Au kiri Eesti teatrile

 

Tsitaadid 2009. aasta teatrikülgedelt

 

„Tüdinud talumast nõõtamissõnu ja sõimu, nägemast valgesse rasva osavalt raamitud silmi…“ lauldi Ugala laval 30 aastat tagasi Jaan Toominga lavastuses „Rahva sõda“. Uku Masingu kirjutatud luuletuses on ka read: „...mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks“.

Uhke lavastus oli ja kõvasti ajast ees, mõjuks tänagi värskelt. 6. jaanuaril tähistas Ugala 90. sünnipäeva…

Ses lavastuses mängis Jaan Tooming mõisahärrat. Mahtra mehed aeti läbi kadalipu ja siis see Jaani enda mängit mõisnik, kes igal etendusel ilmus ise kohast, hüüdis imestunult: „Me oleme neid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme nad raffaks peksnud!“

Taluvus ja õnn

„Ma tahan öelda, et andekus ei tähenda mitte midagi, kui sul puudub taluvus. Kannatus ja tahe tööd teha, vastupidavus, see teadmine, et mida sa selle andega peale hakkad. Mismoodi sa selle loodusliku eelduse realiseerid. /—/

Õnne peab ka olema, tead, et satud õigel ajal õigesse kohta. Primadonna jääb haigeks ja kõrvalt astub kostümeerija lavale, ta on iga etendust vaadanud ja on valmis. Selliseid ilusaid muinasjutte on. See ongi seesama asi, taluvus oodata ära. Tee tööd ja siis ehk midagi tuleb kah. Peab olema mees, kes talub ja on pühendunud teatrile. Ei saa öelda, et minge kuradile, ma enam ei viitsi, ma lähen ja panen nüüd kaks nädalat tina.“ (Kalju Komissarov)

 

Ainus ja igavene

“”Ainsas ja igaveses elus” üks tegelane ütles umbes nii: näitleja amet on kõige raskem amet maailmas, ainult mitte keegi ei usu seda. Kohati nii ongi, kohati võib see olla maailma kergeim amet. Kõik arvavad, et see on raskeim… kuidas teil see tekst pähe jääb?!“ (Evelin Pang ja Priit Võigemast naeravad – teksti pähe jäämise jutt on tüüpilisim küsimus, mida näitlejatele esitatakse.)

„Kas maailma saab päästa? Ma kardan, et ei saa. Võib-olla see ongi… ma arvan, et vist muud võimalust ei ole. Seda, et inimesed satuksid meeleheitesse ja läheksid vabasurma, kuna maailma ei saa paremaks teha, seda ka oodata ei saa. Inimesed elavad ja peavad elama. Mida teha saab – võimalikult vähe halba teha, seda küll saab. See on judaismi põhiõpetus.“ (Kalle Kasemaa)

 

Lööme Jürka maha

„Ma poleks näiteks uskunud, et võib kaduda selline asi nagu lavastajate omavaheline professionaalne solidaarsus. /—/

Mis parata – meenub ka Jaan Toominga geniaalse lavastuse „Põrgupõhja uus Vanapagan“ lõpustseen. Kes nägi, sel on ta kindlasti kogu eluks meeles. Kes näinud pole, sellele seletagem, et too lavastus lõppes suure tulekahjuga, kui kamp külamehi oli Jürka maise vara oksjonil maha parseldanud, talu põlema pannud ning kakerdas mööda pöördlava ringi, ise rõõmsalt hõisates: „Lööme Jürka maha, saame õndsaks!“ Saagu nad siis!“ (Jaak Allik)

„Äkki on hoopis nii, et raske ja keeruline aeg raputab inimesed lahti heaolu mõttelaiskusest ja lodevusest. Äkki rappub lahti igaviku peale mõtlemise uks.“ (Üllar Saaremäe)

 

Kokku saamine

„Ma ootan seda aega, kui Eestis tekivad vabatrupid ja näitlejad erinevatest teatritest hakkavad omavahel koos tööd tegema, tekib energiavahetus. Ma arvan, et just see teeb teatri rikkaks. Inimesed kohtuvad teatritegemiseks, sõltumata sellest, millisest teatrist ja milliselt kursuselt, millisest põlvkonnast nad on, ja saavad kokku.“ (Nero Urke)

„Oli see Ird, mis ta oli, aga seda peab küll ütlema, et ta kasutas nõukogude võimu ja iseenese positsiooni selles üsnagi osavalt ära. Eks sellest ole teatri-kontekstis ka juba küllalt räägitud. Aga et ta kasutas seda ka erudiitide aitamiseks, teavad vaid need, kes 60ndatel stuudiotes e. Irdi Akadeemiates käisid.

Ta nimelt palkas meile õppejõududeks selliseid poolpõlatud tarku inimesi, keda ülikool ei kasutanud, näit. Ain Kaalepi (Lääne-Euroopa kirjandus) ja Uku Masingu (usundilugu).“ (Ave Alavainu)

 

Aega on

„Ma päris hipi ei olnud, aga pikad juuksed olid küll, isegi habet kandsin kunagi. Ma ei tea. Nemad, kes siin õpivad praegu, on sündinud aastal… no 1990. Mina olen nüüd 63-aastane. Olen sündinud 1946, tõmban sealt 63 aastat tagasi ja see tähendab aastat 1883. Koidula aeg! Tähendab, et minu noorusaeg on nende jaoks sama, mis minu jaoks on tsaariaeg. Müütiline asi. Neile ja mulle.

See, möödunud aeg, mis meile tundub otsekui kaasaeg, isegi surnud sõbrad elavad edasi meie kõrval, on noortele müütiline. Mõnesid asju ei saagi seletada.“ (Ingo Normet)

„Seepärast näitleja elukutse ongi üks raskemaid, et sa oled kogu aeg situatsioonis, kus pead iseennast murdma. Sisseharjunud rada ei vii alati edasi. Vahel tuleb uut rada leides võssa ka joosta. Süvitsi minek ja rahulolematus iseendaga, need asjad viivad edasi.“ (Indrek Sammul)

„Peamine, mida tahaks tänastele teatrinoortele õpetada, on, et õppige oma aega jagama. Püüdke eristada, mis on tähtis, mis tühine. Aga katsu sa sellest kohe aru saada!“ (Lea Tormis)

***

„Põlevad samblatordid, riivasid südame uksi, / tuisus ei kustunud nemad, loitlesid oodates suve, / oodates Valget Laeva, oi Valget Laeva.” (Uku Masing „Inimesepoeg Valgel Laeval“)

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga