Andres Puustusmaa – mees nagu jalgratas ehk Seitseteist kevadist hetke enne Moskva rongi väljumist,

Tallinnas 11.aprillil 2010, Andres Puustusmaa meister Vladimir Fentšenko (keskel), on Moskvast koos tütre Annaga,  õpilase uue filmi esilinastusele sõitnud. Foto tegi Ervin Õunapuu

 

Andres Puustusmaa reedel esilinastunud filmi “Punane elahõbe” auks, intervjuu mis tehtud 2008. aasta alguses

 

10. jaanuaril esilinastub eestlasest rezissööri Andres Puustusmaa Venemaal tehtud suur mängufilm „18-14“ ka Tallinnas. Aasta lõppu jäid suured esilinastused Moskvas ja Peterburis. Hetkel näidatakse filmi kogu Venemaal ja Ukrainas. Ajakirjanduse andmetel liigub sealses kinolevis 450 koopiat.

 

Andres Puustusmaa ütleb kohtumise kohaks Tallinna Balti jaama teise korruse kohviku. Kell hakkab saama neli, kui loen jaama kõrtsi ukselt, et see on restoran. Enne olen vilksamisi jõudnud fikseerida, et rong Moskvasse väljub kell 17.10.

Olen närvis. Kohvikut pole ju. Lisaks on aasta teine päev, tont teab, mis ilmakuulsa Puustusmaaga võis juhtuda. Helistan, kui kell on veidi üle nelja tiksunud.“Puustusmaa kuuleb! Jah, ma väga vabandan, aga jään hiljaks. Tulen, mul on meeles! Ah restoran? Ma nimetan neid kõiki kohvikuteks…“

Rahunen hetkeks maha ja mõtlen taas, et kas on sellist küsimust, mida Puustusmaalt viimastel nädalatel küsitud pole. Üks selline on mul kindlasti, aga see ei veena.

Kell pool viis mõtlen, et see intervjuu jääb tegemata: ootan mehe ära, aga ütlen, et vabanda, noormees, aga mu aeg on nüüd otsas, ma ei viitsi enam rääkida, mul on mitu sõpra, kellega saan tähtsatest asjadest rääkida alati, kui tahan, ja nii tähtis see ja sa nüüd kah ei ole.

Kas ma endale viimastel aastatel vähe olen öelnud, et hetkekuulsuste järel ma ei jookse. Tähtis on elus olulist ebaolulisest eristada. Teen lugusid nendega, kellel selleks aega on. Mängin peas läbi külmalt ja reserveeritult käituva, solvunud ajakirjaniku rolli. Kujutan ette, kuidas sellest kirjutan, sapiselt, irooniaga enda ja kogu tormava maailma vastu. Kuu peale!

Olen valmis juba minema marssima ja siis ta tuleb – „prints valgel hobusel“! Puustusmaal on vabandava lapse nägu ees ja suur kohver käe otsas. Unustan talle head uut aastat soovida, tal ei tule see kah meelde. Küsin järsult, et palju meil aega on? „Viisteist minutit. Seal Plazas läks aega, reklaamid ja…“ ehmatab ta kas mängult või päriselt. Miskipärast olen solvumise unustanud. Hakkan küsima erilise huviga, et hiljem teada saaks, mida siis ikkagi on võimalik rääkida vahetult enne rongi väljumist.

 

 

 

* * *

Kas on veel mõni leht jäänud, kuhu sa intervjuud ei ole andnud, Eestis ja Venemaal?

(Küsimus ajab Andrese naerma ja ta tõmbab sigaretisuitsu kurku.) Ehk mõni ikka on veel. Venemaal, jah, ma ei tea, kui suured nad on, aga ajakirjade ja päevalehtede ajakirjanikud olid mul kannul küll aasta lõpus.

 

Millal see aeg saabub, kui sa ei jookse Eestis, suur kohver näpus, intervjuud andma, vaid tuled, kaks kätt taskus, ja keegi kannab su kohvreid? Oled mõelnud sellele?

Raudselt. Tahan juba kevadel siin sekretäri võtta, kes mu asju ajaks. Venemaal mul on nii, et tulen, kaks kätt taskus, istun autosse. Mind viiakse ja tuuakse, kuhu vaja. Siin on veel, jah, teistmoodi.

 

Kus sa ennast paremini tunned?

Kodus koos perega. Töö mõttes seal. (Moskvas ja Peterburis on Puustusmaal korterid, mida talle üürib filmistuudio.)

