Kõik Margus Mikomägi'i postitused

„Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal“

JaxZK-JUvaEamfo1oZGahdw6AI3y-_pif8h3lsbbL9U,gQCuUkbfhP5DWADMn4vpGbZExm2fcMkifSo9najjidU
Kirjastus SE&JS kingib Ülo Vooglaiule sünnipäevaks tema esimese kogutud mõtete raamatu „Aeg & Vaim”. Raamatu koostaja ja autor on Ivar Tröner.
Kirjastaja Sirje Endre, kes ühtlasi on selle mõtete-raamatu toimetaja, loetleb märksõnu, mis iseloomustavad tekste, mis nüüd ühtede kaante vahel edasimõtlemiseks ja inspiratsiooniks – inimene, elutõde, loomine, teaduslik mõtlemine, ühiskond, uurimistöö, juhtimine, demagoogia, õppimine, suhtlemine, sotsiaalne, haridus, kool ja väärtused.
Ülo Vooglaiust juhindudes ja elu võimalikult paljudest vaatepunktidest vaadates ‒ ikka et tervikpilt sisukam ja tuumakam saaks ‒, märkab ka hooletum vaatleja demagoogia arvestatavat pealetungi me kultuuri vaadete kujundamisel. Kunst on selles vallas eriti haavatav mu meelest, sest kui me oma ei oska ära tunda ja hoida… Loe edasi „Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal“

Me võiksime olla roiskuva aia õhuaken

DSC05953

 Märt Meos,  Shayna Ghassempouri  ja Allan Kaldoja, Eesti leib ja Iraani sool. Homa Rosta teatrimaja terass Teheranis 18. august 20015.

Maailm on roiskuv aed. Meiegi äkki veel võiksime olla värske õhu aken seda tuulutamas. Aga seda saame me olla vaid siis, kui oma hoiame.
Vana mees istub Lähis-Ida öös ja süütab sigarillo Macbeth. Tema selja taga hiigelsuurte teatriuste taga aetakse ahju meest, imperaatorit, kes määras senaatoriks oma hobuse. „Caligula” teine etendus on lõppemas, uus teater on avatud.
Viieteistkümne miljoni elanikuga Teherani linna valvavad Albrozi mäed. Uues teatrisaalis on vaatajatele 160 kohta. Iraani näitlejad mängivad füüsiliselt ja vaimselt rasket Caligula lugu 60 päeva järjest, et vähem kui aastaga kerkinud uue teatri ehitust tasa teenida. Ja lavastaja ei sõida kukile, on nende kõrval, et olla toeks.
Vaid mõni päev hiljem, juba Eestis, Kiviõlis küsib Kadri Kõusaar, kas Iraani viisat on raske saada. Seda, jah, ei teatud veel isegi Tallinna lennujaamas, et nüüd saab turistiviisa 15 päevaks 60 euro eest osta Teherani lennujaamast. Nii uus on see asi, et Lennarti lennujaama tüdruk jäi meid uskuma alles siis, kui luges soomlasest Iraani konsuli vastavat kirja. Loe edasi Me võiksime olla roiskuva aia õhuaken

Elu omnibussis Odysseuse ja Achilleusega

 

DSC06231

Surama terminaal.

Tartu Uue Teatri „Odysseia” on kosutav kinnitus sellele, et antiikajast peale pole inimesed muutunud.
Kuna pole midagi uut päikese all, siis ei julge ju ka kinnitada, et sellist teatraalset vabaõhuekskurssi pole suveteatris veel nähtud. See Tartu linnaruumis mängitud lavastus on üsna ülemeelik oma punaste bussidega, mis neisse pakitud publiku silme ette vaimulinna 21. sajandi maamärke sõidutavad. Säästumarket, pangad, Selver, Rimi ja Konsum… Ent kõik see kangastatakse meile Trooja sõja kastmes, kangelaste ja Olümpose jumalate kakeluste tallermaa vaimus. Loe edasi Elu omnibussis Odysseuse ja Achilleusega

Kateedrist hullupalatisse on ainult väike samm

Trupp lKunda mõisa suurejooneliste fassaadivaremete taustal mängiti neljal õhtul Virumaa rahvaülikooliga seotud inimeste lugu. Täisverelise teatrielamuse kinkisid publikule teatrit armastavad harrastajad.
Olavi Ruitlase kirjutatud näidend „Maili” on üsna tüüpiline 21. sajandi esimese kümnendi teatritekst. On tagasivaade, kus ajaloofaktid, tõde ja autori mõttemäng üheks saavad. Näidend eestlaste elust pea sada aastat tagasi, kus eestlaste kirglik soov saada ja olla tark ja vaba rahvas lõpeb nõukogude okupatsiooni ja sõja hullumajas. Ruitlase näidend ja Tiit Alte lavastus toob välja varemete ehk siis meie ajaloo hapra ilu. Laseb mõelda, et varemed võib olla ka vundament. Lavastus laseb aimata, et minevik võib olla tulevik.
Tiit Alte ja kogu selle suurlavastuse auks tuleb öelda, et ei mindud eri aegade situatsioonide sarnasusele näpuga näitamise, ülirõhutamise teed, vaid hoopis lasti publikul kaasa mõelda. Loe edasi Kateedrist hullupalatisse on ainult väike samm

Ervin Õunapuu mononäidend „MINA, Luther”

_WZHoTXU6E_aCdmFpnB9hKENf5tE0ZjAs7PyS9ftCwwwyVER6NMbjU83Cp1eqIRpr1xbAQJSh-ELeFz9IbNd-YMats Õuna fotod “Lutherist”.

Selle loo kirjutas mõtleja Ivar Tröner. Väidetavalt lükkasid kõigi me lehtede toimetused kuhu mees lugu pakkus loo tagasi ja ei avaldanud. Teatritasku avaldab ja oleks seda pidanud tegema ammu . Olgu ka see öeldud, et see lugu on avaldamist oodates veelgi aktuaalsemaks saanud.

Üks saatus, teoloogia ja viha juured
Ervin Õunapuu 11. novembril 2014 Tallinna Kammerteatris esietendunud „Mina, Luther” suunab binokli minevikku ja peegeldab meile tänase päeva uskumuste patoloogiat, paneb mõtlema ja küsima: keda võiks tänapäeval Lutheri eluloolised, kliinilised või võimuhullusest tingitud eluseigad tearilaval kõnetada? Loe edasi Ervin Õunapuu mononäidend „MINA, Luther”

Puudu(ta)v kultuur: Tere hommikust, tulen Kapa männikust!

kapakohila_luulefest_JK_15_Jaak Kadarik pildistas.

Käisin Kohilas mõni laupäev tagasi. Selles kohas, mis on kohanimede kaudu andnud aluse tihti pruugitavale, pisut halvamaigulisele väljendile Kapa Kohila. Selle areneva asula keskel Tallinna linna lähedal on männik. No nii kuuekümne-aastane, on haljasala poodide ja kooli ja staadioni vahel. Muide päev enne kui selles Kapa männikus luuletusi loeti ja loomingulisusest räägiti, oli Gerd Kanter just sellel staadionil männiku ääres täitnud sellise normi, mida tähtsaks peetakse ja mis ta meid esindama laseb maailmas taas. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur: Tere hommikust, tulen Kapa männikust!