Kristo Viiding – Lembitu, Margus Mikomägi -Taaratark, meister Jaan Tooming, Tõnis Mägi – misjonär Peetrus ja Nero Urke – Kaupo. Pilt on tehtud 18.septemril peale “Kaupo ja Lembitu” esimest publikuga läbimängu Tartus Eesti rahava muuseumis kell 2.15 pärastlõunal.

Täna esietendub Tartus ERMi teatrisaalis näidend „Kaupo ja Lembitu”. Selle aluseks on sõjaeelse Eesti kirjaniku ja riigitegelase Leo Bodo Sepa „Kaupo”, mida pole 82 aasta jooksul õnnestunud kordagi lavalaudadele tuua.

Lavastaja Jaan Tooming, kes tänavu tähistab oma lavastajategevuse 50 aasta juubelit, ütleb, et on tahtnud „Kaupot” lavastada juba 40 aastat. See pole aga õnnestunud: alati on plaan mingil põhjusel vett vedama läinud. „Justkui neetud on see lugu olnud,” nendib Tooming. Ta lisab selle mõtte jätkuks, et näidendi lavaletoomist kaalus 1939. aastal Estonia ja 1940. aastal võttis selle kavva Töölisteater. Ent siis sekkus ajalugu kõige pöördelisemal moel. Mõned kümnendid tagasi plaanis Jaan Tooming „Kaupot” lavastada Tallinnas Draamateatris. Osatäitjadki olid määratud, ent pooleli jäi asi seegi kord. Loe edasi Jaan Tooming toob Tartus lavale kummalise saatusega näidendi →

Panso kooli VII lennu diplomilavastus „Kosjasõit”esietendus 26.oktoobril1975 Eesti Draamateatri suures saalis. Lavastuses mängis kaas kogu kursus. Alumises reas vaskult: Anne Paluver, Merle Karusoo, Kalju Orro ja Kadri Tamberg. Keskel: Sulev Luik, Tiit Berg, Urmas Kibuspuu, Külliki Tool-Saldre ja Jüri Krjukov. Ülemises reas: Eero Spriit, Lembit Peterson, Aare Laanemets, Toomas Ots ja Peeter Volkonski. Pildilt puudub Priit Pedajas ja „Kosjasõidu” lavastaja Ago-Endrik Kerge.

Merle Karusoo sirvrib oma lavakaaegseid märkmeid ja erialapäevikuid  mõeldes Jüri Krjukovile.

Merle Karusoo

• 1973, talv (jaanuar)

VII lennu esimene erialaeksam

– Voldemar Panso: „Eksam oli tasemel, ei petnud lootusi. Märgiti ära, et kursusel on ühtne hingus, on mõtlevaid päid ja sisemisi otsinguid.

Kriuks (üks Jüri Krjukovi hüüdnimedest) – palju ülesandeid, eri võtmeis. Alguses ma ei olnud Kriuksust nii heal arvamusel kui praegu. Te olete töömees, täitsa asjalik poiss. Olete lahtiseks läinud, kõik sünnib kohapeal. See on suur väärtus. Kui veel pärast tuleb oskus edasi anda inimvaimu elu!”

• 1973, kevad-suvi

Tants

– „Krjukov võiks 10 korda paremini teha.”

– „Krjukov vajab vitsakest. Ta laseb end lõdvaks. Hoiab nahka. Ta on eeldustega, aga maksimumi ei taha välja panna.” Loe edasi ALGUSES OLI … →

Kuidas me muinastulede öö eel Jüri Krjukovit meenutasime.

On laupäev, tulemas on muinastulede öö Eestimaal. Päris varahommikul kirjutan kunagisele kursusekaaslasele Heino Seljamaale ja kutsun teda koos meenutama Jüri Krjukovit, meie mõlema omaaegset koolikaaslast vanemalt kursusel. Veidi aja pärast Heino vastab: „Hommik! Olen autoga teel Odessasse. Sitt tee. Räägi Tennosaarega. Pean kõikseaeg roolist kinni hoidma. Tervita Liinat.”

Kirjutades Liinale mõtlen, et Heino on mu teejuht. Liina vastab, et nad Egon Nuteriga lähevad õhtul Andineemele Harriet Toomperele ja Mait Malmstenile külla: „ Mõtleme täna selle peale. Kui midagi toredat koorub, annan sulle teada!” Loe edasi 22 aastat mängimata rolle… →

Jüri Krjukov saaks täna 65.

Hendrik Toompere

Hendrik Toompere( vanem): Küsisin, kas ta surma kardab? Ta kirjutas “Ei”.

Krjukov käis nagu hunt, kitsas puuris, mööda Draama koridore enne etendust. Lakkamatus liikumises ja tõmmates suits suitsu järel. See oli tema viis keskenduda lavale minekule. Laval oli ta alati briljantne. Enam selliseid teatrihunte ei ole, sest ka suitsetamine on keelatud. Loe edasi Jüri Krjukov – lakkamatus liikumises →

Lavastaja Jaan Tooming ironiseeris Rein Sarvesaare näidendi „Kaupo ja Lembitu”  proovi alustades: „Meie aega nimetatakse tõejärgseks ajastuks. Ma küsin, miks mitte valede ajastu?” See iroonia oli ja on kohane ka ilma kõnealuse näidendi kontekstita. Loe edasi Miks mitte valede ajastu? →

Ajal, mil maailm näib hullunud, tasub mitte Euroopast eeskujusid otsida, vaid oma geenimälust välja sorteerida, mis oli kõige enne.

Eestlaste ürgdemokraatia alus on, ma tahan uskuda, austus elusa, ka „võõra” elusa vastu. Ja elus oli eestlastel kõik. Ei olnud näiteks vahetegemist, et inimene ja loodus, vaid inimene oli osa loodusest – üks teiste seas.

See võib olla ka meie püsimajäämise põhjus, aga ega seda kerge kanda ei ole, mis geenimälus alles hilisematest hirmudest ja sundkohanemistest. Ka ristimisega kaasnenud peks mõisatallis on meiega sajandite tagant kaasas? Loe edasi Millal meilt see eneseväärikus ikka ära võeti? →