 

Olid piisavalt kaua Eestis näitleja, nüüd tegid suure filmi Venes näitlejahakatistega, noortega. Võrdle sealseid ja meie noori näitlejaid, mis neid eristab, mis on sarnast?

Sa ei küsigi, et kuidas see võimalik on? Teised küll seda just uurivad, et mees metsast teeb suurt filmi. Aga kui me lavaka lõpetasime, siis me saime kaameratööd nuusutada vaid. Neil noortel seal, ma arvan, et vedas, ma pole ju veel vanake ja ju ma tean spetsiifikat, kuidas käivitada noortes see sisemine mootor, et mängida kaamera ees. See oli mulle lähedane ja põnev, loodan, et neile ka. Kui vaatan ekraanilt, kuidas nad töötavad, siis mõnele paneks viis miinuse, mõnele nelja, päris kolme ei saaks keegi ja viis plussi ka veel ei saa.

 

Kas Vene noorte näitlejate vaimsus on sarnane meie omaga?

Need poisid ja plikad, kes selles filmis mängisid, mulle tundub, on samasugused otsijad… Heas mõttes väikesed filosoofid oma tegemistes. Mitte ainult näitlejatöös, vaid kogu maailma avastamises.

Küll ma filmi jaoks rääkisin neile, rõhutasin, et ka Tsarskoje Selo lütseumis olid noored erinevatest peredest. Aristokraatlikud noored, kes on kooli tulnud päris vaesusest, mis siis, et ise siniverelised… Et nende tolleaegsete vaimne eneseotsimine ja sisemise vabaduse otsimine on hoopis teine kui täna. Mu meelest on selline mõtlemine nagu siis, 19. sajandi alguses noortel oli, Eestis paigast ära, seda pole ka Venemaal enam muidugi. Tänast ja tolleaegset noort eristab vaimsete väärtuste paikapanemine enda jaoks, see, mida hinnata elus. Ausus, austus…

 

…väärikus…

…väärikus… kõik, kõik, kõik, kõik see, mille me oleme unustanud, mis on kadunud. Näed nüüd, ma ei saa neid sõnu kah kohe välja öeldud, see on vaimsus, mis siis oli.

 

Su filmi nimetatakse Vene uue mainstream’i tulekuks, meinstriimiks. Mis see eesti keeles tähendab?

Ma ei tea, ju ikka tahetakse öelda miskit positiivset, ma loodan. Venemaal nimetatakse filmi uue laine, uue voolu tuleku filmiks. Eks pressile andsid vihje produtsendid, et me tahame uut voolu tuua Vene kinokunsti, natuke segada zanreid.

 

Sa tahtsid meinstriimi, mõtlesid sellele filmi tehes?

Mina ei mõelnud, mina tahtsin head lugu teha. (Puustusmaa ütleb telefoni, et perezvani, ja nemagu seitsas ehk et helista mulle hiljem.) Las nad räägivad, õnneks seda ei ole, mina tahtsin lugu jutustada ja need asjad välja tuua, mis tähtsad on.

 

Raplamaal Nädalise toimetuses teatakse, et sa oled noore poisina Kodilas tüdrukutele luuletusi lugenud? Ja et sa olid väga viisakas.

See on võimalik. Ma olin vist küll kasvatatud viisakaks. Täna on enesekasvatus minuga igasuguseid tempe teinud ja ma ei julge enda kohta nii väga öelda, et olen viisakas. Pigem olen muutunud väga nahaalseks. Vabandan ma ennast sellega, et mul ei jää muud üle, kui tahan teha seda, mida ma tahan, nende inimestega, kes mulle meeldivad, kelle loomingust ja kellest endist ma lihtsalt lugu pean.

 

Ma juhtusin nägema üht sinu Moskva kooli õpetaja pilti miskil vastuvõtul. Teised olid kõik rangelt ülikonnastet, tema nägi välja nagu vana hipi.

Vladimir Fentšenko, igavesti lahe taat. Ta oli montaazi õppejõud meil. Õpetas ka kinorezissuuri ja muid vahvaid asju, mis kinoga seotud on. (Siinkohal tuleb telefonikõne ja Andres seletab, milline peab olema Eesti „18-14“ plakat.)

 

Kui palju filme Venemaal aastas tehakse?

