Andres Keil – teatrisse sisse kirjutatud

 

Tegelikult on mul läbi teatrikülgede kirjutamise aastate olnud plaan rääkida kriitikutega ehk inimestega, kes teatrist kirjutavad. Mitu, kellele olen sellest rääkinud, ettepaneku teinud, on puigelnud, vaikinud, pole tahtnud rääkida.

Andres Keili kriitikukuulsus on pahatahtliku kriitiku kuulsus. Miskipärast ma ei uskunud, et Keil on niinimetatud raudteelaste perekonnast, vähese lugemusega nahktagis avantürist.

Andrese ema Anne Keil käis 35 aastat tagasi 28. mail Vanemuise teatris vaatamas ooperit „Armujook“. Kell pool kolm 29. mai varahommikul sündis Maarjamõisa haiglas tulevane teatrimees Andres. „Ooper oli see, mis mu välja ajas,“ ütleb ennast täna teatri hämaralale asetav Andres ise.

  Kui ta Leigol suveteatri, lisaks kõigele muule veel püha ja puutumatu Shakespeare sildi all, kunstjärvede vahel tankidel ja roppustel lennata lasi, siis tahtsin temaga tuttavaks saada.

Kui ta Rakvere teatris raevus tagasi vaatas ja kollegkriitikutelt sõimata sai, tahtsin temaga tuttavaks saada.

Kui ta Päevalehes iseendaga intervjuu tegi, tahtsin temaga tuttavaks saada.

Kui meie oma lätlane Valmiera teatri ovaalsaalis mulle Andres Keilist rääkis, tahtsin temaga tuttavaks saada.

Kui selgus, et just Andres Keil uusimas Tartu Uues Teatris lavastab ja näitleb, tahtsin…

Kui miski sõnastamatu Andres Keili „Detsembrikuumuse“ esilinastusel üle tuhande kutsutu seas mu kõrvale istuma sättis, siis oli selge, et küsin talt tema telefoninumbri.

Me saime tuttavaks läinud teisipäeva hommikul Kopli kohvikus „Boheem“.

 

(Andres Keilil algab pooleteise tunni pärast Päevalehe koosolek.) Mida vanemaks ma saan, seda vähem on mul aega ja seda vähem on mul kiire. Elamise ruumi ja aega on üha vähem. Mul pole enam aega kiirustamiseks…

Eks ma tunnen samamoodi, olen 34 aastat vana juba. Ei ole enam niimoodi, et terve maailma aeg on minu käes.

Sul peaks peas olema suur teatrisegadus. Kirjutad teatrile ja teatrist, näitled, lavastad… Kuidas sa seda segadust organiseerid?

Mulle tundub, et praegusel hetkel olen ma kõige vähem kriitik. Ma kirjutan, aga püüan võimalusel valida, millest. Oli aeg Postimehes töötades, kui kirjutasin sada arvustust aasta jooksul pluss muud lood. (Vähemalt kaks arvustust nädalas.) Selline kirjutamine on vale.

Näed, aga kirjutasid ennast kuulsaks, kurikuulsaks ja teatrisse sisse sellega? Või?

Tõenäoliselt… ega Üllar Saaremäe mind poleks Rakverre lavastama kutsunud, kui ma ei oleks aktiivselt kirjutanud, arvan.

Teatrikriitika kirjutamisega, sellega on nagu on. Kui teda väga aktiivselt teha, siis ega sul ühel hetkel enam midagi öelda pole. Vead on enamasti ühesugused. 95% vigadest kattuvad. Selle kõik võib võtta kokku nii, et inimesed ei tee seda, mida teevad südamega. Ei mõtle südamega. Kui teatris mängitakse tükki, mis ei toimi, siis reeglina on seal täpselt üks viga – neid inimesi, kes seda teevad, see tegemine hingepõhjani ei puuduta.

Kes selles süüdi on? Kirjanik, lavastaja, näitleja, teatri direktor…?

Keeruline. Kui ma nüüd ütlen, et süüdi on süsteem, siis Jaak Allik saaks kohe vihaseks. Ega mul selle vastu küll midagi ei ole, aga ikkagi – jälle üks mees, kes hakkab riigiteatri süsteemi lammutama. Riigitetrite süsteem on meil väga hea ja toimib. Mõtlen seda, et süüdi on süsteem laiemalt. Ühiskonnakorraldus. Teatritegijaid on Eestis ikkagi suhteliselt vähe. Samas, kui neid oleks rohkem, ei oleks ka millegi eest elada. Tekib ring, kus teater peab täitma oma repertuaariplaani, tooma välja x arv uuslavastusi. Osa neist on suunatud raha teenimisele, osa publiku ühe osa maitse rahuldamisele, teise ja kolmanda osa maitse rahuldamisele. Riskiprojekte, kunsti, sellist tegemist, mis võib ka persse minna, võetakse ette umbes üks tükk hooajal. Sellest johtuvalt ülejäänud asjad on ülesanded ehk siis tellimustööd. Tellimustöö ei saagi päris hingepõhjani puudutada ja sealt tulevad juba mingid järeleandmised. See on nagu produtsendifilm ja autorifilm.

Kurb tõde. Kui sa seda nii kirjeldad, siis ma küsin, mida teha?

Tunnelis on valguskiir olemas ja järjest tugevamaks see tuli läheb. Meil on (see kõlab küll väheke julmalt, aga tänu aastatetagustele koondamislainetele ja tänu sellele, et teatrikoolide lõpetajad, ka kõige paremad ei saa automaatselt kuhugi tööle) vabal turul väga palju professionaalset tööjõudu, kes ei ole lihtsalt professionaalsed kunstnikud, vaid kes on sinna juurde ka andeküllased.

Katariina Lauk oli riigiteatris, oli vabakutseline, sai hakkama nii ühes kui teises staatuses. Nüüd on VAT teatris, sest laps tahab süüa ja sissetulek peab seega olema stabiilne?

Tal, ma arvan, on sellele lisaks ka tugev mõttekaaslus Aare Toikkaga, nad hoiavad üksteist.

Kuidas teisiti, nii peabki olema.

Me läheme rappa, kui seda üksikisiku tasandil hakkme lahkama. Siin tulevad mängu isikule, indiviidile omased lisafaktorid.

Ma tahan öelda, et kui n-ö vabaturul on andeküllaseid inimesi, siis saavad moodustuda, ja nagu sa näed, hakkavadki moodustuma, uued trupid. Ühe projekti põhised kui ka uued teatrid. 15-20 aastat tagasi oli esimene uute tetrite tekkimise laine, mulle tundub, et praegu on teine. Väga hea.

Tartu Uus Teater…

… on täiesti uus teater, mille nimi on Tartu Uus Teater. Seal tuleb veel sel hooajal kolm uut lavastust. Kaks lavastust on selle egiidi all juba ilmavalgust näinud. Esimene oli Jevgeni Griškovetsi näidend „Vene rännumehe ülestähendused“, teine Vaino Vahingu elu ja loomingu põhjal tehtud lugu „Endspiel“. (Andres Keil mängis seal tegelast nimega Vaintsa.)

Mis ise…

Oota.

Räägi.

Vabatruppidest. Pahatihti on vabatruppide tehtud asjad, mis pole rahateenimise eesmärgil tehtud suveteater, ka see kohati on tunduvalt huvitavam kui reaetendused statsionaarsetes teatrites. See on nii sellepärast, et kui vabatrupp kokku saab, siis saadakse kokku ühe või kahe mootori eestvõttel, kellel on kindel visioon, kindel sõnum mingisuguse teksti või asjaga midagi teha. Mart Kolditsa „Proffet“ on sellise tegemise hea näide. Kui see visioon ja teha-tahe on niivõrd tugev ja kindel, siis on eeldused õnnestumiseks ka tunduvalt suuremad.

Ma ei väsi tsiteerimast Martin Veinmanni kuldlauset, kes teatrikoolis, kui keegi läks Shakespeare sonetti lugedes sõnadega sassi, ütles: „Pididki sassi minema, sest selge on, et ega ükski mõtlev organism lollusi kaua soravalt ei räägi“. See kuldlause on sobiv ükskõik millise kunstilise väljundi puhul. Kui sa ikkagi päris täpselt ei tea, mida sa teed, ja kui sa ikkagi päris täpselt ei taha teha seda, mida sa teed, siis ei saa sellest ka head tulla.

