Peterburi Suure (Tovstonogovi-nimelise) Draamateatri kunstilise juht lavastaja Andrei Mogutši (keskel) koos lavastaja Elmo Nüganeni ja lavastaja ning kirjanik Ivan Võropajeviga selle aasta septembris teatri 96 hooaja avamise pressikonverentsil Kivisaare uues teatrimajas. Foto: Suur Draamateater
See, mida te ehk nüüd loete, on ühe tänavusuvise pikema jutuajamise teine vaatus. Esimene osa jutust, n-ö esimene vaatus ilmus Maalehes ja seda saab lugeda ka Teatritaskust (www.teatritasku.ee/index.php/features/36-dialoog/512-lavastaja-andrei-moguti-teater-hoiab-maailma-tasakaalu).
Lavastaja Andrei Mogutši oli tänavu augustis sõna otseses mõttes näpanud oma Peterburi aega, et õpetada Eesti näitlejatele seda, mida on ise õppinud. Minu jaoks on viimaste aastate kokkupuuted ja jutuajamised Vene teatri suurkujudega olnud nagu paras doktorantuur. Või vähemalt on räägitu käsitletav teatud kursusena, õppena, mida ei raatsi ainult enda teada hoida.
Uue teatri otsingutega tegeleva lavastajana tuntud Andrei Mogutši oli Eestis käimise ajal just mõni kuu tagasi võtnud vastu Peterburi Suure (Tovstonogovi-nimelise) Draamateatri kunstilise juhi koha. See on föderaalteater, repertuuariteater, akadeemiline teater ja kindlasti ka konservatiivse publikuga teater.
Mogutši julgeb mõelda ja tahab selle mõtte ka ellu viia, et see teater oleks Venemaa teatrite aken Euroopasse. Eestist on ta juba kutsunud sinna lavastama Elmo Nüganeni, otsib võimalust, et ta uues teatris lavastaks Tiit Ojasoo ja augustis oli Viinistul niisiis tema meistriklass meie näitlejatele.
Andrei Mogutši, kuidas te suhtute Eestisse?
Kogu Eesti teatri suur pluss on see, et Eesti asub kahe maailma vahel. Te saate ja võite ühendada kaks kultuuri. Seda on teinud Poola ja Leedu teater kogu aeg ‒ ühendavad lääne ja ida kogemusi.
Mulle tundub, nähes neid teie näitlejaid, kes Viinistu meistriklassis osalevad, ja tajudes, millise kire ja sooviga areneda nad töötavad, et see on vägev, on huvitav. Sellist janu ei kohta Venemaal just alati. Meil on sellega nii, et Stanislavski süsteem on traditsiooniliselt olemas olnud kogu aeg, seda järgitakse. See on iseenesest mõistetav ja iseenesestmõistetavus tapab traditsiooni. Vahel on mul tunne, et erinevalt euroopalikust teatrist me tassime kaasas laipa. Me nimetame laipa uhkelt suureks Vene traditsiooniks, mis siis, et see on surnud ammu.
Traditsiooni elustamiseks peame ta uuesti sünnitama. Selleks uuestisünniks tuleb käia läbi traditsioonide eitamise tee. On võimalik, et oleme selle tee juba läbinud ja olemegi naasmas traditsioonide juurde, aga seda ma väga ei usu. Protsessina on see väga keeruline ja ma arvan, et Vene teatris ei ole veel tõeliselt tõsist eitamise etappi olnud. Minu põlvkond, kes omal ajal, nooruses, kirglikult tegeles kujunenud traditsiooniliste ettekujutuste lõhkumisega teatris, ei suutnud teha seda, mida suutis teha näiteks Poola teatri põlvkond kogu Euroopa teatri jaoks. Me olime kopeerijad, olime alternatiivsed, aga väiksema mõjuga. Seda tuleb avameelselt tunnistada.
