Au kiri Eesti teatrile 5.

 

Tsitaadid 2010. aasta teatrikülgedelt

 

Me oleme teist talve kaelani lumes. Näitleja Juhan Viiding kirjutas Jüri Üdi nime kasutades 1971. aastal luulekogus „Närvitrükk“ luuletuse tuisust. Olgu ta siin tsitaatide tarkuse vahel siduvaks mõtteaineseks.

 

Alati on keegi, kellega saab esimest korda laval otse silma vaadata. Ja see on üks suurimaid mõnusid selles töös. Silma vaadata. Laval. (Uku Uusberg, näitleja)

 

Millega mõõta kultuuri? Seda on üritatud ju mitmel moel, aga sellest ei ole suurt midagi välja tulnud. Ma pakun, et kultuuri säilimise mõõtühik on laul. Mitu laulu on selles kultuuris. Ma ei tea, mis selle alla mahuks kõik. Päris kena on niiviisi mõelda. (Peeter Volkonski)

 

tuisk on kolmandat päeva

uksi käib seliti

lund on toas kuhu alles

hiljuti koliti


 

Ma arvan, et teater on midagi ürginimlikku, lähtub meie bioloogiast, inimese võimest teistesse “sisse elada”, mõista teist endasugusena, jagada tema tundeid, mõtteid. See on omadus, mis on teinud inimesest inimese. Teatris on igasuguse kunsti põhilisi lähtekohti, temas on paljude hiljem eraldunud kunstide elemendid: muusika, laul, tants, pilt. Muidugi polnud ürgne teater seda, mis praegune, ürgse teatri analoogiaid võime leida

shamaanide seanssides, handi-mansi karupeiedes jms.

Miks teater? Ilmselt aitab ta meil siis olla inimesed, võib-olla olla rohkem inimesed, liidab ja lähendab meid üksteisele. (Jaan Kaplinski, Eesti kirjanik)

 

Mul on selline tunne, et mind ilma kultuurita ei oleks olemas. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ma ei taha öelda, et see on mingi tänutunne, aga midagi sellist… kultuur on peaaegu ainus, mis meil siin tähtis on. See on mulle nii palju andnud.

Juhan Viidingul on tekst: „Vaid väljamõeldud elul oli sära ja oma ilu.“ Ka minu jaoks oli pikki aastaid see nähtamatu elu olulisem kui nähtav maailm. Laste sündimisega muutub nähtav maailm tähtsaks, sa pead leiba teenima, vastutama reaalselt millegi eest. Aga kultuur, jah, on nähtamatu, tajumatu, me saame tast alles siis aru, kui teda enam ei ole.

Kui kultuur lõpeb, siis lõpevad otsa ka tajujad. Siis ei saa meist enam rääkida kui eestlastest. Me oleksime lihtsalt üks väike ebaõnnestunud provints, kus on natuke tööstust. Kultuur annab meie riigi toimimisele, olemisele mõtte. Meie kultuur on erakordne, selline, mida mujal kusagil ei ole. Meie asi on sellesse uskuda, isegi kui me ise sellega rahul pole. Ja kes siis peale meie sellest teistele räägiks? (Jaanus Rohumaa, lavastaja, Kultuuripealinn 2011 programmijuht)

 

Kõige tähtsam on isiklik vabadus ja enesetaju, avatus ideedele ja analüüsivõime. Võime jagada energiat. Mida laiemalt näitleja elu näeb ja mõistab, seda võimekam ta on. Loomingupisik peab seest tulema. Enesetaju ja avatus ideedele ja isiklik vabadus aitavad suhelda ja teha tööd meeskonnaga. Komplekse ei tohiks ka olla, selleks peab ennast armastama jälle. Aga enesearmastus ei ole ainult näitleja pärusmaa, see on ikka kõigile. (Kirsti Villard, õpib näitlejaks Viljandis)

 

tuisk on neljandat päeva

mida me kardame

julged püüame olla

mida me kardame

 

Kui ma lavastan, kus iganes ja mis iganes kujul, siis ma püüan alati lavastada südamega. Ilma ei lähe läbi. Ei tohiks ju kellelgi minna, aga võta näpust… (Uku Uusberg, lavastaja)

 

Mina kui teatriharidusega inimene ja Voldemar Panso õpilane, mulle on õpetatud, et tuleb leida küsimus, millele üks või teine asi vastab. Näiteks lavastus teatris, selle pealisülesanne vastab küsimusele, mille nimel. Sisetegevus näitlejal osa tehes vastab küsimusele, mida ma tahan. (Peeter Volkonski, lavastaja)

 

Miks endale seada madalaid eesmärke! Täht peab ikka paistma kõrgele, isegi, kui sellel on kerge iroonia varjund.