Samas muidugi ei tähenda teadmine teatrisuguse kunsti puhul garanteeritult seda, et tegemist on kohe suure õnnestumisega. Aga vähemalt see intensioon (sisehoiak), kas need inimesed, kes on laval ja lava kõrval, kas nad tahavad seda teha või mitte, see paistab alati välja.

See on kirjutamisega ka nii.

On, on. Eriti teatrikriitika kirjutamisega ja eriti, kui seda teha hästi tihti. Kirjutajal hakkab endal mingil hetkel igav. Esimene lahendus on, et hakkad otsima teisi nurki.

Vormilisi?

Jah, ka vormilisi. See mõni aeg toidab, on huvitav, aga siis saab see ka otsa. Vormimäng vormi enda pärast. Eks su enda sees on ikka kõige tugevam indikaator, mis annab märku, et, poisid, kas nüüd räägime ausat juttu või möliseme niisama.

Kas kriitik, kes on kaua aega kirjutanud, üldse saab Eesti olla väga aus. Sa tunned isiklikult kõiki teatriinimesi, ka neid, kes lava taga…

…see on ka üks põhjus, miks ma enam väga ei taha kirjutada. Ma küll täiesti siiralt arvan, see võib kõlada nagu ta kõlab, et sellel ajal, kui ma aktiivselt kriitikat kirjutasin, ma olin ikka päris aus. Mulle on küll inkrimineeritud igasuguseid asju, on arvatud, et ma ei salli ühte või teist või et ma põhjendamatult haibin ühte või teist… Hea küll, ma olen ka inimene ja võin olla libastunud, aga see ei ole küll olnud rohkem kui kolm protsenti sellest kuradi tekstimahust. Ma püüdsin olla võimalikult aus. Ma usun, et see tuli mul ka päris hästi välja.

Igal professioonil on oma eetika. Ma ikkagi päris hästi ei ole nõus sellega, et teatraalid ise ei tohiks kriitikat kirjutada. Ta-ta-ta-taa, et oleme üks homogeenne punt. Ma arvan küll, et teatritegija ise mitte ainult võib, vaid ka peab kirjutama. See on siis esiteks kõige adekvaatsem, ta teab märgisüsteemi, teiseks annab see targale lugejale kõige rohkem välja. Kirjanikud ju kirjutavad üksteise romaanide kohta kriitikat. Aga siin on see koht, et kui oled kuskil vahealal või hämaralal…

Mis see tähendab?

Ma usun, et mina olen kuskil hämaralal praegu, et keegi päris täpselt ei saa aru.

Ikka pead ise saama ennekõike.

Küll ma ise aru saan… sootsiumis, kus me elame… see, mis sa ise endast arvad, see jõuab läbi sinu tegude teisteni mingis ajanihkes. Kui mina arvan endast praegu nii, siis teised hakkavad minust nii arvama, nagu mina endast arvan, sellisel juhul, kui ma vastavalt sellele arvamusele mõnda aega olen tegutsenud. See on alati retrospektiivne.

Mis selle hämaralal olemisega on siis?

Ise lavastades ja mängides ei ole mõtet kirjutada mingist suvalisest kräpist ja seda sõimata. Seda on nagunii palju ja kõik saavad sellest nagunii aru, et see on suvaline kräpp.

Ja vaatajaid jagub nagunii, kas seda sõimad või kiidad.

Tead, see ei ole naljakas. Ma saan sellest tegelikult jube hästi aru. Siin on mõned kriteeriumid. Üks on see, et vaata, kui sa lähed koju pärast tööd. Sa oled väsinud, ei viitsi mitte sittagi teha, vaatad telekast mingit filmi, mida sa iial kinno vaatama ei läheks. Aju puhkab.

Ma loen väga palju, aga enamik raamatutest, mida ma loen, ei ole küll kardinapuu alla neelanud intellektuaalile kohased. Ma ei loe igal õhtul Rob Hopkinsit või Derridad. Minu lektüüri moodustavad kõrgekvaliteedilised kriminullid ja psühholoogilised põnevikud. Need on ühtpidi piisavalt hästi ja piisavalt huvitavalt kirjutatud, selleks, et mind üleval hoida. Teistpidi mu aju puhkab ja kolmandaks on see omamoodi ärasõitmine.

Saan aru jah, aga…?

Samamoodi on nüüd selle hea tööinimese teatris käimisega. Ta ei lähe sinna püüdma kunstilist sinilindu. Ta läheb teatrisse, et pääseda enda elu igapäevasest rutiinist. Vaadata teist lugu. Ta vaatab seda mõnuga.

Siin sa räägid endale vastu, eelnevale toetudes ongi õige teha kräppi.

Üks põhimõtteline asi on siin. Ka kõige lamedamat bulvarikomöödiat on võimalik lavastada ja mängida nii, et seal on vähemalt üks mõte. Või kaks. Või vähemalt pool. Need inimesed, kes on saanud teatrikoolis teatrihariduse, nende nimed kirjutatakse suurte tähtedega plakatile, nad annavad oma tööle allkirja ja sellega nad peavad vastutama selle eest, et teevad seda täisjõuga. Et nad leiavad selle pool või kolmveerand mõtet. See peab neid huvitama ja nad peavad seda teha tahtma. See ei ole liinitöö viskamine. Ma praegu siiralt usun sellesse, et nii peab ja see on võimalik. Tahtmine leida tekstist mingit igavikulist sõnumit ja püüd seda inimesteni viia on tähtis iga etenduse puhul.

Ma arvan, et inimene, kes ostab nüüdseks juba üpris kalli teatripileti, vahetab oma teenitud raha teatripileti vastu, tal on õigus tahta seda. Kui ta tahab igalt etenduselt püüda sinilindu, siis see võimalus peab olema. See on see, mida teatri igapäevases reasodis ei ole. See on see, millele ma alla ei kirjuta.

Ma ei kirjuta alla ka Andrus Vaariku paljutsiteeritud lausele, et teater ei ole õhtukool. Arvan, et mingil määral on küll.

Nõus.

See teeb kirjutaja elu keeruliseks. Tunduvalt lihtsam on kirjutada esseed, mis on täis paksult sinu enda häid mõtteid ja tohutuid hingelisi läbielamisi, komplekse ja seda, et ma nüüd ütlen teile, mismoodi maailmas ajad käivad, kui kirjutada arvustust, kus on lugejale, kes tahab seda leida, proovitud edastada jupikest DNA-ahelast, mille üks nimi on igavikuline ja teine on tõde.

Küsimus on selles, kellele sa kriitikat kirjutad, vaatajale või tegijatele?

Jah on. Mina enda jaoks olen leidnud selle lahenduse. See ruum, mis meil kasutada on, kaks ja pool kuni neli tuhat tähemärki, see ruum on piisavalt pisike seleks, et kõigest, mida üks teatrietendus endas kätkeb, kirjutada, osistest rääkimata. Samas see ruum on piisavalt suur, et 0,5 mõtet sinna mahutada. Mulle tundub, et aruka kriitika ülesanne on leida igast lavastusest see koht, mille kohta on kõige olulisem midagi öelda. Piltlikult leida see koht, kust king kõige rohkem pigistab või kust ta kõige rohkem varbale pai teeb. Sellest johtub ka see, kellele see lugu kirjutatud on. Igal artiklil saab olla üks teravik, siis on tal mõte. Ümberjutustust, kus on iga näitleja kohata üks lausekene – ma ei pea seda õigeks.

Näitlejad ju seda siiski ootavad?

