Kõik Margus Mikomägi'i postitused

Puudu(ta)v kultuur 4: Prahti täis pea

Vaimukas on küsida, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Juhan Viidingul on luuletus, kus noormees rebib tunnelis kuulutust maha. Ta arutab seal, miks noor mees seda teeb. Ka see käib ta mõttest läbi, et äkki on kuulutus selline, et rebija tahab selle endaga viia.
Niisuguse sissejuhatuse peale saan endalegi ootamatult ära kirjutada, kuidas mind rõõmustavad Tallinna Linnateatri lavastuste kavad. Kõiki ühendab pisikese raamatukese formaat, aga igal on oma nägu ja sisu. Selliseid kavasid ei raatsi sahtlipõhja tolmuma jätta, vaid paned riiulisse. Üsna keeruline oleks anda retsepti, kas lugeda kava enne või pärast lavastuse vaatamist. Mina teen nii ja naa, kuid enamasti eelistan pärast lugemist. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 4: Prahti täis pea

Kaheksajalg ja töökad võlurid Ugalas

Martin Alguse argikomöödiat „Kaheksajalg” Ugalas võib iseloomustada nii: kui näidendi alguses gaasikatel lava taga koliseb-müriseb, siis peab ta loo arenedes ka plahvatama.
Kui reastada kolm heameelt äsja Viljandis Ugala suures saalis esietendunud algupärandi üle, siis sätin kindlalt kõrgeimale kohale näidendi, mis on uus eestikeelne komöödia. Seda, et neist meil puudus on, näitab välismaiste tõlgitud komöödiate küllus teatrite repertuaaris. Tahan „Kaheksajalga” võrrelda kunagi ammu Ardi Liivese kirjutatud „Viini postmargiga”. Loe edasi Kaheksajalg ja töökad võlurid Ugalas

Vabateater üllatab Hiina edu ja Jakuutia lavastajaga

Antigone Iraanis koos HRiga

“Antigone” trupp peale etendust Teheranis 2012. aastal. Paremal iraani imeline naine, näitleja Homa Rousta ja lavastaja Homayun Ghanizadeh.

Täna  24. aprillil 15aastaseks saav Eesti projektiteater R.A.A.A.M. tähistab oma sünnipäeva Hiinas Šanghais.
Nimelt on R.A.A.A.M. lavastusega “Antigone”esimese Eesti sõnateatrina just praegu Hiinas, kus öeldakse elavat 1,5 miljardit inimest. Šanghai teatriakadeemia valis „Antigone“ lõpetama kaheksandat rahvusvahelist Eksperimentaalteatri festivali. R.A.A.A.M. annab kaks etendust ‒ 25. ja 26.aprillil. Samal festivalil osalevad teatrid Rootsist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Columbiast, Bulgaariast, Alzeeriast ja muidugi Hiinast.

Loe edasi Vabateater üllatab Hiina edu ja Jakuutia lavastajaga

Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 2

SONY DSC

Kõik fotod pärit kirjastus SE&JS arhiivist.

23. aprillil saanuks teletäht Urmas Ott 60-aastaseks.

Kohtusime 1974. aastal septembris. Urmas Ott oli suur kohmakas Otepää poiss, kes tahtis õppida näitlejaks. Või õigemini ‒ meist vist enamus arvas lavaka esimese kursuse esimestel päevadel, et juba oleme väga suured näitlejad. Loe edasi Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 2

Tantsijad tantsivad elutantsu nagunii

Eliisa Lott. tantsivad Julia Koneva ja Aleksandr Žemžurov. fotograaf Kaur Ilves

Tantsivad Julia Koneva ja Aleksandr Žemžurov.

Tantsuteatrit võiks vaadata oma vanusele mõtlemata. Nimetus „nüüdistants” või „kaasaegne tants” ei peaks hirmutama, kuigi tihti miskipärast just vanemaid inimesi hirmutab.
Kuidagi kõrvale on mu teatri otsimise teekonnalt jäänud nüüdistants ja sellega seotud teater. On teadmine, et me Eesti nn. kaasaegse tantsu lavastused on maailma tipptase, et käiakse festivalidel üle ilma. Meie tantsuloojaid ja tantsijaid tuntaksegi mujal paremini kui siin. Miks nii on? Usun, et asi on vaatajate nappuses. Olen kuulnud, et enamus tantsulavastustest kogub meil kolm-neli saalitäit vaatajaid. Kindlasti on ka teistsuguseid näiteid. Loe edasi Tantsijad tantsivad elutantsu nagunii

Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 1

Urmas Ott saab 23. aprillil 60-aastaseks

UO_esikaasUrmas Ott                                                       Kõik fotod kirjastus SE&JS arhiivist.

Sirje Endre: Ott oli kui Sannikovi maa otsija

“Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Urmas Ott 1994. aastal Sirje Endrele. Kirjastaja Sirje võttis ja räägib nüüd, mis sündis.

Tänase päeva komme on ennast oma eluajal ise legendaarseks kuulutada. Ma ei mäleta, et Urmas Ott seda oleks teinud. Samas hoovas temast ekraanil parajat ülbust – mina ja maailm. Kas ta sobiks veel tänasesse telepilti, ajakirjandusse üldisemalt?
Kui ma mõnikord vaatan Foorumi-saadet või mingeid teisi jututubasid, tundub tihti, et saates on kas valed inimesed või on aeg vale. Kõik on justkui OK, reporterid tasemel jne, aga midagi on puudu. Hakkavad rääkima küll asjast, kuid lõpuks käib mingi heietamine. Urmas Oti saadetes alati “miski muutus, miski teiseks sai” ja lollused ta naeris kõva häälega välja. Ta sobiks väga hästi tänasesse telepilti, ta ülendaks seda.

Kuidas ja millal te tutvusite?
1994. aastal, kui olin ajalehe „Eesti Elu / Estonian Life” vastutav väljaandja. Ada Lundver töötas tookord meie juures, ise ma ta kutsusin. Kuna Ada oma hea südamega tahtis hirmsasti kasulik olla, pealegi oli ta Urmas Oti suur sõber, siis leppis ta temaga minu tagaselja intervjuu kokku.
Erilist indu mul ei olnud, sest Urmas Otil oli enfant terrible’i põrgulik kuulsus. Aga leht tahtis tegemist ja tiraaž, nagu teate, vajab alati suurendamist.
Oli maikuu 13. kuupäev ja reede ning kui ma Ada mahitusel lõpuks helistasin, oli staarreporteril teatada, et tema sellisel päeval kunagi kodust ei välju. Mul tuli niisiis endal kohale minna. Oti koju.

UO_4Mis teid ikkagi sidus?
Alguses ei sidunud miski peale intervjuu. Sidumise lugu hakkas peale kuskil kell 2 öösel, kui intervjuu oli tehtud ja Ott küsis nagu muuseas, võimalik, et teeseldud hajameelsusega, mis talle omane, et “mis liiki kirjastus te õieti olete?” – „No…” alustasin tähtsalt, aga vastus jäi pooleli, sest ta luges kohe ise üles need vähesed õblukesed raamatud, mida me selleks ajaks olime oma kahe tegevusaasta jooksul jõudnud anda.
“Aeg on millegi tõsisema juurde minna,” ütles Ott ja küsis, kas oleksime valmis välja andma tema Venemaa-intervjuude raamatut. “Jah, muidugi!” hüüdsin. Kohe ka kahetsesin oma liigset õhinat, sest Ott luges üles parameetrid: umbes tuhat lehekülge, kõvad kaaned, pealkiri “Playback”. „Ja üks asi veel,” ütles ta, ise ikka pealtnäha ükskõikne. „Raamat peab ilmuma 30. novembril.” Järgnenud vaikus ei tõotanud head. Küsisin, mis aastal. “Selsamal, 1994.” Ma ei uskunud oma kõrvu, sest kuue kuuga näis see ilmvõimatu. “Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Ott. Loe edasi Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 1