Ja see ei olnud juhuslik, et uue teatri keskus ja otsingud kandusid edasi Saksamaale näiteks ning see ei ole veel Venemaale tagasi jõudnud. See teatri kultuuripall, mille keskus ikka vaheldub, on, ma arvan, taas võib-olla Poolas praegu. See lendab edasi, ma ei tea, kuhu, äkki Eestisse, aga praegu kindlasti mitte Venemaa suunas. Selleks, et uus saaks kasvada, ma arvan, peab väljak olema pisut puhtam. Seni, kuni on olemas pseudotraditsioonilised peenrad, segab see isegi noortel edasi liikuda… Mitte pühendumine traditsiooni elushoidmisele, mitte Stanislavski süsteemi edasiarendamine loominguliselt, vaid imitatsioon on see. Imitatsioon on aga kultuuri tõsine vaenlane, umbrohi peenardel. Ma ses mõttes olen skeptiline kaasaegse Vene teatri suhtes. (Naeratades.) Aga muidugi saab kõike vaadata ka teise pilguga.
Te oma meistriklassis siin ärgitasite näitlejaid käivitama oma isiklikku mõtlemist ja fantaasiat. Leidma ootamatut iseendas. Milleks? On ju ka see, et lavastaja ütleb ja näitleja teeb järele.
Need jutud, ülesanded ja harjutused on taas seotud imitatsiooniga. Näitleja, kes ei ole laetud oma isikliku ruumi sügavustes, ei saa sealt ju ka mitte midagi tõsist üles leida. Kui tal inimesena ei ole midagi öelda, siis, ma arvan, ta pole huvitav ka laval. Ta vaid imiteerib. Ta ei transleeri pühendunult oma olemasolu, maailmast arusaamist. Minu jaoks näitleja ei erine mitte millegi poolest kunstnikust, skulptorist, heliloojast… inimestest, kes tegelevad n-ö. autoriloominguga. Näitekunst on samasugune, näitleja on oma rolli autor. Selle loomingu keskmes on isiksus, inimene, persoon, kellel on maailmaga kunstiline suhe. Näitleja on looja.
Oleg Lojevski tõi sellise näite, kuidas keegi tema õpetajatest oli küsinud, mis on looming. Vastata tuli paari lausega. Selle vastuse leidmisega võib pead murda kuid ja aastaid, ent vastus on tegelikult lihtne: looming on uue loomine. Ses mõtte on näitleja kunstnik, inimene, kes loob uut. Selleks aga, et luua uut, tuleb rakendada kogu oma potentsiaal, fantaasia, kogemused, südametunnistus… loetu, nähtu… kõik.
Oleg Lojevski on öelnud ka, et pole halbu näitlejaid…
…on halvad lavastajad. Ilmselt on tal õigus. Vastutab lavastaja.
Kui näitleja on oma rolli autor, siis milleks üldse lavastaja oma nõudmiste, nägemuse ja ülesannetega? Nad ei mahu ühte ruumi. Mitu autorit ‒ kollektiivne looming…
Näitleja autorlus on eriline muidugi. See on piiritletud, raamitud lavastaja koordinaatidega, lavastaja vaadetega sellele või teisele probleemile. Aga see ongi näitleja elukutse osa ‒ seda mõista. Samas neis raamides peab näitlejal olema õigus isiklikule väljaütlemisele. Siin avaldub selle elukutse ime. Esiteks on võimalus keelduda koostööst lavastajaga, kellega maailmavaated ei klapi. Teiseks, kui teed koostööd selle lavastajaga, kellel on oma koordinaatide süsteem lavastusele ‒ sa ei saagi lavale minna, kui sul pole oma isiklikku ettekujutust imelisest, kaastunnet südametunnistust ja soove. Ettekujutust sellest, mis sa tahad öelda. Alati on huvitav vaadata ikka seda etendust, kus tegutsevad isiksused, mitte marionetid.
Millised on te jaoks hea lavastaja omadused, mis tal peab olema?
Neid omadusi on palju. Peamine on oskus töötada inimestega, neid mõista. Oskus ja soov inimesi tunda ja neid armastada. Armastus ongi nendest kvaliteetidest kõige tähtsam. Lavastaja ise ei lähe ju lavale, tema eest lähevad sinna teised ehk lavastaja teeb kõike näitlejate abiga. Tema looming ja maailmavaade jõuavad inimesteni saalis läbi näitleja. Seda õppida on raske ja selles seisnebki selle ameti meisterlikkus.