Eks muidugi, aga samas üteldakse, et meid see kriitika üldse ei koti. Mis teha? Teatris on hästi õrnad inimesed kõik. Aga mis ma sellega ütelda tahan, on see, et mis lehetoimetajatele eriti ei meeldi… Selleks, et kriitikal oleks üldse mingisugune mõte, peab see olema… Teatrihuviline lugeja loeb kriitikat järjekindlalt ja vaatab üpris täpselt seda, kes kirjutab. Kui ta on ühe kirjutaja kümmekond lugu läbi lugenud, siis ta hakkab aru saama, mismoodi see konkreetne inimene teda suunab ja talle nõu annab teatri vaatamise juures. Kriitik on teatri vaatamise juures nõuandja, samamoodi on kriitik nõuandja teatritegijale. See on üks ja sama tegelikult. See on peegel või, ei, on reflektor. Peegeldada ei saa, sest see kõik tuleb ikkagi läbi enda lasta. Kokkuvõtteks peaks hea kriitika olema kirjutatud teatrihuvilisele vaatajale, sellele, kes kriitikat ja teatrit pidavalt jälgib. Vastasel juhul on see ilma munadeta soust, mida ei ole tarvis mitte kellelegi.

Ma usun, et kui see truppe, kes seda tükki tegi, loeb, ja nad alati loevad kriitikat, mis tehtust räägib kuidagi rohujuure tasandil või läbi ühe inimese reflektsioon, siis see viib kaugemale. Ma saan ka aru selle lehelugeja kimbatusest, kes loeb ja ei saa aru, kas see nüüd oli hea või halb? Kas ma peaksin vaatama minema või ei? Asjad ei ole üks-ühesed siin ilmas, see on jumala tõsi. Kriitikul on ka oma ego, mis on teda tõuganud avalikult oma mõtteid väljendama. Kui ta nüüd on piisavalt arukas, siis ta ka vähemalt mingisuguse osa oma eluajast maadleb sellega, et teha kõigepealt endale selgeks, kust ma võtan õiguse üldse midagi arvata, ja kahtleb iseendas.

Teatrikriitik on täpselt samamoodi loov teatriinimene nagu see inimene, kes on laval, ja see inimene, kes seisab lava kõrval ja vibutab taktikeppi.

(Siin Andres Keil laskub korraks enesehaletsusse, mis tõesti loovinimestele omane. Ta ütleb, et kogu me eelnev jutt on ammu läbi leierdatud ja nämmutatud, on ilma uue tõeta. Ütleb nii: „ Asjad on kuradi lihtsad, olles samas tunduvalt keerulisemad kui me arvame“. See öeldud, tabab Keili enesehaletsusele lisaks tugev eneseiroonilisuse hoog. Ta ütleb: „Vaat see nüüd kõlab küll jube hästi! Oi, kui hästi see kõlas!“ Räägin talle, et mulle on just täna hästi toeks need mehed, enamasti on nad muidugi vanad, kes lihtsaid asju julgevad ikka ja jälle korrata, lootes, et need kinnistuvad. See on suur julgus, arvan mina täna.)

Sinu kirjatüki kvaliteet on üksüheses seoses selle teatritüki kvaliteediga, millest sa kirjutad. Kui selle teatritüki sees ei ole ühtegi mõtet, siis on väga raske leida ja panna mõnd mõtet ka sellest kantud kirjatüki sisse. Kaua sa ikka kasutad ühe mõttena seda, et seal ei ole ühtegi mõtet.

Mitte midagi ei juhtuks, Andres, kui teatrit ilmas ei oleks.

Ikka juhtuks. Vaata, mulle läheb teater väga korda, mind huvitab inimene. Mida aeg edasi, seda rohkem ka tema koht ühiskonnas. Inimene oma tahtmiste, murede, enesesse vaatamise, rõõmudega. See ei ole psühholoogia, see on inimene.

Sa ei pruugi teatrisaalist väljudes aru saada, mismoodi etendus, mida sa vaatasid, sinu elu mõjutab, kuidas ta sind õpetab, kuidas ta sind paremaks teeb või mismoodi sa oma ümbritsevatega pärast seda mõistlikumalt käitud, aga ta toimib. Toimib seepärast, et kõik toimub siin ja praegu. Teater on jube empaatiline, sa saad kohe samastuda. Teatris on äratundmisrõõm suur.

Kui teater kaoks, siis juhtuks see, et… Hästi tehtud teater, mis räägib inimesest huvitaval, inimestele abiks oleval viisil, meil ikka, kurat, aitab elada-võita.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga