Autori Margus Mikomägi postitused

Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek

IMG_4991 - Copy

Adolf Šapiro Linnateatris Madis Kõivu näidendi proovis. Haruldased fotod tegi näitleja Kalju Orro, kes ise kaasa mängib lavastuses.

Moskvas elav, tugevalt Baltikumi alusmüüriga ( Juhtis 30 aastat (1963-1993) Riia Noorsooteatrit. MM) lavastaja Adolf Šapiro teeb Linnateatris proove oma kaheksanda lavastusega Eestis. Neist esimene tuli lavale toonases Noorsooteatris 44 aastat tagasi.
Lavastaja ütleb, et seda, miks ta ikka naaseb Tallinna ja Eestisse, on raske sõnades väljendada, ilma et ei läheks võltsilt pateetiliseks. Otsustame siis, et ei lähe.
Mõni aasta tagasi Permis sain teada ja kuulda, et nõnda, nagu tema räägib Eesti näitlejatest (millise lugupidamise ja väärikusega!), ei räägi maailmas vist mitte keegi teine.
Alljärgnev jutt on aetud 16. mail 2015 Linnateatri proovisaalis pärast Madis Kõivu näidendi „Tagasitulek isa juurde” proovi.

See on teie kaheksas lavastus Eestis ja esimene materjal, mille on kirjutanud Eesti autor. Miks nii on läinud?
Olen mõelnud, et miks ma peaksin lavastama tekste, mida teie minust paremini tunnete ja teate. Mulle on pakutud ka, et lavastaksin näiteks Hispaanias Lope De Vega näidendi. Ikka olen ära öelnud. Mõelnud nii, et miks peaksin mina lavastama asju, mida kohapeal olijad paremini teavad.
Päris naljakas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui lavastasin Hiinas Shanghais Tšehhovi „Onu Vanjat”. Pärast seda nemadki tegid ettepaneku, et kas ma ei lavastaks mõne nende näidendi. Naersin ja ütlesin „ei”.
Kui me hakkasime Elmo Nüganeniga rääkima mu uuest lavastusest Linnateatris, siis mõtlesin, mida teha. Ma Eestis lavastades olen ikka tahtnud valida midagi sellist, mis ei oleks enese kordamine. Nii olengi siin teinud väga erinevaid materjale ‒ Pirandello ja Turgenev, Tšehhov ja Brecht, Albee ja Tolstoi… Vaataja ei pea sinuga harjuma ja mu enda soov on lavastada uut, mitte korrata vana. Loe edasi Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje…

DSCN3376Märt Piiteris.alt

Üks tähistest.altMärt Moskvas.

24. aprillil sai 15 aastat vanaks me ainus produtsenditeatriks kujunenud-kasvanud teater R.A.A.A.M. Sünnipäeva tähistati Hiinas Shanghai teatriakadeemia korraldatud rahvusvahelisel teatrifestivalil.
Hiina festivalil mängis R.A.A.A.M. 2010. aastal esietendunud lavastust „Antigone”. Eesti Vabariigi peakonsul Shanghais, Andry Ruumet kirjutas sel puhul, et tegemist oli ajaloos esimese Eesti sõnalavastuse mängimisega Hiinas: „Mõlemal päeval oli saal täis, publik tänas mitmekordsete ovatsioonidega ja muu hulgas oli kohal ka pea kogu Shanghai eestlaskond (mõniteist inimest), kelle rõõm emakeelse teatri üle oli muidugi erakordselt suur…”
Selle intervjuu ilmumise ajal on R.A.A.A.M. muide Mongoolias, Ulan Batoris Saint Muse XII festivalil, kus eile mängiti lavastust „Soolo”.
Oma teatritegemistest ja R.A.A.A.M i muutumistest räägib produtsent Märt Meos. Loe edasi Ka sisaliku tee kivil jätab jälje…