Mulle on selles elukutses väga tähtis kaasautorlus. Oskus ja soov inimesi avada ja armastada, see tähendab nende tundma õppimist ja arvestamist, mõistmist ja selle kõige koondamist, energiate organiseerimist üheks. Lavastaja kohustus on lükata kõrvale üleliigne ja valida, see on tema funktsioon. Me lahendame näitlejatega ühtesid ja samu probleeme, kuid nemad teevad seda, nähes kõike seestpoolt, lavastaja peab oskama näha ka kõrvalt. Iga näitlejat eraldi ja kõiki koos.
Te olete suure teatri kunstiline juht? Teie otsustada on loomingulised asjad. (Tuletan igaks juhuks meelde, et jutt on räägitud augustis, ehkki minu teada ei ole Andrei Mogutši tänaseni enda kõrvale direktorit leidnud. MM).
Ei, praegu mul ei ole veel teatris direktorit ja kõik küsimused, ka majandamist puudutavad, on minu õlgadel. Ökonoomika, rahaasjad… meil käib teatri tõsine rekonstrueerimine ja ka ehitusse puutuv on minu asi. Olen nende kolme kuuga palju asju õppinud, ka seadustega pean täpselt kursis olema…
Miks te ikkagi olete kogu vastutuse enda peale võtnud?
Sellepärast, et ma pean leidma direktori, kes hetkel minu kanda olevad küsimused otsustaks õigesti. Mul on ukse taga pikk järjekord nendest, kes sooviksid saada direktoriks, 15‒20 inimest. Direktor on peategelane ja käib casting. Ma pean sessegi peaossa leidma õige „näitleja“.
Mis on selle osa juures asjad, mida jälgite?
Direktor ei tohi varastada. Ta peab aru saama ja mõistma, mida ma teen, seda armastama. Ta peab olema pühendumisega kaastööline kõigile kunstilistele strateegiatele, mida pakun mina, mitte tema. See tekitab alati küsimusi ‒ direktorid tahaksid juhtida ka teatri kunstilist poliitikat, öeldes, et selleks ja selleks ei ole meil raha. Aga minu direktor peaks mu pakutut armastama ja leidma võimalused, et kunstilised taotlused realiseeruksid.
Ma ütlesin, et ta peab olema aus inimene. See pole meil kerge, sest Venemaal on tihti nii, et seaduste ja teatrijuhtimise süsteem tekitab ellujäämiseks soovi rakendada mittelegaalseid skeeme. Ja väga kerge on siis vahetada õilsatele eesmärkidele pühendumine oma tasku täitmisega. Ma tegelen sellega, et leida inimene, keda ma ka kinnisilmi võin täielikult usaldada.
Sellise inimese leidmine ei ole lihtne ka selles mõttes, et on väga palju kriteeriume, millele ta peab vastama. Soovijate seas on palju võimekaid inimesi, aga mõnel pole väga tugevat finantsilist ettevalmistust, mõni, kellel see on, ei oska läbi saada poliitikutega… no on igasugusid probleeme.
Võib-olla, et ajaga kerkib esile see, kes kasvab minu inimeseks direktori kohal. Äkki ta tuleb minu meeskonnast, kus tõesti on ka inimesi, kes sobiksid sellele kohale, aga neil on praegu veel väga vähe kogemusi. Juhtida Peterburi Suurt Draamateatrit… see on föderaalteater, nõuab täiesti teistsugust teadmiste ja oskuste taset. Minu meeskonnas on andekad inimesed, aga neil ei ole kogemusi. Võib muidugi juhtuda, et nad need kiiresti omandavad.
Miks te nõustusite enda jaoks kiirel ajal tulema just Eestisse meistriklassi tegema?
Ma peaaegu alati olen nõus juhendma meistriklassi. Teen talvel seda ka Pariisis. Ma väga armastan sellist tööd, see rikastab mind ennast, ma neist kohtumistest ise palju õpin.
