Kõik Margus Mikomägi'i postitused

Kitzbergi „Libahunt“ on mõistetav kõikjal, kus elavad hundid

dc1cG-3L1NAJJ834DavDxLfDf1o7Rp8qfwJWQAClZkA
Jakuudi lavastaja Sergei Potapov räägib Viinistus mere ääres Eestist ja oma tööst lavastusega „Libahunt“. Kohe on algamas selle lavastuse teine etendus.
Sergei Potapov on mulle varem öelnud, et vaatab võimalusel oma lavastusi, jälgib publiku reaktsioone ja sätib selle järgi tehtut täpsemaks. Oma „Libahunti“ näeb ta Eestis kolm korda.

Mõne päeva pärast sa sõidad tagasi pea 10 000 kilomeetri kaugusel asuvasse koju Jakutskis. Mis sind Eestis üllatas?
(Sergei ei vasta, vaatab merele. Ma proovin ta vaikimist, seda pausi mitme küsimusevariandiga lõhkuda, aga paus ja vaatamine kestavad. Kuni küsin hoopis uue küsimuse.)

Sa siia lavastama tulles kartsid?
Muidugi ma kartsin. Kartsin oma kujutlustes kohtumist kinnise, oma tunnetes tagasihoitud rahvaga. Tuli välja, et see tunnete tagasihoidlikkus on teis olemas. Sain teada, et eestlased avanevad näitlejaid aplausiga tänades. Loe edasi Kitzbergi „Libahunt“ on mõistetav kõikjal, kus elavad hundid

Jakuudi lavastaja leidis eestlaste valupunktid

Jaak Allik kirjutab Sirbis “LibahundistKallaste preemia 028Meie tänavusel „põgenikedebatist“ tiinel suvel on raske leida nüüdisaegsemalt mõjuvat näidendit kui Kitzbergi sajanditagune „Libahunt“ – lugu sellest, kuidas oma tõupuhtust kaitsev kollaste juuste ja siniste silmadega orjarahvas heidab enda hulgast tumedapäise vabaduse­janulise Tiina.

Olen aastakümnete jooksul soovitanud „Libahunti“ paljudele välismaalastele nii idast kui läänest, kui nood on lavastamiseks just mingit eesti näidendit otsinud. Paraku edutult, sest minu teada on seda eesti klassika tippteost lavastatud seni vaid korra Lätis. Küllap näeb kõrvalpilk loos siis midagi liialt arhetüüpselt eestlaslikku. Loe edasi Jakuudi lavastaja leidis eestlaste valupunktid

Lapitekk ja kootud piltvaip

Mikk Jürjens ja Vändra mets 043

Kõigel siin ilmas on algus ja lõpp.  me oleme erinevad, me oleme kõrvuti.

Katse võrrelda võrreldamatut: suure suve järjestikku õhtutel mängis suur teater Vanemuine Obinitsal „Obinitsat”, muusikud Jarek Kasar ja Tõnis Mägi kudusid kahekesi muusikamustreid Tartu Antoniuse hoovis, lavakavaga „Aias”.
Üks, mis neid kaht ühendamatut mu jaoks ühendab, on, et publik tõuseb lavastuse lõpus pea üksmeelselt tänumeeles istumast ja aplodeerib. „Obinitsa” mängupaika ümbritseb laada kirev kauplemine, Antoniuse hoovis niisamamoodi.
„Obinitsa“ algab lõhkumisega. Setu külamehed lõhuvad planku. Korraks tekib mõttekild, et see on eesriie, aga lõhkumine ja kaasnev lärmakus võtavad liiga kaua aega. Lõhkujad mehed avastavad vabariigi valge peidiku.
„Eesriie” avaneb ja tundub, et vaatajale antakse viinapeidiku avastamisega võti, mis lavastuse jälgimisele peaks tuge andma. Järele mõeldes, hiljem hoopis, saan aru, et plankeesriide taga on maja, mis lavastuse üks peategelane, maja, kus hiljem vaatajate eest fragmentidena läbi jooksvad sündmused tõeliselt aset on leidnud.
„Aias” tagarea terrassilt avaneb pilt, kuhu mahub Tartu Jaani kiriku torn, huvitavate, tahaks öelda et agulimajade tagahoov, tänapäevased klaasrõdud, puit, kivi ja metsviinapuu. Kusagil paremal pildi nurgas kasvab kask. Kuulen, et see silmahakkavate rõdudega maja on kunagi olnud Tartu arestimaja. Jarek ja Tõnis ajavad juttu, räägivad publiku muusikat kuulma. Ei lajata. Annavad kuulamiseks mõtte. Mängivad sellele, et Tõnis on napp, sõnaseadev, valiv ja akadeemiline, Jarek ülemeelik, artistlik, mängualdis. Nad on koos enne kui kokku saavad. Loe edasi Lapitekk ja kootud piltvaip

Vabadus on libahunt. Ikka veel

2015. aasta juunikuu viimase päeva raadiouudised räägivad pagulastest, põgenikevoolust ja (Kreeka) rahast. On uskumatu, et August Kitzberg kirjutas oma praeguse ajaga kokku kõlavad näidendid sajand tagasi.
Kogu maailmas peetakse ikka veel ususõda. „Kalifaadi sõdur tappis kalifaadi vastu võitlevate ristisõdijate liidu alamaid,“ kirjutatakse otsesõnu.
Meie noor peaminister kinnitab, et võõrad, kelle me oma koju võtame, tuleb tööle panna, nad vajavad keeleõpet ja tuge.
104 aastat tagasi kirjutab August Kitzberg näidendi „Libahunt”. See algab pildiga, kus väike Mari veerib Martin Lutheri väikest katekismust, kus sees keelud ja käsud – mida peab ja mida ei tohi. Loe edasi Vabadus on libahunt. Ikka veel

Puudu(ta)v kultuur 6: Substants, põhk ja vereliin

„Vereliin” on väega sõna ja mul on rõõm, et selle toob ehk üldkasutatavaks teater. Uue näoga  Ugala siis ja lavastaja Margus Kasterpalu. Ma ju ei teagi, ehk elame selles ajas juba, kus seda sõna peaks eestlastele tõlkima. Praegu saab selle meisterlikku tõlget vaadata Olustvere mõisa heinaküünis. Lavastuse kavalehel kasutatakse küll sõna „reheküün”, aga see tundub mulle üsna sobimatu. Rehi on rehi ja küün on küün. Küünides hoiti heina. Ja heina tehti selleks, et lehmi ja hobuseid toita, lambaid ka.

Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 6: Substants, põhk ja vereliin

Isa ja poeg loevad kalmistul legende

 

Klaudia 1

Klaudia Tiitsma -Sal on “Vereliini” vanade meestega väga selgroogupidi koos                                          Fotod Heigo Teder

Vereliin, mille Ugala teatrirahvas lavastaja Margus Kasterpalu ja kunstnik Liisa Soolepa juhtimisel Olustvere heinaküünis loob, on maailmamudel.
Teatri vereliin ei katke, kui temast räägitakse. Lavastus „Vereliin” annab rääkimiseks põhjust ennekõike koos mõtleva ja tegutseva meeskonna tõttu. Teine põhjus on mu meelest see, et tegijad on ennast vaistul juhtida lasknud (pole teinud teatrit nii, nagu peab ja on kombeks, samas pole läinud niisama reeglite rikkumise teed) ja tulemus on lavastus, mis räägib. See on habras etendus, mis püsib kogu meeskonna loomingulisel tundlikkusel. Tunnetusel, et see, mida tehakse, on tähtis. Teate küll, et kett on nii tugev kui on selle kõige nõrgem lüli. Loe edasi Isa ja poeg loevad kalmistul legende