Igas inimese eluetapis toimub midagi tähtsat. Määrava tähtsusega sündmused toimuvad üleminekuetapis.

Täiskasvanuks olemise üks tunnus on ilmselt see, kas sa suudad üksinda olla. Ehk siis elada sellest, mis elab sinu sees.

Mulle jälle jäi põgusal Tallinnas käigul silma see, kuidas me mustanahalised kaaslased tänavatel vahetpidamata telefoniga räägivad. Mitte esimest korda viimaste aastate jooksul ei tekkinud mul küsimus – kellega? Ja sealt siis see peamine – mis asju aetakse? Seekord jäi Balti jaamas silma ükshaaval kaks eestlasest tüüpi ka, kes lõppematult telefonis paraadi juhatasid. No, et oleks mõistetav, siis neil meestel oli paraadi juhatav kõrgendatud hääletoon. Üsna selge, et mõlemad mehed olid purjus. Ainus, mis neid võõramalastest telefoni otsas rippujatest eristas, oligi see maailmavalitseja hääletoon. Ma mõtlesin inimeste erinevusele ja seisundite sarnasusele. Sellele ka, et kas pikalt vestlema sunnib äkki üksindusetunne? Et seisad keset liiklusõlme ja äkki ei tea, kuhu minna või kuidas olla. See ebakindlus paneb alateadlikult suhteid looma. Purjus inimestel on, no oli vanasti, komme rääkida juhuslikult nende teele sattunud inimestega. Nüüd on äkki nii, et selleks kasutatakse telefoni. Loe edasi Vaimselt plass sügiskirevus →

Veel paremini kõlab, kui kirjutan Vabaduse festival Narva Vabal Laval.

Selles, et seda festivali augusti lõpus ei peetud, on mitu põhjust. Ei teagi, kumb tähtsam on, kas koroonapiirangud või see, et korraldajad Narva Vabast Lavast ei leidnud kultuuriministeeriumi ega ka muude fondide toetust.

Narva Vabaduse festival on teatrifestival, kuhu kutsume igal aastal 4-6 välisteatrit riikidest, kus teatrite tegevus on valitsuste surve all,” loen festivali idee tutvustusest. Selle aasta festivali külalisteks oli plaanitud Teatr.doc ja Meierholdi keskus Moskvast, erateatrid Poolast, Ungarist, Kasahstanist ja Kõrgõzstanist jne.

Festivali programmi kuulunuks ka lääne suuremate teatrifestivalide produtsentide kohalolu. Loe edasi Vabaduse festival Narvas →

Kinomaja esietendunud „Niagara ületamine” on mängitud ja lavastatud nii, et jäädki uskuma – inimene võib, kui tahab, õhule toetudes kuristiku kohal jalutada.

Kuna tegu on dialoogiga, siis on asi isegi keerulisem: kui kaks inimest on nagu üks, siis on see samuti võimalik.

Kaks tegelast, maailma kuulsaim köielkõndija – parimas eas mees – ja nooruke tütarlaps, kes nimetab ennast teadlaseks. Lavastaja Priit Põldmaa valis Peruu näitekirjaniku Alonso Alegría näidendi esimese variandi, mille too kirjutas 28aastaselt. Köielkõndija Charles Blondini mängib Indrek Sammul, kellel selja taga ja ilmselt ka sees nii Tsehhovi Ivanov, Tammsaare Indrek kui ka Shafferi Salieri. Noort teadlast Carot mängib naine, kes kolmandat aastat näitleja Draamateatris –

Teele Pärn. ( Ma siinkohal pean selle ka välja ütlema, et raske ja ühtlasi vale oleks nimetada Priit Põldmaad ja Teele Pärna teatris algajateks. Enamik, kes praegu mingis mõttes alustajad, on oma teatriteed alustanud kooliteatris või Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassis. Nii Priit kui ka Teele on viimase kasvandikud. Selle taustamõtteta kipub kategooria noor ja muidugi mingis ulatuses ka vana olema mitte sõna, märkimaks vanust, vaid diagnoos.) Loe edasi Armastus tühjuse kohal →