Autori Margus Mikomägi postitused

Villu Kangur: Haugun vaid kahel põhjusel: kas rõõmust või murest.

Villu Kangur on mees, kelle sisse mahub nii ikooniliseks saanud laulu „Palve” tekst kui ka 11 aastat kirjutatud stsenaarium komöödiaseriaalile „ENSV” /“ EnsV“.

Villu on ööelu elanud kogu aeg. „Isegi teatris töötades – ei alanud ju midagi hommikul enne kella 11. Ja kirjutamiseks vajan rahu ja vaikust. See saabub siis, kui pere magama läheb. Sellepärast siis öine rütm.” Villu ütleb, et arvas selle veidruse vanemas eas üle minevat, aga nii on jäänud. „Juhtub nii ka, et üks päev koosneb vahel kahest ööpäevast ja siis magan 24 tundi järjest. Vabakutselise värk.”

Milline su loomelaad on? Teed ühte asja korraga?

Vähemasti üritan. Kuid jumal tänatud, et mulle on antud üsna erilaadseid töid. Vahel kirjutan teleskripti ja see ei tule ära. Aga vägisi ju ei suudaks… See on kõige hullem, kui kirjutamine vastikuks läheb. Õnneks pole seda veel elus juhtunud. Kui stsenaarium mõnuga ei jookse, viskan selle mõneks ajaks kõrvale ja kirjutan näiteks oma lõbuks luuletust. Need on kaks täiesti eri asja. Või võtan ette mõne lauluteksti. Loe edasi Villu Kangur: Haugun vaid kahel põhjusel: kas rõõmust või murest.

Vabaduse festival Narvas – kohtumine kahe maailma piiril

Kui tekkis idee korraldada rahvusvaheline teatrifestival Narvas, ei osanud korraldajad veel karta eesootavat ülemaailmset pandeemiakriisi. Sellegipoolest ta toimub, Vaba Lava Narva teatrikeskus korraldab 17.- 21. augustini Narvas rahvusvahelise Vabaduse teatrifestivali.

Festivali üks kuraatoritest, Venemaa tuntud teatriasjatundja Oleg Lojevski räägib festivali valguses vabadusest ja teatri olukorrast meie suures naaberiigis.

Oleg Lojevski oli Vaba Lava esimene kuraator aastatel 2014–2015. Ta on ka üks Narva festivali kuraatoreid. Kui temaga ühendust võtan, ütleb ta ilma sissejuhatuseta: „Skoro uvidimsja.” (Peagi kohtume.) Olegi sõnul ei ole ta juba kaks aastat Eestis käinud. Teadagi, miks. „Ma loodan, et mind lastakse Narva. Asi selles, et Eesti on tunnistanud Sputniku vakstsiini. Mul on see tehtud. Olen vaktsineeritud.”

Kuna ma tean, et Oleg Lojevski on enamuse oma ajast lennus – ta lendab mööda Venemaad ja maailma, korraldades teatrilaboratooriume ja vaadates teatrit –, küsin temalt: kus sa hetkel oled? Loe edasi Vabaduse festival Narvas – kohtumine kahe maailma piiril

Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad

Jaan Kaplinski (22. jaanuaril 1941 – 8. august 2021)

Muidugi oli Jaan Kaplinski ummamuudu. Just sellist nime kannab ta mõtete blogi, mille viimane sissekanne on venekeelne…

Ega ma ei näinudki seda, kuidas sa uisutad. Seda nägin Mutikul küll, kuidas tiiki lumest puhastad, et uisutada. Ja neid su istutatud puid. Enne seda istusime pika puust laua taga ja rääkisime sellest, et rikkad kapitalistid ei ole rumalad. Nad saavad aru, mis juhtub, kui suurtööstus sulgeda. Kriisidest rääkisime. Küsisin – oli 2009. aasta lõpp –, et mis seisus maailm on? Sa vastasid: Õige sõna on kriis. Olukord, kus kõige laiemas mõttes on võimalik minna kahte teed. Kas kriis süveneb ja tuleb katastroof või leitakse võimalus midagi parandada. Praegu paistab, et läheb seda esimest, katastroofi teed.”

Siis ütlesidki, et ostsid endale pessimismi leevenduseks elu esimesed uisud. „Uisud on küll teritamata ja seda ma ise ei oska teha, aga lasen teritada. Sellised asjad aitavad elada.” Seda ka rääkisid, et lihtsaid maatööoskusi tuleks su meelest iga hinna eest säilitada.

Argipäev on igavikuga segi. Su romaan „Seesama jõgi” lõpeb tõdemusega – sa muidugi kirjutad kihvtimini –, et enne uinumist „tuli talle veel meelde”, mida oli kirjutanud Laozi: „Tuhandeverstane matk algab ühest sammust. Teisiti see ei saanudki olla.” Seejärel tulevad selles raamatus kaks lumivalget puhast lehte.

Argipäev on igavikuga segi juba liigagi tihti. Saad peaaegu ühest leinavalu teravusest priiks, kui…

Loen me peetud meilikirjavahetust ja märkan, kuidas oled lõpupoole vastustega napp. Me viimaseks jäänud kirjas ütled ära ja ütled: „Igatahes tervitan uuel alanud aastal ja soovin rõõmu ja rahu.” Nojah. Ole siis nüüd siin rõõmus ja rahulik!

Kunagi märkasin sinu käest küsida, mida tähendab liblikas. Pidasin silmas su näidendit „Liblikas ja peegel”. Vastasid nõnda: „Liblikast on raske rääkida, seda kujundit seletada. Lähtekoht on hiina klassikas väga tuntud Zhuangzi lugu temast endast ja liblikast: kas filosoof näeb unes, et on liblikas või vastupidi: liblikas näeb unes, et on filosoof.” Ütlesid tookord, et selles näidendis on veidi autobiograafilise taustaga armastuslugu. Peab üle lugema.

Kord Esnas kohtudes rääkisid mulle, et varesed veel hiljaaegu ei elanud linnades, vaid soos. Loe edasi Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad

Vabanemise alguse aja põllumajandus- ja hilisem rahandusminister Harri Õunapuu: Suured lollused olid välistatud

Harri Õunapuu ütleb, et raha otsib ta ise üles, ja ka seda, et on oma kõrgetes ametites alati valinud oma meeskonda inimesed, kes on temast targemad.

Harri Õunapuu on Maalehele 10. jaanuaril 1991, kui ta oli Rapla maavanem, muu hulgas öelnud: „Mujal maailmas õpitakse kõik enne selgeks ja minnakse alles siis tegutsema. Meie püüame millegipärast enne kõik valmis teha ja suured rahad magama panna, et siis näha tehtud sammude vale suunda. Au sisse peaks tõusma koolitus.”

Täna toimetavad Õunapuude Hagudi külas Keila jõe käärus asuvas Jüri-Jaagu kodu hoovis kolm robotmuruniidukit ja hundikoer Caesar.

Harri Õunapuu võtab üsna kohe me jutu suunamise enda kätte ja küsib ning vastab ise, tal on olnud aega mõelda: Loe edasi Vabanemise alguse aja põllumajandus- ja hilisem rahandusminister Harri Õunapuu: Suured lollused olid välistatud

Augustis teatris Maakas alustab ja Haige mäger lõpetab

Mida maksab augustis teatris vaadata? Eesti Teatri Agentuuri andmebaasis on kirjas 16 augustikuus esietenduvat etendust. Kõiki neid ei saa võtta kui suvelavastusi, sest teatrid alustavad augustis oma hooaegu ja mõned suveesietendused jäävad mängukavasse ja talve. Mõte oli esile tõsta kolm vaatamissoovitust, aga ületan pisut plaani.

Olgu need väljatõsted siin reastatud esietendumise kuupäevade järgi.

Maakas

On suvelavastus Wimbergi debüütroomani „Lipamäe” ainetel. Esietendub 5. augustil Olustvere mõisa tallihoovis Viljandimaal. Lavastab Peep Maasik, kes on ise Olustvere põllukooli lõpetanud.

Mängivad Klaudia Tiitsmaa ja Silver Kaljula, Jaan Rekkor ja Lauri Kink.

Selles loos tahab vanaisa maaarmastust lapselapsele kaasa anda. Lapselaps tahab saada kirjanikuks, aga saab päranduseks talu. Lavastaja Peep Maasik ja kunstnik Reet Aus toovad seekord lavale ka kombaini.

Lavastuse tutvustuses on muu hulgas öeldud: „Lavastuses põimuvad realism ja fantaasia. Algupärane ainestik pillutab vaataja nõukogude aja lõpu ja 90-ndate vahele, mis vaheldub muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Kohtumine lapsepõlvearmastusega ja vanaisa müstilise silmatagusega taaselustab suved vanavanemate juures.” Loe edasi Augustis teatris Maakas alustab ja Haige mäger lõpetab

„Serafima + Bogdan” – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus

Läinud laupäeval Peipsiveeres Kolkjas kohe Sibulatee peatänava ääres kasvavas võsas esietendunud näidend „Serafima+Bogdan” on antiiktragöödia mõõtu halastamatu kurjuse võitu väljendav meelerännak. Monumentaalne.

Loen näidendit pärast selle nägemist ja ikka ja jälle uuesti seda remarki: „(Raimond hakkab märatsema ja peksma, aga mitte kui hullumeelne, vaid süsteemselt, kirglikult ja täpselt, naudinguga)”. Te ilmselt ei usu mind, aga kindlasti on see, mis te etendust vaadates näete, jubedam kui see, mida mina või kes tahes sellest kirjutab. Jah, see on teatrisündmus. Jah, ma ei saanud esimese hooga pärast lõppu sellele plaksutada. Loe edasi „Serafima + Bogdan” – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus