Pildid näituselt. Peagi 85aastaseks saavat Jüri Arrakut ei ole võimalik ammendavalt kokku võtta. Mikkeli muuseumis paari tunni jooksul kunstnikuga juteldes kohtasin mitut Arrakut –noormeest, kunstnikku, filosoofi, trikitajat, õrritajat … vana tarka elurõõmsat meest.
„Mul on üks lugu kirjutamata!” ütleb Jüri Arrak, seistes keset Mikkeli muuseumi näitust. „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid.” Ütleb ja juhib mu kohe keset saali olevasse eraldi ruumi, et näidata ja rääkida: „Need pildid saatsin ma postkaartidena välismaale. See oli seitsmekümne teisel aastal.”
Jüri Arrak tõstab näitusest esimesena ülevaatlikust esile just selle üheksast pisikesest guašimaalist koosneva komplekti. Just need tööd näitavad Nõukogude Eesti kunstnike ja isiklikult tema soovi murda oma kunstiga läbi raudse eesriide. 45 aastat hiljem saatis väliseestlane Jakko Abel need 16×22 maalid kunstnikule mälestuseks tagasi. Ta oli need maalid kahepoolselt raamida lasknud, et säiliks ka piltide tagumisel küljel olnud tekst. Kunstnik ise on 2018. aastal kirjutanud, et maalid on üsna iseloomulikud tema tolleaegsele käekirjale: „…ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praegusele loomingule.”
Miks just need pisikesed maalid sulle tähtsad on? Loe edasi Jüri Arrak: kunstnik peab karjamentaliteedist hoiduma