Uus muusika täiskasvanutele

Isa ja poeg 1Ülo Õun “Isa ja poeg” Tartus. Eesti üks kiftimaid skulptoreid teadis, et pojad kasvavad isast suuremaks.
Täiskasvanuid iseloomustab maailmavaade ja see, et improvisatsioon põhineb oskustel ja teadmistel ja kogemustel.
Laenasin pealkirja Artjom Troitskilt, kellel Raadio 2s selle nimega muusikasaade. Ja mitte heast peast, vaid mulle meeldib see minuvanune venelane, kes kuulutab, et on täiskasvanu. See mees on nüüd me lehtedes üsna palju arvanud. Enda üllatuseks lugesin, et ta on olnud Vene Playboy peatoimetaja. Eesti keeles ripub võrgus üks ta täiskasvanujutte, kus mees veel Venemaal elades selgitab, miks ta selle ajakirja peatoimetaja kohast loobus: „… üks põhjus, miks ma ära tulin, olid suhted reklaamiandjatega. Reklaamiandjad on vaenlased, kelleta ajakiri ei saa elada. Selline armastuse ja vihkamise suhe. Venemaal olid suured korporatsioonid, mis kategooriliselt ei tahtnud, et ajakirjas oleks tugevam kraad erootikat. Nad keeldusid panemast oma reklaami paljaste naiste fotode lähedusse. /…/ Neile ei meeldinud ka intellektuaalne kallak, mida Playboy-s ajasin. Mul oli palju tõsist proosat, mulle kirjutasid Pelevin ja Aksjonov. Nemad tahtsid ikka rohkem moodi, sporti ja autosid. Ja see on see, mida mina tegelikult vihkan…”
Ses tema jutus on täiskasvanud inimest iseloomustavaid tunnuseid lausa palju. Loe edasi Uus muusika täiskasvanutele

Härraks olemise talumatu raskus

Viimase öö õigus 3 jpgMait Joorits, Margus Groznõi ja Maarika Mesipuu-Veebel – Ojastu mõisahärra, Ojastu suurtaluniku poeg ja Ojastu mõisavalitseja tütar – ühevanused, haritud ja noored… ometi! Meenub Eduard Bornhöhe “Tasuja” ja muidugi ka  situatsioonid läinud suvel Jänedal mängitud Tiit Aleksejevi näidend “Imede aasta”.

Rakvere teater mängis Tallinnas Draamateatris Toomas Suumani näidendit „Viimase öö õigus”.
Pärast selle etenduse vaatamist ‒ teatri arvepidajate sõnul oli Tallinna külalisetendus kahekümne teine, tabasin ennast mõttelt, et kohe peaks korraldama teatrifestivali, mille ühel nädalal mängitaks ühel laval kõiki neid näidendeid, mis me ajalugu (kust me tuleme, kes me oleme) mõista püüavad. Loe edasi Härraks olemise talumatu raskus

Puudu(ta)v kultuur 4: Prahti täis pea

Vaimukas on küsida, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Juhan Viidingul on luuletus, kus noormees rebib tunnelis kuulutust maha. Ta arutab seal, miks noor mees seda teeb. Ka see käib ta mõttest läbi, et äkki on kuulutus selline, et rebija tahab selle endaga viia.
Niisuguse sissejuhatuse peale saan endalegi ootamatult ära kirjutada, kuidas mind rõõmustavad Tallinna Linnateatri lavastuste kavad. Kõiki ühendab pisikese raamatukese formaat, aga igal on oma nägu ja sisu. Selliseid kavasid ei raatsi sahtlipõhja tolmuma jätta, vaid paned riiulisse. Üsna keeruline oleks anda retsepti, kas lugeda kava enne või pärast lavastuse vaatamist. Mina teen nii ja naa, kuid enamasti eelistan pärast lugemist. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 4: Prahti täis pea

Kaheksajalg ja töökad võlurid Ugalas

Martin Alguse argikomöödiat „Kaheksajalg” Ugalas võib iseloomustada nii: kui näidendi alguses gaasikatel lava taga koliseb-müriseb, siis peab ta loo arenedes ka plahvatama.
Kui reastada kolm heameelt äsja Viljandis Ugala suures saalis esietendunud algupärandi üle, siis sätin kindlalt kõrgeimale kohale näidendi, mis on uus eestikeelne komöödia. Seda, et neist meil puudus on, näitab välismaiste tõlgitud komöödiate küllus teatrite repertuaaris. Tahan „Kaheksajalga” võrrelda kunagi ammu Ardi Liivese kirjutatud „Viini postmargiga”. Loe edasi Kaheksajalg ja töökad võlurid Ugalas