Au kadunud, keisrihullus kestab

Kirjanikuhärra auks ja „Keisri hullu” järelhüüdeks
Täna saanuks Jaan Kross 90aastaseks. Olgu alljärgnev kirjanikuhärra auks ja Ugala teatritrupi selle aasta 10. veebruaril viimast korda mängitud lavastuse „Keisri hull” järelhüüdeks. Ma hakkan kaugemalt peale, et jõuda lähedale. Ugala teatris 30 aastat tagasi mängitud Jaan Toominga „Kihnu Jõnni” lavastuses oli üks selline stseen. Laev on sadamasse jõudnud. Meeskond tahab laevalt maha joosta. Nagu ütlevad selle tüki palvevendadest saarlased:  „Önn on Jönni maha jätnud”. Seljataga on täielik tuulevaikus ja janu. Siis annab sakslasest tüürimees (Arvo Raimo) Jõnnile (Lembit Eelmäe) nõu: meestele passe mitte kätte anda, raha niisamuti mitte ja kui keegi siiski maale läheb, siis talle politsei sappa saata. Jõnn seepeale ütleb, et jah, jah, jah, kõik saaks korda, kui müüa maha oma au, mis küll „piske kut sinepiiva”.

Seepeale korrektne tüürimees, kes janu ajal oma kaasavõetud õlut jõi, plahvatab:  „Te olete idioot sülelapse südamega!”. Lavastuses ta karjub: „Au, au, au, au …”. Ma arvan, et mäletan Toominga üht proovimärkust tüürmanni mänginud Arvo Raimole. Jaan ütles, et haugu seda, ja Arvo siis haukus. See, kuidas, on meeles.

 

Au, au, au, auh, auh

 

Siis, kui „Keisri hullu” Ugalas alles hakati 2006. aastal mängima, ütles teatri tollane peanäitejuht, lavastaja ja näitleja, etenduses Timotheus von Bocki mängiv Peeter Tammearu: „Ainuke meie tugevus ja jõud teatris on näitleja. Sellepärast ongi teater ka kallis. /— / See, et inimene pühendab kogu oma aja sellele, et teised saaksid  teda vaadata – miks see peaks olema odav. Muidugi siis peab ka olema, mida vaadata selles inimeses. Lavakujundusi võib ju ka mujal vaadata, muusikat kuulata … Ma ei ole ülbe, lihtsalt teatrit on liiga palju. Ühessegi inimesse, isegi teatriinimesse ei mahu teatrit lõpmatuseni. Ma lähen vaatama alati rõõmuga mõnda head näitlejate ansamblit, haruldast kooslust, head näitlejatööd, rolli, aga tükki tüki enese pärast ei viitsiks enam  vaadata. Kui on eriline interpretatsioon, väga põnev, mida ka harva juhtub, siis palun väga … Lihtsalt selleks, et teada saada, et see väike munk seal vasakus nurgas on tapja, selleks ei ole ju vaja minna teatrisse. Minul ei ole vaja, ehk teistel inimestel on”. See on väga aus jutt, mis nii mõnegi närvi võib ajada.

„Keisri hullus” oli vaikust

Mul ei ole võimalust „Keisri hullu” etendusi võrrelda. Nägin viimast ja ses viimases ei olnud mingeid lagunemise märke. Ehk kõige rõõmustavam oli, et üle pika aja mängis ses lavastuses kaasa vaikus. Üleliigne müra oli viidud minimaalseks. Ja paus, pausid kandsid. Publik,  nii pool Ugala saali, kuulas hiirvaikselt. Üks koht, kus saal jäi haudvaikseks pikalt, oli see, kui Peeter Tammearu Timo piibu nurka viskab ja vaikselt ütleb: „Ei piipu, ei poega”. Pausi mängivad peale Tammearu suureks ja meeldejäävaks Triinu Meriste Eeva ja Aarne Soro Jakob. Tegelikult on siinkohal põhjust kiita kogu „Keisri hullu” truppi. Ses etenduses oli teatrit ja näidatavate piltide fragmentaarsusele vaatamata  sündisid osad. Kõik, mis pidi olema selge, oli selge, kõik, milles oli saladust, selleks ka jäi. Näitleja mängib ennast meelde, öeldakse selle kohta, mida tegid Andres Tabun, Vilma Luik, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Janek Vadi. Laval, healt etenduselt jäävad enamasti meelde näitlejad, kes on isiksused ise ja kellel on õnn mängida erineva saatusega isiksusi.

Luuletaja Kristiina Ehin ütleb, et tõlge  annab luuletusele vähemalt ühe elu juurde, sama on näitlejaga – ta annab kirjanduslikule kujule ühe või mitu elu. Siis tekib laval vägi ja on huvitav vaadata. Üht ammu teada tõde kinnitasid näitlejad ja nähtud etendus taas: kui näitleja ja lavastaja teavad, mida nad teevad, jõuab publikuni ka see, mida nad ütlevad. Sõnad jõudsid ses lavastuses koos mõttega saali ja publiku pähe. Ütlete, et see on tavapärane? Ma vaidlen oma  viimastele vaatamiskogemustele tuginedes vastu. Eesti teatri lavadelt kipub kaduma ilus keel, sõna- ja mõtteselgus. Vahel tahaks karjuda, nagu seda olla teinud Voldemar Panso: „Ei kuule!”.

Hääbuvas hiilguses on mõtet

Ma ei tea, kuidas 2006. aastal, aga nüüd kõlas Ugala trupi näidatud „Keisri hull” nii, nagu oleks see täna kirjutatud. Au auks, äkki sest on saanudki vaid haukumine, äkki see ongi kategooria, mis hääbub. Aga selle moraalikategooria kadumisele ja sellele, et aust rääkijale hullu märk otsaette lüüakse ja ta seltskonnast minema aetakse, on ka täna põhjust mõelda.  Kui palju tohib täna olla aus, et ellu jääda? Siin on hea kontrollida ja öelda, et Jaak Allik ei ole kommunist. On ennekõike teatritark mees. Sõnaseadmises ja mõttekonstruktsioonide esitamises on samuti talle raske vastast leida. Ja need mõned viimase aja lavastused, mida olen näinud ja mille tema on teinud, on korralik teater, mida häbenemata ikka vaadata võib. Nii, hiljem loen üle, mitu vaenlast selle väljaütlemisega juurde sain. Auh.  Räägitud etendus kõlab ajas. Kodumaalt lahkumine ja siia jäämine on tänane. Miks minna ja miks mitte minna? Ja siis see Krossi ja tarkade ideaalidega inimeste poeesia – kodumaale hulluks jäävad need, kes veel näevad tulipunast pihlakobarat. Mina tahan näiteks näha kevadel Eestimaal õide puhkevaid metsikuid õunapuid. Üpris selge on ka, et tänases maailmas on veel rohkem kui keisrite aegu segamini päris ja  mängult. Kas hull on tark hoopis? Talupojatarkus ja oh-oh-hoo mitmekordne kõrgharidus nagu pilvelõhkuja … Keegi kirjutab ka praegu ettekandeid ja raporteerib. Kas ja kes teda usaldab?

Asenda nimed ja tiitlid

Jaan Kross on kirjutanud ja Ugala lavalt see  tekst samuti kõlab: „Keiser armastab käskida kauninimelisi asju. Sest ta tahab, et teda peab ülistatama kui kristlast ja seaduseandjat, kui kangelast ja vabastajat, kui kunstide ja teaduste kaitsjat, kui rahvusliku heaolu rajajat. Aga kui asi läheb ilusate fraaside realiseerimiseks – hakatakse moodustama komiteesid ning antakse otsuste täideviimine pugejate ja avantüristide kätte. Sest ausad ja andekad inimesed võiksid ju  jätta Tema Majesteedi oma varju! Sel moel toovad, Aleksander, sinu algatused sinu isa absurdsustele ainult lisa, nii et me oleme tegelikult jõudnud täielikku anarhiasse – Pahlenid, Paninid ja Rostoptšinid on pagendatud, Kotšubeid ja Saltõkovid on ise tagasi tõmbunud. Me ei kuule enam iialgi midagi Speranskist või teatud professoritest? Rääkimata tuhandeist, kes on tapetud meie nõndanimetatud tribunalide poolt?”. Eks ole ju tuttav jutt tänase päeva hullu  suus? Eesti rahvusringhääling võiks teha kummarduse Jaan Krossile ja „Keisri hullu” lavastusele ning selle järeltulevate põlvede jaoks üles võtta kas või kui hääbuva hiilguse. See ka veel, et Ugala Jõnn ja tema meeskond jõudsid etenduse lõpuks tagasi Riia sadamakõrtsi vana Vallini manu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.