Kinotööstuse areng on meeletu. Mängufilme, mis lähevad kinodesse, ma ei julge pead anda, on aastas paarsada, kui mitte rohkem. Rääkimata täispikkadest mängufilmidest, mida tehakse ainult tele jaoks, rääkimata seriaalidest ja muust prahist. Seda on nii tohutult palju. Kino on see koht, kuhu kõik tahavad jõuda oma karjääriga. Hierarhiad on väga raskelt paigas küll.

 

Mis sa tegid selleks, et saaks teha suuri filme?

Õppisin ja tegin oma tööd. Tegin nii, nagu ma oskasin. Moskvas tehtud kooliaegsete tööde järgi siis hakati pakkuma.

 

Kuidas Venemaal on, kas 18aastane algaja pääseb suure filmi tegijaks?

Ega ikka ei saa küll. Seljakott, elatud aastatega ja seikadega, peab kaasas olema, muidu ei saa. Mul õnneks oli.

 

On see „18-14“ sinu film, mida sa oleks teinud nii või teisiti?

Ei ole, ei ole, muidugi ei ole. Minu film… veel ootab, küll ma ta ära teen. Ma loodan ja usun, et see pole mitte väga kaugel.

 

Kui suure tehase direktor sa filmi tehes olid?

Võttegrupis oli üle 80 inimese, kogu seltskond, kes filmi valmimisega seotud, on, arvan, 150 inimest kindlasti.

Võtteperioodil on rezissöör number üks ja ainuke juht. Seal produtsent suurt ka ei kobise või kui, siis ma palun tal ära minna või et keegi ta autoga minema viiks. See, mis tehakse järeltootmises, see on juba… Mul isegi vedas nendega hästi, olen nendega enne teinud ja teen edaspidi, nad ikkagi usaldavad mind ja lausa seletasid, miks mõnda asja on vaja teha nii ja lõigata. Ütlesid, et saa meist aru, me ei saa praegu teha sinu autorifilmi. Me peame tegema nii, et ta müüks. Plakatit, kus pole sõnagi Puškinist, nägin ma küll kõige viimasena. Siis nad seal ütlesid, et näe, väga hea, rezissöör kinnitas ka plakati ära, kuigi see oli juba ammu kinnitatud ja valmis kah.

 

Oled sa uhkeks läinud?

Ei ole, ei ole. See on selline töö, et täna on, homme ei ole, olen selle tee näitlejana läbi teinud. Pole siin midagi ülbitseda.

 

Miks film on tähtsam kui teater?

Ta ei ole niivõrd tähtsam, ta on mulle saanud südamelähedaseks. Ma saan filmis teha neid värve, pilte ja kaadreid, mis on mulle tähtsad, keegi ei saa mind suruda kompositsiooni.

 

Miks eestlane peab „18-14“ filmi vaatama?

(Esimene pikk-pikk mõttepaus.) Lugu toimub selles ajas, mis võiks meid siin huvitada. (Paus.) Tont võtaks, iga päev eestlased ei tee Venemaal filmi. Juba selle pärast! Vene rahaga kusjuures. Nad võiks ju tulla, miks nad peaksid minema vaatama filmi „Rahvuslik aare“, mis tehtud Ameerikas.

* * *

 

Moskva rongi vagunisaatja ütleb, et rongi väljumiseni on jäänud kolm minutit. Unuski küsida, miks Puustusmaa sinna sõidab. Kujutan üpris selgelt ette, kuidas Andres rongidega Venemaa vahet kihutades juhuslikele reisikaaslastele oma elulugu jutustab, rahulikult, kujundlikult ja suure sisseelamisega.

 

* * *

 

Andres Puustusmaa (sündinud 1971) lõpetas 1994. aastal lavaka XVI lennu koos Katariina Laugu, Mait Malmsteni, Indrek Sammuli, Elina Reinholdi ja teistega. Oli Draamateatris näitleja, tegi Eestis mõned filmid. Lahkus Eestist ja lõpetas 2004. aastal Moskva kõrgema stsenaristide ja kinorezissööride kooli rezissööri erialal. On Mosfilmi rezissöör.

Puustusmaa esimene suur mängufilm, melodraama „Armastuse punane pärl“ esilinastus sügisel Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil ja jõuab Venemaal kinolevisse arvatavasti 2008. aasta kevadel. Kuuldavasti teeb Puustusmaa järgmise filmi Ameerikas ja see on Vene film Vene maffiast.

 

* * *

 

Film „18-14“ maksis neli miljonit dollarit ehk 43,2 miljonit krooni. Film valmis nimeka Vene stuudio Non-Stop Production ja telekanali STS koostöös. Teoses teeb kaasa terve hulk ekraanikuulsusi, eesotsas Bogdan Stupka, Aleksandr Baširovi, Sergei Garmaši ja Fjodor Bondartšukiga, väike roll on ka Puustusmaal endal.

 

* * *

 

18-14“, venelaste „Kevade“

 

Kunstnik Ervin Õunapuu käis Andres Puustusmaa filmi esilinastusel.

 

„Esilinastusel valdas mind saalis istudes kummaline äratundmine, tajusin juba esimestel minutitel, et midagi on nii kuratlikult tuttavat, nii väga oma, ja nii isiklikku, aga mitte ei saanud aru, mis… Istusin liikumatult, silmad ekraanile needitud ja suu üllatusest lahti, ausõna. Ma ei karda kasutada ülivõrdeid ega häbene kujundlikke väljendeid, sest ükski kiidusõna ei anna niikuinii edasi seda ülevust, mida kogesin 24. detsembri õhtul Nevski prospektil kinoteatris Kolizei – olin liikuvate värviliste piltide täielikus lummuses.

Filmi lõppedes pühkisin pisaraid, mu naine sakutas mind kuuekraest ja sosistas: „Sellest saab venelaste “Kevade”.“ Jah, ka mina usun, et „18-14“ saab kultusfilmiks, kui ta seda juba pole. Soovitan: minge vaadake filmi, olge üheksakümmend üks minutit hoopis muus ajas ja kohas, nautige üheksateistkümnenda sajandi alguse kuldset nostalgiat. Unustage sügisesed ballid Lasnamäel, verised klassikaklused, enesetapjad ja soomlasest poissmees, neid ja teisi samalaadseid lugusid kogete ka päriselus kümneid kordi, ikka uuesti, taas ja taas. Aga see seletamatu, mis kiirgab saali vürstivõsukestest, on midagi sootuks teist. Võimas film, mis mind kohe alguses rabas ja nüüd enam lahti ei lase. Ja milline muusika, milline ooper, millised lauljad. Bravissimo! Mnjah, loomulikult on minu vaimustus isiklik, mis ei pruugi ühtida ühiskonnas kehtestatud reeglite ja isiklike maitsetega, aga see pole enam minu mure.“

 

* * *

 

Tsarskoje Selo Kõrilõikaja ja lütseumi kasvandikud

 

Peterburi lähistel, Tsarskoje Selo ümbruses, pannakse toime rida saladuslikke mõrvu. Tundmatu maniaki käe läbi hukkuvad noored naised. Kõiki neid surmasid ühendab üks ja sama käekiri – elajalik julmus ning kummaline relv, millega tekitatakse ohvritele kohutavaid vigastusi. Õudus ja hüsteeria lõhuvad metropoli äärelinna rahuliku elurütmi. Rahvas on roimarile juba hüüdnimegi leidnud – Tsarskoje Selo Kõrilõikaja.

Siinsamas, Tsarskoje Selos, asub lütseum (kitsale ringile mõeldud elitaarne kool imperaator Aleksandr I õukonnas). Kõige vanem selle kooli õpilane on 18, kõige noorem 14aastane. Kooli kasvandike hulgas on Aleksandr Gortšakov, Ivan Puštšin, Aleksandr Puškin, Konstantin Danzas, Wilhelm Kühelbecker, Anton Delvig. Tulevikus lähevad kõigi nende nimed Venemaa ajalukku, aga praegu on nad kõige tavalisemad koolipoisid, kes armuvad, joovad ennast täis, vallatlevad, kirjutavad luuletusi, jooksevad kohtamistele, kutsuvad üksteist duellile, teevad nalja õpetajate arvel, asutavad salaühinguid ja võtavad ette üldse igasuguseid kahtlasi tegusid.

Samasuguse, oma eale vastava hasardiga asuvad poisid otsima kurjategijat. Veel enam, meie kangelased satuvad ise Peterburist kohale sõitnud uurija silmis kahtlustatavate rolli. Nüüd on Vene riigi kõrgklassi kuuluvad noormehed kohustatud tõestama oma süütust ja seda saab teha vaid ühel viisil – leida tõeline kurjategija.

 

Tõlge filmi tutvustavast tekstist http://www.1814.ru/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga