Artistlik Ohakas silme ees

OhakasValdur Ohakas. Autoportree 1994

Et päris kunst ja kunstnik meelest ei läheks, ilmus Valdur Ohaka 90.sünnipäeval (28. detsembril 2015) kunstialbum, kus sees meistri 130 joonistust. ohakas1
Kunstiraamatu pealkiri on „Valdur Ohakas 90. Joonistused ajas.“ Lisaks ajale ‒ esimene Ohaka joonistus selles albumis kannab aastanumbrit 1948, viimane 1994, teeb raamatu väärtuslikuks suur formaat, mis lubab joonistusi eksponeerida originaalsuuruses, sellistena, nagu nad on. Suurem osa joonistustest on autori signeeritud, mis ilmselgelt näitab, kui tähtsaks loomingu osaks kunstnik ise neid visandeid pidas.

Maalis maagilist metsa
Neile, kes mäletada tahavad ja oskavad, on Valdur Ohakas ennekõike mees, kes maalis metsa. Mees, kes maalis metsa üsna suurtele lõuenditele ja tegi seda nõnda just, nagu täna teeb Valdur Mikita. Üks kirjutab metsa ja looduse eestlaste jaoks lingvistiliseks, teine maalis metsa ja loodust nõnda, et see enam hirmutav ei olnud, vaid tundus toeks. Kaks mõtet siit: üks, et Mikita võiks oma metsamõtteid avaldada koos Ohaka maalidega, ja teine, et äkki eestlased võiksid üle vaadata oma maakodude ja ka linnakodude seinad. Kas seal on pilt, maal, mille maalis 1970.-1980. aastatel Valdur Ohakas? Vaadake ka pööningutel ja panipaikades ringi ja tõstke sealt Ohakas taas seintele. Mikita kirjutab: „Mets pakub isevärki tasalülitust, nagu vahel harva juhtub purjus inimesega. Ta vaatab oma varbaid ja mõtleb nagu laps, kes ei suuda veel selgelt arutleda: “Kas need seal on tõesti minu varbad? Kuidas nad küll nii kaugel on? Mis imelik värk!“ Mets on teadvuse kiirendi.“ Ohakat osteti ja Mikitat loetakse. Ma arvan selle põhjuseks, et me linna ära ei eksiks. Mäletan Ohaka loodusmaale kolhooside söökla-baaride seintel.

Joonistuste siseilm
Kõnealuses raamatus on aga teistmoodi Ohakas, vähem lopsakas, rohkem prantslane kui eestlane, muutuv, artistlik, julge. Eksistentsialistlik.
Näiteks kaks visandit aastast 1956. Ohakas on selleks ajaks jõudnud käia Saksa sõjaväes ja Kasahstani vangilaagris. On jõudnud õppida Tartus Pallase-järgses riiklikus kunstiinstituudis vanade meistrite Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu käe all. Kunstniku kahel tušijoonistusel ei ole raasugi sõda, vasekaevandust või vangilaagrit, vaid hoopis pisut välismaise olemisega noored naised, kikilipsuga Kaljo Kiiska meenutav mees, seitliga klaverimängija, aktid ja naised kohvikulauas. Raamatut lehitsedes võib vaatama jäädagi 1981. aastal tindiga joonistatud naist, kellel käes must kinnas. Naine on pea ümber sidunud salli, peaaegu nii, nagu mosleminaised täna Iraanis, nii, et põhimulje olemisest annavad-jätavad silmad. Ja see must, ilmselt nahast kinnas…
1991. aastal on Ohakal juba viltpliiatsid ja ühel joonistusel on karu peaga alasti naine, viinamarjavaagen ja taamal, ma usun, et kunstnik ise murul kükitamas.

Tartu – Kütiorg nõudmiseni
Astun Tartus sõber Ragne autost välja ja lähen linna peale. Werneri kohviku vastas seisab kunstnik Ilmar Kruusamäe. Räägime Valdur Ohakast. Ütlen talle, et mäletan üht näitust Vallikraavis, kus olid väljas just Ohaka väikesed maalid ja joonistused. Ilmar ütleb, et teab, see oli aastal 1979. Mul on meeles, et just see Ohakas mind, noort meest siis lummas, mõned joonistused olid pruunil pakkimispaberil, seal oli sinist tooni ja tahmasust ja mõnede joonistuste ääred olid põlenud. Ilmar selle kunstialbumi koostas, valis joonistused ja tellis lood. Saan sellest raamatust teada, et klaasikunstnik Ivo Lill oli Ohakate sage külaline Kütiorus. Ta seal kirjutab just seda, mida ma olen ikka mõelnud: et kunstnikuks ei saa õpetada, vaid saab vaimustada. Ohakas oli selline… mees! Tartu on just nii väike linn, et seal saavad ka täna juhtuda suured asjad. Aitäh, Ilmar, Ohaka eest ja muu olemise eest samuti.
Mikk Sarv võttis kord meid Tõnis Tulbiga kaasa oma isakoju Võrumaal. Näitas tammetsõõri ja matemaatikaprofessorist isa. Teisel hommikul kõndisime metsas mööda mägesid, ühes orus tuli vastu suur kodusiga. Ja siis juba istusime Kütiorus Eetla ja Valdur Ohaka lõkke ääres. Siga oli nende oma. Tõnis laulis seal lõkke ääres Peep Gorinovi sõnadele kirjutatud laulu: „Võibolla, et ripub me rajal, suur silmuseks silmatud köis, võibolla, meil homset ei ole, kuid olnu on jäädavalt meis.“ Oli kaheksakümnendate algus ja mets ikka, ohakane,

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Ilmar Kruusmäe. OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga