Kõik Margus Mikomägi'i postitused

Lapitekk ja kootud piltvaip

Mikk Jürjens ja Vändra mets 043

Kõigel siin ilmas on algus ja lõpp.  me oleme erinevad, me oleme kõrvuti.

Katse võrrelda võrreldamatut: suure suve järjestikku õhtutel mängis suur teater Vanemuine Obinitsal „Obinitsat”, muusikud Jarek Kasar ja Tõnis Mägi kudusid kahekesi muusikamustreid Tartu Antoniuse hoovis, lavakavaga „Aias”.
Üks, mis neid kaht ühendamatut mu jaoks ühendab, on, et publik tõuseb lavastuse lõpus pea üksmeelselt tänumeeles istumast ja aplodeerib. „Obinitsa” mängupaika ümbritseb laada kirev kauplemine, Antoniuse hoovis niisamamoodi.
„Obinitsa“ algab lõhkumisega. Setu külamehed lõhuvad planku. Korraks tekib mõttekild, et see on eesriie, aga lõhkumine ja kaasnev lärmakus võtavad liiga kaua aega. Lõhkujad mehed avastavad vabariigi valge peidiku.
„Eesriie” avaneb ja tundub, et vaatajale antakse viinapeidiku avastamisega võti, mis lavastuse jälgimisele peaks tuge andma. Järele mõeldes, hiljem hoopis, saan aru, et plankeesriide taga on maja, mis lavastuse üks peategelane, maja, kus hiljem vaatajate eest fragmentidena läbi jooksvad sündmused tõeliselt aset on leidnud.
„Aias” tagarea terrassilt avaneb pilt, kuhu mahub Tartu Jaani kiriku torn, huvitavate, tahaks öelda et agulimajade tagahoov, tänapäevased klaasrõdud, puit, kivi ja metsviinapuu. Kusagil paremal pildi nurgas kasvab kask. Kuulen, et see silmahakkavate rõdudega maja on kunagi olnud Tartu arestimaja. Jarek ja Tõnis ajavad juttu, räägivad publiku muusikat kuulma. Ei lajata. Annavad kuulamiseks mõtte. Mängivad sellele, et Tõnis on napp, sõnaseadev, valiv ja akadeemiline, Jarek ülemeelik, artistlik, mängualdis. Nad on koos enne kui kokku saavad. Loe edasi Lapitekk ja kootud piltvaip

Vabadus on libahunt. Ikka veel

2015. aasta juunikuu viimase päeva raadiouudised räägivad pagulastest, põgenikevoolust ja (Kreeka) rahast. On uskumatu, et August Kitzberg kirjutas oma praeguse ajaga kokku kõlavad näidendid sajand tagasi.
Kogu maailmas peetakse ikka veel ususõda. „Kalifaadi sõdur tappis kalifaadi vastu võitlevate ristisõdijate liidu alamaid,“ kirjutatakse otsesõnu.
Meie noor peaminister kinnitab, et võõrad, kelle me oma koju võtame, tuleb tööle panna, nad vajavad keeleõpet ja tuge.
104 aastat tagasi kirjutab August Kitzberg näidendi „Libahunt”. See algab pildiga, kus väike Mari veerib Martin Lutheri väikest katekismust, kus sees keelud ja käsud – mida peab ja mida ei tohi. Loe edasi Vabadus on libahunt. Ikka veel

Puudu(ta)v kultuur 6: Substants, põhk ja vereliin

„Vereliin” on väega sõna ja mul on rõõm, et selle toob ehk üldkasutatavaks teater. Uue näoga  Ugala siis ja lavastaja Margus Kasterpalu. Ma ju ei teagi, ehk elame selles ajas juba, kus seda sõna peaks eestlastele tõlkima. Praegu saab selle meisterlikku tõlget vaadata Olustvere mõisa heinaküünis. Lavastuse kavalehel kasutatakse küll sõna „reheküün”, aga see tundub mulle üsna sobimatu. Rehi on rehi ja küün on küün. Küünides hoiti heina. Ja heina tehti selleks, et lehmi ja hobuseid toita, lambaid ka.

Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 6: Substants, põhk ja vereliin

Isa ja poeg loevad kalmistul legende

 

Klaudia 1

Klaudia Tiitsma -Sal on “Vereliini” vanade meestega väga selgroogupidi koos                                          Fotod Heigo Teder

Vereliin, mille Ugala teatrirahvas lavastaja Margus Kasterpalu ja kunstnik Liisa Soolepa juhtimisel Olustvere heinaküünis loob, on maailmamudel.
Teatri vereliin ei katke, kui temast räägitakse. Lavastus „Vereliin” annab rääkimiseks põhjust ennekõike koos mõtleva ja tegutseva meeskonna tõttu. Teine põhjus on mu meelest see, et tegijad on ennast vaistul juhtida lasknud (pole teinud teatrit nii, nagu peab ja on kombeks, samas pole läinud niisama reeglite rikkumise teed) ja tulemus on lavastus, mis räägib. See on habras etendus, mis püsib kogu meeskonna loomingulisel tundlikkusel. Tunnetusel, et see, mida tehakse, on tähtis. Teate küll, et kett on nii tugev kui on selle kõige nõrgem lüli. Loe edasi Isa ja poeg loevad kalmistul legende

Tontide kuningas Surm me selja taga

11428487_701653653295553_4413498448115198399_n Viio Aitsami fotod.

Kui lähedased surevad, on raske edasi vaadata. Vaatad paratamatult tagasi. Üha enam saab selgeks, et mingid asjad me elus peavad jääma sõnastamata. Ehk vaid siis ei pea, kui valad romanssi…
Mingid mõtted peavad jääma kivimustritesse ja rukkiräägu laulu sisse. Olen endale lohutuseks üsna ammu juba mõelnud-rääkinud mõtet, et leinas on võimalik vaid üks ‒ valu romanssi valada.
Mida see tähendab? See ka ju on, mida üheselt ei sõnasta ära. Ainult pakun, et võib-olla näiteks midagi sellist, nagu kirjutasin kord oma noorpõlve metsavahielust.

Elujanu
Olin oma elu üksindusse elanud seks ajaks, kui me Eestis taas vabadus hakkas tulema. Loe edasi Tontide kuningas Surm me selja taga

„Libahunti“ lavastav jakuut: Võib-olla on see näidend teie rahvale hoiatuseks

Sergei Potapov

kAvgL922_zWF97cw51eRG-Q_-pP91ZhflHO2wOyWpe8Pildistas: Mats Õun

•Lavastaja ja režissöör Sahha vabariigist
•Sündis jakuudi külas 1975. aastal; saab jaanipäeval (Eestis olles) 40-aastaseks.
•Vanaisa oli šamaan, isa on ökonomist-raamatupidaja, ema jakuudi keele ja kirjanduse õpetaja.
•Tal on kaks last, poeg ja tütar, mõlemad suhtlevad sahha keeles.
•Töötab Jakutski akadeemilises draamateatris lavastajana. On olnud ka selle teatri näitleja, peanäitejuht. Näitlejaks õppis Jakutskis, lavastajaks Moskvas.
•Ütleb end armastavat oma lavastusi nagu lapsi. Jälgib nende kasvamist, täiskasvanuks saamist ja vananemistki. Armastab vaadata oma lavastusi koos publikuga, et siis publiku reaktsiooni järgi neid kohendada. Lavastusi on teinud üle kolmekümmne. Lisaks filmid.
•On õpetanud teatrikoolis, kuid katkestas selle töö, sest tundis, et annab endast rohkem kui tagasi saab. Unistab uuest näitlejate põlvkonnast, kes ei ole enam mõjutatud nõukogude ja vene teatrikooli traditsioonidest. Kavatseb võtta teatrikoolis oma kursuse ja noori selles suunas õpetama hakata.
•Juhib tähelepanu kliima soojenemisele. Siberis sulab igikelts ja talved pole enam nii külmad. Ta lapsepõlve jääb aeg, mil talviti võis õhutemperatuur ka üle 60 miinuskraadi olla. Loe edasi „Libahunti“ lavastav jakuut: Võib-olla on see näidend teie rahvale hoiatuseks