Äraaetud hobused lastakse Eestis maha

Mul on küll tunne, et inimesel ei ole suurt vahet, kus ta sureb. Kas lossis, mäejalamil või 10 ruutmeetri suuruse toa lonkava jalaga diivanvoodis. Mahajää jatele peaks see tähtis olema. Surjale loeb selja taha jäänud elu. Loeb see, kes on temaga koos sellel hetkel. Kui seegi.

Mõni aasta tagasi ütles Keila haigla noor hooldusarst mu mõttekäigu peale – kui inimest ümbritsevad haiged, on peaaegu ilmvõimatu terveks saada –, et vanadusega kaovad nõudmised ümbritsevale olmele ja rõõmu teeb see, kui ei ole valusid. Valude vastu on ravimid. Ja tablette saab osta. Oleks nagu korras kõik? Aga halastus? Hoolimine? Hooldekodu? Hooldekoduarve? Raha ei halasta ega hooli, vaid need tunded on inimestel, kui on. Jah, häbitunne ja häbenemine niisamuti kuuluvad selle teema juurde, et me ühiskonnal ei jätku hoolt. Tablett ei ravi seni veel, hingevalu.

Elu lõpeb surmaga ja kuigi seda on endale raske lõpuni mõistetavaks mõelda, on see sama loomulik kui sündimine. Nii on seatud. Hooldekodud võiksid olla kohad, kuhu inimesed lähevad väärikalt oma elu lõppu veetma. Meie aga oma riigis kõneleme aastast aastasse sellest, et kuna bensiini hind tõuseb, peab ka hoolekodu asukas rohkem maksma. Ega sedagi kõva häälega ei julgeta öelda, et hooldekodu on koht, kus elatakse elu lõppu. Nagu refrääni korratakse küll, et meie rahvastik vananeb. Paratamatult tuleb pähe paralleel – Raplasse, looduslikult kaunisse jõekääru kerkib riigigümnaasiumi hoone, hooldekodu aga asub tänaseni nõukaaegses ühiselamuks ehitatud kitsas kastis.

Kunagine Eesti põllumajandus- ja ka rahandusminister Harri Õunapuu arvutas enne viimast kohalike omavalitsuste valimist välja, et nüüdsel Rapla ühisvallal tuleks aastas kulutada oma valla hooldekodu vajavate inimeste tarvis vaid 400 000 eurot ja inimesed ise ei peaks muretsema, et pensionist ning ka tööl käivate laste võimalustest kokku arvete maksmiseks raha ei jätku. Üle seitsmekümnene Õunapuu ütleb, et on viimastel aastatel matnud oma küla viis inimest, kellest neli jõudis surnuaeda läbi vanadekodu. Üks vaid läks kodust.

Harri Õunapuu oma ideega valituks ei osutunud. Vinge vanamehena ta lasi ennast valida valla sotsiaalkomisjoni, et äkki siis seal saab midagi paremaks muuta. Ei kannatanud välja, ütleb, et pärast kolmandat koosolekut loobus. Küsimusele miks vastab ta, et seal räägiti kõigest muust kui inimesest ja tema elu lõpu väärikusest.

Ka täna vallad maksavad oma nende vanade kodanike hooldekodukulud, kellel endal see võimalus puudub. Tean omal nahalgi, kui alandav oli seista vallamaja kabineti ukse taga, et kirjutada avaldus oma elu väärikalt elanud isale toetuse saamiseks. Kaks korda käisin ja ikka tulin tulema. Ägama võttis. Ei suutnud oma uhkust alla suruda.

Inimese elu lõpu väärikusel ei olegi hinda. Raha pärast kraaklemine seoses selle teemaga on alandav. Alandab inimeste javäikese riigi eneseväärikust. Äraaetud hobuseid lasevad maha vaid need, kes ei hooli inimese elust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga