Kõik Margus Mikomägi'i postitused

Mees, kes mahtus pildi sisse, aga mitte raamidesse

MATTI MILIUS, KUNSTIKOGUJA.. TARTU ÜLIKOOLI AJALOOMUUSEUMIS MILIUSE KUNSTIKOGU NÄITUSEL ILMAR KRUUSAMÄE MAALI EES EKS01,    NOV05, TALLINN, EESTI Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS
Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS. Matti Milius (1945 -2015)

Eelmisel nädalal surnud Milius oli mees, kellele mis tahes ruum oli näitelava, ümbritsevad inimesed publik. Matti oli elav tõestus sellest, et kui inimesele on antud olla isiksus, siis on ta seda hoolimata ajast ja raamisest.
Kui mina 1976. aastal Tartusse jõudsin, istus Milius seal juba ees. Werneris. Piip oli suus, keppi veel käes ei olnud, aga lapsi lugema küll õpetas. Ta oli selle aja n-ö Google ja googeldasid teda kõik professoritest paadialusteni, saamaks teada, kes on kes ja kus, mis toimub kultuuris, mida peab ja mida võiks lugeda. Milius ikka teadis.
Mul oli siis tunne, et Matti teab minustki rohkem kui ma ise. Häiris see, et ta oma teadmist kõvahäälselt ümbritsevaga jagama kippus, igast kohtumisest etenduse tegi. Loe edasi Mees, kes mahtus pildi sisse, aga mitte raamidesse

Matti Milius: Ilmar, sa pead mind maalima…!

MATTI MILIUS, KUNSTIKOGUJA.. TARTU ÜLIKOOLI AJALOOMUUSEUMIS MILIUSE KUNSTIKOGU NÄITUSEL ILMAR KRUUSAMÄE MAALI EES EKS01,    NOV05, TALLINN, EESTI Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS
MATTI MILIUS    , KUNSTIKOGUJA..
TARTU ÜLIKOOLI AJALOOMUUSEUMIS MILIUSE KUNSTIKOGU NÄITUSEL ILMAR KRUUSAMÄE MAALI EES
Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS

Kunstnik Ilmar Kruusamäe Matti Miliuse portree sai valmis 1999. aastal.
Matti Miliust (10. november 1945 Tartu3. juuni 2015 Tartu) on joonistanud sajad Tartu kunstiõpilased ja üliõpilased. Ta oli tänuväärt modell, kes sai kunstiks Peeter Mudisti, Jüri Arraku, Tiiu Kirsipuu, Ilmar Kruusmäe pintsli, pea ja käte abil, kui nimetada esimesi meenuvaid kunstitöid.
Ilmar Kruusamäe ütleb, et Matti Miliusel olid alati uued jutud, uued läbielamised kaasas, kui nad kohtusid. Tartu linnapildis aktiivset meest ei ole enam. Kunst jääb alles.

Ilmar, milline on sinu Matti portree valmimise lugu?
Kui maalisin 1983. aastal Valdur Ohaka ja Hando Runneli portree, siis tuli Matti mattilikult minu juurde ja ütles: „Ilmar sa pead mind maalima!”
Kui tal 1985. aasta sügisel 40. sünnipäev lähenes, tuletas ta juba varakevadel oma soovi väga konkreetselt meelde. Ütlesin talle siis, et enne tahan ikka modelli tundma õppida. Viisteist aastat läks veel aega hea küpse portree valmimiseni. Loe edasi Matti Milius: Ilmar, sa pead mind maalima…!

Ühe Lennu teater Must Kast teeb Juunituuri

Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennu teatriüliõpilased tegid Tartusse uue teatri Must Kast ja tänavad oma kodukohtasid suveetendusega selle eest, et nad on.
Ise tutvustavad nad ennast ja oma suvelavastust nõnda: „JUUNITUUR on humoorikas võtmes ringreis-lavastus, mis toimub 12.-18. juunini teatritudengite kodukohtades kõikjal üle Eesti, mis paneb värsked näitlejad-lavastajad proovile ning on ühtlasi ka tänuavaldus teatritudengite peredele, sünnikohtadele ja publikule – inimestele, kelleta praegu ei oleks ei kümnendat lendu ega lennu teatrit Must Kast. Loe edasi Ühe Lennu teater Must Kast teeb Juunituuri

Puudu(ta)v kultuur 5: „С кем Вы, мастера культуры?”

Tõlgin pealkirjaks oleva küsimuse: „Kellega te olete, kultuurimeistrid?”. Kujutan ette, et vanemale lugejale toob see küsimus meelde läinud sajandi viiekümnendad Nõukogude Eestis. Nii küsiti Nõukogude Venemaal juba sama sajandi kolmekümnendatel. Ka see on teada, et Siberi ja muu Venemaa vangilaagritesse loksuvatesse rongidesse topiti näitlejaid, lavastajaid, kirjanikke ja kunstnikke. Neid süüdistati kosmopoliitsuses ja selles, et nad ei armasta oma rahvast.
Mitu põlvkonda on Venemaal ja meil saanud elada selle hirmuta. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 5: „С кем Вы, мастера культуры?”

