Autori Margus Mikomägi postitused

Tantsijad tantsivad elutantsu nagunii

Eliisa Lott. tantsivad Julia Koneva ja Aleksandr Žemžurov. fotograaf Kaur Ilves

Tantsivad Julia Koneva ja Aleksandr Žemžurov.

Tantsuteatrit võiks vaadata oma vanusele mõtlemata. Nimetus „nüüdistants” või „kaasaegne tants” ei peaks hirmutama, kuigi tihti miskipärast just vanemaid inimesi hirmutab.
Kuidagi kõrvale on mu teatri otsimise teekonnalt jäänud nüüdistants ja sellega seotud teater. On teadmine, et me Eesti nn. kaasaegse tantsu lavastused on maailma tipptase, et käiakse festivalidel üle ilma. Meie tantsuloojaid ja tantsijaid tuntaksegi mujal paremini kui siin. Miks nii on? Usun, et asi on vaatajate nappuses. Olen kuulnud, et enamus tantsulavastustest kogub meil kolm-neli saalitäit vaatajaid. Kindlasti on ka teistsuguseid näiteid. Loe edasi Tantsijad tantsivad elutantsu nagunii

Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 1

Urmas Ott saab 23. aprillil 60-aastaseks

UO_esikaasUrmas Ott                                                       Kõik fotod kirjastus SE&JS arhiivist.

Sirje Endre: Ott oli kui Sannikovi maa otsija

“Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Urmas Ott 1994. aastal Sirje Endrele. Kirjastaja Sirje võttis ja räägib nüüd, mis sündis.

Tänase päeva komme on ennast oma eluajal ise legendaarseks kuulutada. Ma ei mäleta, et Urmas Ott seda oleks teinud. Samas hoovas temast ekraanil parajat ülbust – mina ja maailm. Kas ta sobiks veel tänasesse telepilti, ajakirjandusse üldisemalt?
Kui ma mõnikord vaatan Foorumi-saadet või mingeid teisi jututubasid, tundub tihti, et saates on kas valed inimesed või on aeg vale. Kõik on justkui OK, reporterid tasemel jne, aga midagi on puudu. Hakkavad rääkima küll asjast, kuid lõpuks käib mingi heietamine. Urmas Oti saadetes alati “miski muutus, miski teiseks sai” ja lollused ta naeris kõva häälega välja. Ta sobiks väga hästi tänasesse telepilti, ta ülendaks seda.

Kuidas ja millal te tutvusite?
1994. aastal, kui olin ajalehe „Eesti Elu / Estonian Life” vastutav väljaandja. Ada Lundver töötas tookord meie juures, ise ma ta kutsusin. Kuna Ada oma hea südamega tahtis hirmsasti kasulik olla, pealegi oli ta Urmas Oti suur sõber, siis leppis ta temaga minu tagaselja intervjuu kokku.
Erilist indu mul ei olnud, sest Urmas Otil oli enfant terrible’i põrgulik kuulsus. Aga leht tahtis tegemist ja tiraaž, nagu teate, vajab alati suurendamist.
Oli maikuu 13. kuupäev ja reede ning kui ma Ada mahitusel lõpuks helistasin, oli staarreporteril teatada, et tema sellisel päeval kunagi kodust ei välju. Mul tuli niisiis endal kohale minna. Oti koju.

UO_4Mis teid ikkagi sidus?
Alguses ei sidunud miski peale intervjuu. Sidumise lugu hakkas peale kuskil kell 2 öösel, kui intervjuu oli tehtud ja Ott küsis nagu muuseas, võimalik, et teeseldud hajameelsusega, mis talle omane, et “mis liiki kirjastus te õieti olete?” – „No…” alustasin tähtsalt, aga vastus jäi pooleli, sest ta luges kohe ise üles need vähesed õblukesed raamatud, mida me selleks ajaks olime oma kahe tegevusaasta jooksul jõudnud anda.
“Aeg on millegi tõsisema juurde minna,” ütles Ott ja küsis, kas oleksime valmis välja andma tema Venemaa-intervjuude raamatut. “Jah, muidugi!” hüüdsin. Kohe ka kahetsesin oma liigset õhinat, sest Ott luges üles parameetrid: umbes tuhat lehekülge, kõvad kaaned, pealkiri “Playback”. „Ja üks asi veel,” ütles ta, ise ikka pealtnäha ükskõikne. „Raamat peab ilmuma 30. novembril.” Järgnenud vaikus ei tõotanud head. Küsisin, mis aastal. “Selsamal, 1994.” Ma ei uskunud oma kõrvu, sest kuue kuuga näis see ilmvõimatu. “Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Ott. Loe edasi Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 1

Kokku saavad Kitzbergi „Libahunt” ja jakuudi šamaan

LIBAHUNTViinistu Libahunt.                                     Foto ja kujundus : Ervin Õunapuu

Sellel suvel lavastab Eesti tüvitekstiks peetava näidendi „Libahunt” Jakuutia tuntuim lavastaja Sergei Potapov (s. 1975). Sergei Potapov on šamaani lapselaps. Lõpetas 2004. aastal Moskva Riikliku teatriakadeemia lavastajana. Juba 2005. aastal sai Kuldse maski auhinna Eugène Ionesco näidendi „Macbeth” lavastamise eest. Ta on teinud üheksa filmi ja paarkümmend suurt lavastust.
Libahunt ei ole ainult eesti rahva usundist pärit elukas, vaid ta figureerib paljude rahvaste pärimuses.

Potapov                           Jakuudi lavastaja Sergei Potapov Loe edasi Kokku saavad Kitzbergi „Libahunt” ja jakuudi šamaan

Lõpetamata pala juba mehhaanilisele klaverile

altValitsus saabki paika ja kultuurist ei kõneldud tuhkagi. Et ei kobisetaks, kust ma seda tean, lisan, et kõva häälega ei kõneldud. Arvan, et jälgin neid asju teravdatud pilguga, kuid minuni ka ei jõudnud riiki juhtima hakkavate inimese kultuurimõtteid ei valimise ajal ega siis, kui valitsuse moodustamise asjus läbi räägiti. Rahast räägiti küll ja hinnast ‒ võimu hinnast.
Kõrva jäi nii valimiste eel kui järel ka see, kuidas avalikud arvajad end ise rõõmsalt spekulantideks tituleerisid. Spekuleeriti sellega, kes võidab valimised ja kes moodustavad valitsuse, spekuleeriti, millest koalitsioonikõnelustel kõneldi. Tõepoolest, ega spekulantidel kõlbagi spekuleerida sellega, mis kultuur on. Seega kehv küll, et kultuurist ei räägitud, aga hea, et sellega ei spekuleeritud.

Loe edasi Lõpetamata pala juba mehhaanilisele klaverile

Kuldnokk tantsib elutantsu

Eile, kui mina Vaba Lava suures saalis Tallinna tantsuteatri tantsulavastuste õhtut vaatasin, tuli meie Raela aeda kuldnokk koju. Viio nägi ja tegi pilti ka. Mina Elisa Lohu ja Kristjan Rohioja tantsulavastust ei pildistanud, aga emotsionaalsesse mällu tantsisid tantsijad need lood küll – „Take me to happy place“ ja „Imelise otsinguil“.

Julia Koneva ja Aleksander ŽemežurkovJulia Koneva ja Aleksander Žemžurov

Raho Aadkla ja Kristo ViidingRaho Aadla ja Kristo Viiding                Fotod: Tallinna tantsuteater

Täna lähen kuldnoka juurde ja päris kindlasti võimalusel veel tantsuetendusi vaatama. See mõte paljudele lisaks tekkis, et peaks kuidagi just vanemat põlvkonda tantsuteatrit vaatama julgustama. Et ärgu meid hirmutagu sõnad „kaasaegne“ ja „eksperiment“. Tants on üsna ürgselt meil kõigil verega kaasas ja kui see on hingega tantsitud, siis käivitub (usun, et kõigis, kes vaatavad) see miski, mida usutakse vanaemaks saades kaduvat. Aitäh eraldi sulle, Kristo Viiding, sinu pärast tulin, ja usun, et teie pärast jään.

Margus Mikomägi