Autori Margus Mikomägi postitused

Hendrik Toomepere: Ma ei taju absoluutselt mingisugust põlvkondade vahelist konflikti

Seni, kuni mina sõnu otsin, et alustada, juhib lavastaja Hendrik Toompere me jutuotsa hetkega rajale, kuhu ehk oleksime nagunii jõudnud – mida on maailmas uut. „Kogu sellel rääkimise asjal on üks teine foon ka viimasel ajal. Kui sa kuskil sõna võtad, tekib sul kohe mingi tohutu hulk vaenlasi. Nagu parv tuleks peale. Nagu oleks maal vikatiga heina niites herilase pesa puruks löönud.”

Kas sa arvestad seda, kui avalikult üles astud?

Ei arvesta. Ma ei kahtle oma seisukohtades ja arvamustes, kui neid esitan, aga… see on tüütu, kui sa näed kurjasid ja rumalaid reaktsioone. Pead ära jooksma nii, et kummikud lendavad jalast. Ma tahaks rahulikult olla.

Kirjutad Facebookis oma elupilte. Sul on hea detailitaju ja märkamisvõime. Äratad kujutlusvõime, kui mõtteid üles kirjutad. Seal ju ka tekivad vastasseisud?

Ikka, ikka. Loomulikult. Ma märkan, et ma viimasel ajal kirjutan oma mõtted üles, lasen neil avalikult kaks tundi olla ja siis tõstan selle teksti ainult endale nägemiseks kõrvale. Käsitlen FBd oma mõttepäevikuna. Mitte ainult loomulikult.

Saan sinust aru, aga see on jube kurb ikka ka.

See on seotud ka vanusega. Nooremana mõtled… no sinusse siis suhtutakse teistmoodi. Ma saan 55, ei ole enam päris poisike. Ma ei taha endale enam mingeid asjatuid sekeldusi kaela. Loe edasi Hendrik Toomepere: Ma ei taju absoluutselt mingisugust põlvkondade vahelist konflikti

Vabana sündinud – murranguaja inimesed

Me ei saa lubada seda, et kangutame üksteist maha või tirime alla, sest me oleme lihtsalt nii väiksed” – selle kunagi öeldud mõttega alustas 1991. aastal sündinud dirigent Rasmus Puur oma kõnet pühapäeval Eesti vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamise lõpupeol ERMis.

„Heasüdamlikkus,vastutulelikkus, osavõtlikkus, kaastunne… on kaduva põlvkonna omadused. Need omadused on väärtuseks veel vaid provintsis.” Selle olen oma märkmikusse üsna hooletu käekirjaga üles kirjutanud ja jätnud märkimata, kust ma selle sain. Provints ja parnass? Isegi siis, kui vanad targad, maailma mingisse tahku põhjalikult sisse elanud inimesed, elavad pealinnades, kaob nende hääl maailma müra sisse ära. Samas on mul meeles, kuidas mu isa mulle ütles, et mine karju metsas. Ma ei mäleta, et oleksin metsas kunagi karjunud. Pole põhjust olnud. Isegi, kui on vajadus hüüda kaaslast, ei ole mets lasknud häälele karjumise toone külge. Loe edasi Vabana sündinud – murranguaja inimesed

Marius Ivaškevičius – murranguaja inimene

Rahvusvaheliselt tuntud leedu kirjanik ja dramaturg Marius  Ivaškevičius on hetkel meie Vaba Lava kahe hooaja kuraator. Intervjuud täiendab tõlkija Tiiu Sandraku ülevaade kirjaniku elust ja loomingust.

Marius Ivaškevičius Tallinna Linnateatri trepil koos lavastaja Elmo Nüganeniga pärast „Kanti” esietendust 13. aprillil 2019. Foto: Siim Vahur

Küsin hommikul Vilniusest Tallinna lennanud leedulaselt hakatuseks, kuidas neil talvega on. Saan tead, et samamoodi kui meil. Üldistusena ütleb viimastel aastatel seoses oma näidendite lavastamisega, Eesti Draamateatris „Väljaheitmine” ja Tallinna Linnateatris „Kant”, siia tihedamini sattunud mees, et kui miski ilmaasjus erineb, siis meil olla tuulisem. „Keegi, mulle tundub, ei kahtle enam selles, et kliima muutub. Küsimus on, kui palju on selles muutuses inimese osalust.”

Kas te mõtlete sellest, kuidas säilitada rahvus aina enam globaliseeruvas maailmas?

Jah, muidugi. Ma olen palju kirjutanud identiteedist. Natsonalismiilmingud pole ainult Balti riikide tänane päev. Aga olen mõelnud, et ma pole vastu, kui kaotan natuke-natuke leedulaseks olemisest selleks, et oleks ühine Euroopa. See ühine Euroopa tundub mulle täna tähtis.

Pealegi – minu meelest ei ole võimalik ennast täielikult kaotada. Meie rahvus on nii tugevasti meie sees, me ei saa surra rahvusena. Me võime surra füüsiliselt nagu rahvus sellega, et meid sünnib vähe, aga lihtsalt niisama kaotada ennast oleks raske ja on tegelikult võimatu.

Keel kaob? Loe edasi Marius Ivaškevičius – murranguaja inimene

Vabad sõnad võtavad sõnatuks

Mõtlen vahel üsna tõsiselt, et ei taha enam avalikult kaasa rääkida. Tunne on, et sõnad ei loe. Loosung, et sõna on vaba, on nagu loosungid ikka, tahes-tahtmata jäävad pealispinnale. Päris elus võid kogu oma hingejõu sõnadesse panna, aga see kaob tühja auku. Olgu näiteks kas või need puud. Loosungite hüüdmine ei aita, appikarjumine ei aita, mingid avalikud pöördumised ei loe. Miks?

Ma olen ise ka hiljuti ühele avalikule pöördumisele alla kirjutanud – Rail Balticu teemal. Usungi, et see on kahjulik ettevõtmine Eesti loodusele, elukeskkonnale, inimestele, turvalisusele. Samas loen ministri juttu, et olemasolevat raudteed kaupade maanteelt raudteele ümbertõstmiseks kasutada ei saa, sest seal pole võimalik sellist tulikiirust arendada nagu uuel raudteel. Loe edasi Vabad sõnad võtavad sõnatuks

Argielu ja luukered me kõigi kappides

Harva, kui selline asi juhtub,” ütleb Ugala teatri korraldusjuht Heigo Teder. Kinnitab mu mõtet sellest, et saja-aastase Ugala tänases repertuaaris olev lavastus „Surmkindlad asjad sinu elus” läheb korda nii trupile, publikule kui kriitikute enamusele.

Ostsin Ugala teatri kassast Ott Karulini verivärske raamatu „Ja sajandist on pikem päev… ehk Sada aastat Ugala argipäeva”. Enne etendust sirvisin raamatut ja ootamatult eneselegi mõtlesin, kui lühike aeg on sada aastat. Seda on võimalik hoomata. Eriti, kui asetada ennast ühe 100aastase teatriajaloo konteksti.

Olen pisut üle kuuekümne ja vestelnud, isegi koos töötanud Aleks Satsiga, kes 1944. aastast kuni 1979. aastani erinevatel loovatel ametipostidel – näitleja, direktori ja lavastajana – töötas Viljandi Ugala teatris, ja muidugi tean tänaseid, 2020. aasta teatrijuhte.

„Surmkindlad asjad sinu elus” on Andres Noormetsa lavastus. Mina olen läbi aastate arvanud, et kui lavastaja Noormets kusagil viimases prooviperioodis näeb, et asi kisub sinnakanti, kus lavastus võib enamusele meeldida, ei meeldi see talle endale. Et siis ta mõtleb välja miski nipi, mis on nii tema oma, et seda on tavavaatajal pigem raske vastu võtta …

Nüüdne lavastus esietendus 2019. aasta veebruaris. On olnud aega, et lavastuse või hoopis loo tugevus proovile panna. Loe edasi Argielu ja luukered me kõigi kappides

Fred Jüssi „Olemise ilu” on suur loomafilm looduses

Eile esilinastus Jaan Tootseni ja Joosep Matjuse film Fred Jüssist, pealkirjaga „Olemise ilu”.

Filmi alguses on jää minek jõel. Ja siis suure lainega meri. Kusagil on kaadrid vanast pragunenud lauast, sellele otsa puu eluringid kännul. Suur tark loom Fred kõnnib oma harjunud radu ja kohtub omasugustega. Nad on suuremad ja on väiksemad, aga omad. Teisi samast liigist loomi filmis ei näidata. Inimloom ja vabadus. Vabadus näha ja mõelda. Aega on.

Filmi “Olemise ilu”operaator Joosep Matjus räägib loodusest, filmi tegemisest, Fred Jüssist ja iseendast.

Sa oled filminud loodust ka Ameerikas?

Jah, osalesin kuueosalise fimi „Ameerika loodusimed” tegemisel. Ameerika rahvusparkides filmiti. Mina tegin kaasa kahe osa tegemisel.

Millal esimest korda muu maailma loodusega kokku said?

See oli koos Riho Västrikuga. Mu üks kunagine suur lemmikkirjanik on ja oli Nikolai Baturin. Tema oli ise Siberis kütiks ja ta kütilood olid mulle inspireerivad ja innustasid nii, et elu unistuseks oli saada Siberi taigasse. Et ise seda kogeda. Mida tähendab stiihia? Kuidas kütt seal elada võis? Kümme aastat tagasi, 2009. aastal see unistus täitus. Sain filmi „Retk Leena lättele” üheks operaatoriks. Loe edasi Fred Jüssi „Olemise ilu” on suur loomafilm looduses