Vereside ja hingesugulus pikal teel Narva–Moskva

Julia, Aleksander Ivaskevitshi piltSelle pildi Juliast tegi tema sõber tallinna Vene teatri näitleja Aleksander Ivaškevitš.

Veedame selle Venemaal kuulsa naisega päeva Tallinnas. Ta räägib vene keelt, kuid peab end eestlaseks. Ta kasvas Narvas. Ta on mänginud veerandsajas filmis. Ta sõidab suvel ilmakuulsale Avignoni teatrifestivalile. Ta nimi on Julia Aug.
Julia Aug (1970) on näitleja. Ja filminäitleja, ema (tütar õpib näitlejaks), lavastaja, režissöör, stsenaariumide ja dramatiseeringute kirjutaja.
Ta kommunistist vanaisa lasti Venemaal, kuhu Eestist pages, 1937. aastal maha. Ta isa ja vanaema küüditati mõne aasta pärast Siberisse. Pärast 1958. aasta amnestiat tohtisid nad naasta, aga hoopis Valgevenesse Minski, kust ongi pärit Julia ema. Nüüd elab just tema perekonna Narva kodus.
Julia kirjutab oma Facebooki leheküljel muu hulgas, et talle meeldivad avalikult suudlevad noored. Temas on koos parim venelaste emotsionaalsest tundlikkusest ning parimate eestlaste õpi- ja uudishimust. Kaastunne ja ratsionaalsus.
Julia ütleb, et ema luges talle lapsena Oskar Lutsu raamatut „Чертенок“ („Nukitsamees“). Oma tütrele luges ta aga ühte endagi lemmikraamatut, Eno Raua „ Муфта, Полботинка и Моховая Борода”, mis eesti keeles on lihtsalt „Naksitrallid“.
Ta on elus teinud suuri kannapöördeid ja on nüüd vabakutseline. Loe edasi Vereside ja hingesugulus pikal teel Narva–Moskva

Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek

IMG_4991 - Copy

Adolf Šapiro Linnateatris Madis Kõivu näidendi proovis. Haruldased fotod tegi näitleja Kalju Orro, kes ise kaasa mängib lavastuses.

Moskvas elav, tugevalt Baltikumi alusmüüriga ( Juhtis 30 aastat (1963-1993) Riia Noorsooteatrit. MM) lavastaja Adolf Šapiro teeb Linnateatris proove oma kaheksanda lavastusega Eestis. Neist esimene tuli lavale toonases Noorsooteatris 44 aastat tagasi.
Lavastaja ütleb, et seda, miks ta ikka naaseb Tallinna ja Eestisse, on raske sõnades väljendada, ilma et ei läheks võltsilt pateetiliseks. Otsustame siis, et ei lähe.
Mõni aasta tagasi Permis sain teada ja kuulda, et nõnda, nagu tema räägib Eesti näitlejatest (millise lugupidamise ja väärikusega!), ei räägi maailmas vist mitte keegi teine.
Alljärgnev jutt on aetud 16. mail 2015 Linnateatri proovisaalis pärast Madis Kõivu näidendi „Tagasitulek isa juurde” proovi.

See on teie kaheksas lavastus Eestis ja esimene materjal, mille on kirjutanud Eesti autor. Miks nii on läinud?
Olen mõelnud, et miks ma peaksin lavastama tekste, mida teie minust paremini tunnete ja teate. Mulle on pakutud ka, et lavastaksin näiteks Hispaanias Lope De Vega näidendi. Ikka olen ära öelnud. Mõelnud nii, et miks peaksin mina lavastama asju, mida kohapeal olijad paremini teavad.
Päris naljakas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui lavastasin Hiinas Shanghais Tšehhovi „Onu Vanjat”. Pärast seda nemadki tegid ettepaneku, et kas ma ei lavastaks mõne nende näidendi. Naersin ja ütlesin „ei”.
Kui me hakkasime Elmo Nüganeniga rääkima mu uuest lavastusest Linnateatris, siis mõtlesin, mida teha. Ma Eestis lavastades olen ikka tahtnud valida midagi sellist, mis ei oleks enese kordamine. Nii olengi siin teinud väga erinevaid materjale ‒ Pirandello ja Turgenev, Tšehhov ja Brecht, Albee ja Tolstoi… Vaataja ei pea sinuga harjuma ja mu enda soov on lavastada uut, mitte korrata vana. Loe edasi Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek