Lühikese vaheaja järel ilmus juba teine Priit-Kalev Partsi tõlgitud Pentti Linkola raamat „Linkola programm. Ellujäämise küsimus”.
Juba 1986. aastal kirjutas Pentti Linkola: „Üks ekskavaator jõuab rohkem hävitada, kui miljon tarka meest oma vaimu ja hoiakutega kaitsta suudavad. Ja depoosse konutama see ekskavaator juba ei jää, kui need targad teda väevõimuga ei sunni.” See tsitaat lõpetab Linkola kirjutise „Roheline filosoofia, tehnoloogia ja ellujäämine”.
Viljandi Kultuuriakadeemia VI lennu lõpetanud näitleja Priit Loog (1984) on Endla teatris mänginud 14 aastat. Nii-öelda kuulsaks tegi mehe Vargamäe Andrese osa filmis „Tõde ja õigus”. Sel suvel mängis Priit Loog tingimusteta kurjust lavastuses „Serafima + Bogdan”, eestlasest miilitsat nimega Raimond Uusküla. Hetkel on proovisaalis lavastus „Kolm õde”, kus Priit mängib Andrei Prozorovit.
„Tõde ja õigust” käis kinos vaatamas vähemalt 250 000 inimest. Seda, et eestlaste teatrijanu on suur, näitab ka sellesuvine „Serafima + Bogdan” Kolkjal, kus kõik etendused olid välja müüdud. Tribüünidele mahtus igal etendusel 600 inimest. Muide – Priit Loogis ei ole kübetki staariülbus ega edevust.
Kohtume temaga, kui Pärnus Endla teatris on just lõppenud proov. Ingomar Vihmar lavastab Anton Tšehhovi näidendit „Kolm õde” ja Priit mängib seal Andrei Prozorovit, tarka noort meest, kes nii nagu tema õekesedki räägib sellest, kuidas ta läheb Moskvasse ja hakkab elama.
Mängime nii, et mina olen mina ja sina oled korraks taas Andrei Prozorov, kolme õe tark vend. Ja ma küsin su käest, et mis sa jamad, noormees, miks sa siin provintsis kükitad, miks sa Moskva ei lähe?
Sest Tsehhov ei ole nii kirjutanud. Tegelikult ma ei ole sellele mõelnud. Miks ei ole? Sest mulle tundub, et Ingomari lavastuses, õigemini selles lavastuse protsessis koos Ingomar Vihmariga olles on rohkem hetkes olemist kui minevikus sobramist, mõistuslikku analüüsi ja selle pealt osa ehitamist. Nii muidugi võib ja saab analüüsida ja keegi ei keela, aga aus vastus on: ma siiamaani ei ole sellele mõelnud.
Raivo Vare sobiks ülihästi keskkonnaministriks. See oli peamine pähe pugenud mõte, vaadates läinud teisipäeval ETV saadet „UV faktor“, mille teemaks „Rohepööre: kuidas päästa planeeti?”.
Miks? Sest mu meelest hakkab vaikselt üle kriisiuudiste müra kostma küsimus, kas keegi me mõjukatest üldse valdab tervikpilti. Raivo Vare väljendas seal saates ennast kuidagi nii, et meil istub igaüks oma silotornis ja sealt kaugemale ei vaadata. Ning demonstreeris samas oma laia vaadet ja faktiteadmisi, aidates aruteludes järele ka keskkonnavaldkonna asjatundjaid.
Kõrge elektrihind ja kohe väljakuulutatav uus Betti Alveri debüüdipreemia laureaat panid taas lugema Taavi Eelmaa luuletusi kogust „Electraumur”. Taavi Eelmaa on 2020. aasta luule debütant ja Betti Alveri preemia laureaat.
Kui Taavi Eelmaa oleks 15aastane poiss, kes annaks välja oma esikluulekogu ja paneks sellele veel sellise pealkirja – „Electraumur”, siis ma paremal juhul ilmselt muigaksin ja laseksin sellel luulekogul minna oma teed. Aga on hoopis nii, et Taavi pole 15 ja avaldas esimese luulekogu kui oli 50. Olen Taaviga tuttavaks saanud teatris. Sellest olen aru saanud, et Taavi ei edvista oma erudeeritusega, ta lihtsalt on ja mõtleb nii, nagu ta mõtleb. Öelda oskamisest rääkimata.
Ta debüütluulekogu ostsin tema enda käest Tartu Sadamateatris enne Juhan Ulfsaki ja Von Krahli teatri lavastuse „Pigem ei” vaatamist. Ja Taavi ei olnud seal oma luulekogu jagamise peal, vaid just tema oli selle lavastuse teksti autor. Kavalehel oli kirjas, et see lugu on kirjutatud-tehtud Herman Melville´i lühijutu „Kirjutaja Barleby” ainetel.
Mats Traat saab täna 23. novembril 85aastaseks. Kirjanik meenutab läinud sajandi põllumehe Erich Erilti sõnu, kes ütles, et küll tuleb aeg, kus te kaabite mulla põldudele ehitatud majade alt välja.
Kirjanik ütleb koroonaviiruse põhjuseks, miks ta ei suhtle otse. Ütleb, et viirus jahib just temavanuseid, ja vastab kirjalikult.
Olla eesti keele õpetaja Narva koolis … Kes me oleme? Kuhu kuulune?Kas meil on Euroopa päev või võidupüha? Õpetajad rääkisid oma loo teatrilaval.
Lavastaja Merle Karusoo ja kaheksa Ida-Virumaa eesti keele õpetajat näitasid Tallinnas kirjanike maja musta laega saalis järjekordset projekti sarjast „Kes ma olen?”. Dokumentaalteatri etendus kandis seekord nime „Ma olen eesti keele õpetaja”.