Lõpuks on nii, et kõik on isehakanud. Teater on ka isehakanud. Mul hakkas siis kõik paika loksuma, kui me bändi tegemise ära lõpetasime. Sündinud lauljad võivad elu lõpuni laulda ja seda on hea siis kuulata. (Ivar Põllu, Tartu Uue Teatri juht, lavastaja)

 

tuisk on viiendat päeva

teid ei seleta silm

mõnel on siiski meeles

seegi on Jumala ilm

 

Niisiis kolm käibetõde: Eesti teater ei riski. Eesti teater on tekstikeskne. Eesti teater on sotsiaalselt ükskõikne. (Ott Karulin, Eesti Teatriagentuuri juht)

 

Postpostpostmodernismis tulevad jälle esile ka mitmed vanaks tembeldatud väärtussüsteemid, aga me ei saa öelda, et nüüd need vanad pühitakse tolmust puhtaks või võetakse kasutusele. Pigem selituvad välja päriselt igavikulised väärtused. (Madis Kolk, TMK peatoimetaja)

 

Sepp saab kuidagiviisi Thomas Manni lugemata hakkama, filmitegija ilma selleta on piiratud inimene. Film on sünteetiline, sünergiline nähtus, seal jooksevad kõik asjad kokku. Film ei saa filmist toituda, ta on nagu amööb, nagu vähk, ta võtab kõrvalt, krahmab endale ja paisub. Kui ta vaid endast toitub, siis on see enda naba vaatamine. Seda naba on, kui sa võtad telekakasti lahti, kõik programmid otsast lõpuni täis peaaegu. Ei, naba ei ole õige, naba on selleks liiga ilus. Kõigil kanalitel kõigil aegadel jookseb üks suur seriaal. (Jüri Sillart, filmimees)

 

tuisk kuuendat päeva

ärivitriinis on hang

vang on natuke vaba

kuna vaba on vang

 

Mulle tundub, et teatris praegu on balansi muutmise aeg. Nukknäitlejate moodne aeg hakkab otsa saama. Elusad näitlejad tulevad lavale tagasi. Usaldus inimeste vastu tuleb tagasi. Meeletu mängulisus, mis on meie sees, äratab ka teisi.

Ma ei taha öelda, et see kõik on läbimurret tegemas, sest siis see tunduks nagu mingi edukuse mõõdupuu. See vaimne tasand on endaga kaasa kiskumas ka neid, kes ei taha seda tunnistada. Ta mõjub, vahe peatus ja pea vahetus. Ma märkan seda mõju ka vanemate inimeste juures. Mulle tähtsad inimesed võtavad kinni õigetest asjadest. Meievanustest rääkimata. Tead, siin Raplas olles saad aru, et kõik, mis sa mujal olles mõelnud oled, loksub paika. (Mikk Jürjens, näitleja)

 

Ma ei usu üldse mingitesse žanritesse. Mis žanr on elul? /—/ Ega mind keegi ei usu, aga ausõna, ma pole kunagi üritanud näidendit kirjutades nalja teha. Või noh, kas just mitte kunagi, aga juba palju aastaid mitte. Ma kirjutan ikka lugu, mul on mingi sõnum, mingi südamel olev probleem, ja kui siis juhuslikult mõni stseen tuleb välja naljakas, noh, siis mis seal´s ikka. Elus on ka nii, et vahel lihtsalt saab nalja. Ja vahel on, vastupidi, kõigest kõrini. Ja vahel on kurb. Ja näidendis samamoodi. (Andrus Kivirähk, kirjanik)

 

tuisk on seitsmendat päeva

tuisul on oma tee

taevas tee meile selgeks

aga taevas ei tee

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.