Autori Margus Mikomägi postitused

Ekke Moor, jutustus Ingelandist Saueaugul

Saueaugu teatritalus mängitava “Ingelandi” esietendusel nappis ehk Ekke Moori mängukirge. Lavastus jäi kirjandusele justkui alla, kuid kuuldavasti on nüüdseks seisud muutunud.*
Ma juba aastaid lähen suviti Saueaugule teatrisse tundega, nagu läheks maale vanaema juurde. Sealne õhkkond ja keskkond alati ootavad tulijaid sellise heatahtlikkusega nagu vanaemadel kombeks ‒ kuidagi tingimusteta. Vaheaja hernesupp ja lihaleib on maa peal olemisele ja looduse sees hingamisele lisaväärtus. Arvan, et see on kohavaim, kes seal tehtavale ja näidatavale kaasa loob ja laulab. On seal toimetajate sees ja jõuab nende kaudu etenduste vaatajaissegi. Loe edasi Ekke Moor, jutustus Ingelandist Saueaugul

Kumb on kallim, Kaplinski või kombain?

Loodus on loomulik, inimene üha ebaloomulikum. Murumäng.
Maal mul muruniiduk läks katki. Läks käima, aga pöördeid üles ei võtnud. Mõni mure, poes ju müüakse muruniidukeid! Neid on igat sorti ja tehakse muudkui juurde. Või mõelda nii, et läks katki, siis läks. Jaan Kaplinski on ammu meid üles kutsunud mitte niitma, et lilled saaksid kasvada ja putukad elada.
Vana tark aednik Arno Pukk kõneles mulle aastaid tagasi sedasama ja rääkis mõisaparkidest, kus linnud enam ei laula. Ei laula, sest ei ela seal. Seal on turistid. Ei laula, sest pole põõsaid, kus nad saaksid pesitseda. Põõsaid aga pole sellepärast, et nende eest on raskem hoolitseda. Loe edasi Kumb on kallim, Kaplinski või kombain?

Mari Lille äratundmine laval ja elus

Lavastaja Sergei Potapov Mari Lillest: Mari on vapustav inimene. Ma jälgin teda vahel laval, ta mitte sekundikski ei kaota tähelepanu, on kohal iga hetk, ka siis, kui tema ei ole esiplaanis. Vanaema ei ole väga suur roll tekstiliselt, aga tema esituses… isegi istudes on ta täidetud, on huvitav. Noorematel näitlejatel aegajalt juhtub, et pinge ja tähelepanu kaob, Mari Lillel mitte kunagi. Mingid pisikesed nüansid on tal, mis teevad näitlejast meistri. Meie näiteseltskonnaga ühines Mari hiljem. See, kuidas ta kohe truppi sobis, sulandus, on omaette ime.

mari pärjatud2Kõik pildid Mari Lillest lavastuses “Libahunt”, tegi Mats Õun.

Näitleja Mari Lill saab detsembris 70. Nagu tema viimatises rollis, August Kitzbergi näidendi „Libahunt” vanaemas, on Mariski olemas kordumatu vägi ja sära. Tal on kaks tütart ja viis lapselast. Ta kannab ruudulist soget.
Enne kui ma midagi küsida jõuan, kraamib Mari Lill kotist välja mõned vanad fotod. Oma emast ja vanaemast. Ühe pildi kohta käib kommentaar, et see on tehtud temast täpilises kleidis 1954. aastal. Ta ema töötas siis Eesti Naise (hilisem Nõukogude Naine ‒ MM) toimetuses, ta isa oli Siberis ja pilt ilmus allkirjaga „Õnnelik lapsepõlv”.
Neljandat põlve tallinlanna elab 2009. aastast maal, Andineemel, kohas, kuhu isa kunagi ehitas suvila. Loe edasi Mari Lille äratundmine laval ja elus

Kitzbergi „Libahunt“ on mõistetav kõikjal, kus elavad hundid

dc1cG-3L1NAJJ834DavDxLfDf1o7Rp8qfwJWQAClZkA
Jakuudi lavastaja Sergei Potapov räägib Viinistus mere ääres Eestist ja oma tööst lavastusega „Libahunt“. Kohe on algamas selle lavastuse teine etendus.
Sergei Potapov on mulle varem öelnud, et vaatab võimalusel oma lavastusi, jälgib publiku reaktsioone ja sätib selle järgi tehtut täpsemaks. Oma „Libahunti“ näeb ta Eestis kolm korda.

Mõne päeva pärast sa sõidad tagasi pea 10 000 kilomeetri kaugusel asuvasse koju Jakutskis. Mis sind Eestis üllatas?
(Sergei ei vasta, vaatab merele. Ma proovin ta vaikimist, seda pausi mitme küsimusevariandiga lõhkuda, aga paus ja vaatamine kestavad. Kuni küsin hoopis uue küsimuse.)

Sa siia lavastama tulles kartsid?
Muidugi ma kartsin. Kartsin oma kujutlustes kohtumist kinnise, oma tunnetes tagasihoitud rahvaga. Tuli välja, et see tunnete tagasihoidlikkus on teis olemas. Sain teada, et eestlased avanevad näitlejaid aplausiga tänades. Loe edasi Kitzbergi „Libahunt“ on mõistetav kõikjal, kus elavad hundid

Jakuudi lavastaja leidis eestlaste valupunktid

Jaak Allik kirjutab Sirbis “LibahundistKallaste preemia 028Meie tänavusel „põgenikedebatist“ tiinel suvel on raske leida nüüdisaegsemalt mõjuvat näidendit kui Kitzbergi sajanditagune „Libahunt“ – lugu sellest, kuidas oma tõupuhtust kaitsev kollaste juuste ja siniste silmadega orjarahvas heidab enda hulgast tumedapäise vabaduse­janulise Tiina.

Olen aastakümnete jooksul soovitanud „Libahunti“ paljudele välismaalastele nii idast kui läänest, kui nood on lavastamiseks just mingit eesti näidendit otsinud. Paraku edutult, sest minu teada on seda eesti klassika tippteost lavastatud seni vaid korra Lätis. Küllap näeb kõrvalpilk loos siis midagi liialt arhetüüpselt eestlaslikku. Loe edasi Jakuudi lavastaja leidis eestlaste valupunktid