Autori Margus Mikomägi postitused

Lavastus, kus ollakse koos üksi

Rakveres Baltoscandalil esietendunud lavastuse „Koos” teemaks on üksindus. Lavastaja Anatoli Tafitšuk jõudis lavastust liigitada proovides sinna, et tegu on multimeedia-lavastusega. Iga etendus sünnib kohapeal uuesti. „K O O S” Lisaetendused 5., 6. ja 7. augustil Põhjala tehase „Sepikojas”, võimalik on vaadata ka Elisa Stage vahendusel.

Pildil osa meestest, kes hoolitsevad lavastuse tehnilise õnnstumise eest: Renzo van Steenbergen, Anatoli Tarfitšuk ja Emer Värk. Tagaplaanil Rene Köster. Pildistas, mees sealt samast laua tagant, Mikk-Mait Kivi.

Lavastuses on elemente filmist ja videokunstist, on elemente teatrist. Kõik need esteetikad kohtuvad pluss interneti voogedastus. Seda, mis sündis, on endalgi veel raske defineerida,” ütles Anatoli Tafitšuk.

Vabadus minna teatrisse

Tundsin koroonakriisist tingitud eneseisolatsioonis üsna kohe puudust mitte teatrist, vaid oma vabadusest minna teatrisse. Just võimalusest minna. Ja nagu elus on, läks nii, et enne, kui tekkis taas võimalus valida, kas minna või mitte, valisin võimaluse osaleda lavastuses „Koos”, teha proove ja etendusi. Minu osaline on üksindusega leppinud vanamees. Mu jaoks on seekordne üle tunni pikkune lavalolek meditatsioon. Loe edasi Lavastus, kus ollakse koos üksi

Millal kaebamisest saab pealekaebamine. Kuri tegevus

Kaks kuuldud ekspertarvamust ei lase mõtlemise küljest lahti. Üks, et me inimesed on hakanud taas agaralt krimilugusid lugema. Teine, et kahekuuse 2+2 nõude kestel tehti politseile 20 000 kaebust.

Ma ei luba oma naisel auto tulesid vilgutada, kui tee ääres politsei on. Ometi ta teeb seda. See on miski autojuhtide solidaarsus ilmselt: teine vilgutab ja mina ka, elame sõbralikult. Kusjuures enamasti me kiirust ei ületa. Usun, et niisamasugused on ka teised vilgutajad – liikluskuulekad. Need, kes inimesi surnuks sõidavad, ka potentsiaalselt, pisirikkumisega vahelejäämisest vist nagunii ei hooli.

Mida see tähendab, et meil on hakatud taas hooga lugema uudiseid kurjategijatest? Minu jaoks ennekõike seda, et elu oli vahepeal nii argiselt kaasahaarav – ühtpidi ehmatav nagu kriminull, teisalt äkki isegi meeldiv –, et kuritegelik maailm ja sealsed klaarimised ei huvitanud. Või ei soovitud seda ligi lasta? Mõte, et äkki oli kuritegevust mingil ajal vähem kui praegu, tuleb pähe viimasena. Loe edasi Millal kaebamisest saab pealekaebamine. Kuri tegevus

Mart Helme: Ma ei võta nende hädakisa tõsiselt

Siseminister ja viimaseid päevi EKRE eesotsas olev Mart Helme ironiseerib, et Eesti targa majanduse aluseks on saanud odav tööjõud teistest riikidest. Vägivalla ja vägivallatuse jutud viivad ka zen-budismini.

Kohtume esmaspäeval kell kolm. Küsin siseminister Mart Helmelt, kust ta tuleb ja mida tegi enne me kohtumist ja vestlust. Selgub, et kohtus kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisaluga. Kui avaldan arvamust, et ega ma teada saa, millest räägiti, ta muigab ja ütleb, et sai ülevaate olukorrast ja teada, kellega vajadusel suhelda ajal, mil peadirektor puhkab.

Päeva esimesse poolde olid jäänud telefonivestlus politseipeadirektor Elmar Vaheriga, nõupidamine, kus vaadati üle kooskõlastatud ja kooskõlastamisele minevad eelnõud, kohtumine haridusminister Mailis Repsiga, kus arutati õpirände teemasid… „Vahepeal on üht, teist, kolmandat. Vasaku ja parema käega toimetamist olnud, lauale laekub pabereid, tuleb telefonikõnesid. Kui minister tahab tööd teha, siis tal tööpuudust ei ole. Kui ta tahab olla ainult esindusfiguur, käia vaid käesurumis- ja lindilõikamise üritustel, siis jääb vahepeale pausikohti küll. Kui tahad sisuliselt asjadega tegeleda… siis enne lõpeb põrgus tuli kui töö.”

Kui oleksin kõrgel riigijuhi positsioonil, siis võtaksin enda lähedale tööle ainult endast targemaid inimesi, et ise ja ka riik targemaks saaks. Samas on mul jäänud mulje, et poliitikud võtavad tööle just allujaid ja käsutäitjaid inimesi? Olen ma õigel teel?

Ei ole. Esiteks on kõikides ministeeriumites suhtumine selline, et ministrid tulevad ja lähevad, aga meie jääme. Loe edasi Mart Helme: Ma ei võta nende hädakisa tõsiselt

Psühhiaater Peeter Jaanson: iga päev näen inimesi, kes tunnevad end üleliigsena. Ka neile saab abi osutada.

Psühhiaater Peeter Jaanson (59) ütleb peagi ilmuvale uuringule toetudes, et meil kirjutatakse rahusteid ja uinuteid välja liiga kergekäeliselt. Eriti ohtlik on see tendents 65+ eas inimestele.

„Arsti empaatiata, usalduse ja kaastundeta paljud haigused psühhiaatrias paremaks ei lähe,” ütleb Peeter Jaanson. Jaansoni Psühhiaatriakeskuse põhilise praksise asukoht on viimased 18 aastat olnud Võru. Dr Jaanson töötan seal koos kahe vaimse tervise õega.

Kui me doktoriga kohtumist kokku leppisime, küsis ta, mis võiks olla me vestluse pealkiri. Pakkusin, et „Maailm psühhiaatri pilgu all”, mille peale doktor vastas: „Pilgu all kõlab mulle umbes nagu ülalt alla vaatama, eelistan pilku peal hoida.” Ta oleks sõnastanud pealkirja pigem: „Maailm vana psühhiaatri pilgu läbi”.

Kui sõber hiljem küsis, kuidas meelehaigusi raviv arst mõjus, ei uskunud ta mu vastust, et tasakaalukalt. Kui tagantjärele mõtlen, mida kohtumisest ise õppisin, siis seda, kuidas on võimalik mustvalgeid hinnanguid andmata olla emotsionaalne ja kuidas anda hinnanguid nii, et kuulaja neid kuuldes kaasa mõtlema hakkab. Doktori laual oli värske kultuurileht Sirp.

Kas hullusärk on täna psühhiaatriahaiglates kasutusel? Loe edasi Psühhiaater Peeter Jaanson: iga päev näen inimesi, kes tunnevad end üleliigsena. Ka neile saab abi osutada.

Põhiväärtused on läinud lappama ja Igavesti ajutised putkad

Raha otsib teed võimu juurde. Võimul peab olema nii palju vaimu, et see soov raha eest isiklike hüvesid osta läbi näha.

Keskerakonna rahaskandaalid teevad eriti koledaks vana mõtte, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. See viimane – ilmselt on neid veel selgunud, aga mõtlen 50 000 euro annetust – on lisaks kõigele ka väga mage. Ma ei arva ka kõige kehvematel aegadel oma elus, et inimesed, keda ma tunnen ja kellest lugu pean, väärivad sellist lollust. Loe edasi Põhiväärtused on läinud lappama ja Igavesti ajutised putkad

Maskid ja nööbid viivad meid koroonaeelsesse aega tagasi

Uhh. Tavalisel kevadööl lastakse kauges külas kaks inimest maha ja sellepeale hakatakse otsima süüdlast, seda, kes kirjutas välja relvaloa. Ma ei kirjutaks sellest, kui see oleks erandlik.

Kaks lugemist sattus kõrvuti varahommikul. Daniel Vaarik kirjutab meedialaboris, mis edendab eestikeelset ajakirjandust, nimega Levilas loo „Kuidas võita hirmu” ja jõuab loo lõppedes järeldusele, et „Jumalate ja kriisisoovituste kõrval aitab hirmu vastu kunst”. See on ilmselt pärast karantiini kirjutatud lugu.

Karantiini filosoofia

Leedulase Marius Ivaskevitšuse kirjutis „Kõik jääb endiseks, aga teistmoodi” ilmus üleilmse suletuse alguspäevil ajalehes Frankfurter Allgemeine. Loen seda vene keeles sotsiaalmeedia vahendusel, selle on tõlkinud venelased ja selle avaldab veebis Peterburi teatriajakirja toimetaja Marina Dmitrevskaja.

Daniel Vaarik kirjutab: „Teadlased on välja selgitanud, et hirm, üllatus ja ägedus on need kolm meeleolu, mis inimesi sotsiaalmeedias kõige rohkem üles kütavad.” Loe edasi Maskid ja nööbid viivad meid koroonaeelsesse aega tagasi