Töötades professionaalses repertuaariteatris tuleb endast kogu aeg palju anda. Meistriklassis tundub kõik samasugune andmine, aga see on illusioon, ma tegelikult tõepoolest saan neis osaledes väga palju tagasi oma õpilastelt. See on nagu lastega, et kunagi ei tea, kes keda õpetab, kas vanemad lapsi või lapsed vanemaid. Mina julgen tunnistada, et õpin õpilastelt. Ja see ka, et kui midagi selgitad, siis hakkad selles ise ka paremini aru saama…
Ütlete, et meistriklassis õpite te ise. On teil mingi soov, alustades võõraste näitlejatega, et mis nendeni peaks jõudma?
Ma enamasti, muidugi on see väga lühike aeg, püüan tutvustada meetodeid, mida ma kasutan, töötades näitlejatega. Kui keegi osalejatest näitlejatest suudab pakutut kasutada oma edaspidises töös, siis see ongi eesmärk. Annan mingid suunad sellest, kuidas ma armastan töötada.
Lühidalt: on see, et kuidas luua lavastus koos näitlejatega, kui olemas on vaid idee, mõtted ja kirjanduslikku teksti pole; ja see, kuidas töötada ja luua koos näitlejatega siis, kui on olemas kirjanduslik alusmaterjal või alusmaterjalid; ja muidugi see, kuidas töötada koos näitlejatega siis, kui tegu on valmis näidendiga. Kuidas töötada, et sünniks roll, osa. Kuidas ja millal kasutada improvisatsioonilist meetodit, millal etüüdimeetodit… sisemonoloogi improvisatsioon ja tegelaste omavahelised suhted… need on mõned meetodid, mida kasutan oma töös ja mida tutvustan. Ma kordan: kui see aitab Eesti näitlejaid nende edaspidises professionaalses töös, pole tähtis kas kinos või teatris, siis on eesmärk täidetud. See on jagamine.
Milline on teie elus improvisatsiooni ja korra tasakaal?
(Küsimus teeb lavastajale silmnähtavalt rõõmu.) Minu elus on enam kaost. Olen selline inimene, kelle juurde kord saabub pärast improvisatsiooni. Olen selline, kes elus ei suuda kiiresti otsustada ja otsused tulevad pärast paljude vigade tegemist. Õigemini need pole vead, on tavaliselt mingid intuitiivsed ootused ja see, kas nad on õiged või valed, selgub improvisatsiooni käigus, proovides. Alles siis tuleb otsus. Nii ma elan.
Selle näiteks on ka see, et sõna otseses mõttes võtsin vastu mu elu muutva otsuse asuda juhtima suurt akadeemilist, traditsioonidega repertuaariteatrit. See, et tegin just sellise otsuse, on elanud oma elu juba arvatavasti väga kaua. See oli pikk ja piinarikas protsess, mis minus toimus viimastel aastatel. Ja äkki ilmus välja selline ettepanek. Sain aru, et olen viimastel aastatel elanud nii ja selleks, et otsustada, kas võtta pakkumine vastu või keelduda. Kusjuures ma ei teadnud, et selline pakkumine tehakse. Ei teadnud ka seda, et otsustan öelda jah. Nii ongi, et otsus tuleb nagu juhuslikult, ootamatult, aga tegelikult ei ole selles juhuslikkust olemas.
Mulle tundub, et intuitsioon on just näitleja töös ülitähtis.
Muidugi. Oma meistriklassis pool aega ma pühendan intuitsioonile ja pool ratsionaalsusele. Nende teatri kahe poole vahel peab olema balanss. Mulle tundub, et minu elus on natuke liiga palju kaost ja improvisatsiooni, oleks ses pisutki rohkem korda, oleksin siis rõõmsam. Aga on nagu on.
Ütlete, et teis elu suured otsused vajavad settimise aega. Teatrijuhina ja ka lavastajana peate aga olema ülikiire, täpne ja enamasti ei tohi eksida?
Kummaline see on, et vaatan tagasi ja selgub, et lühikese ajaga on nii palju juhtunud. Ei usu ise, et oled nii palju jõudnud. Kui oled protsesside keskel, ei pane seda tähele, et teed asju, mis ei vasta su enda ettekujutusele endast. (Pikk paus.) Kiirus on tõesti ülisuur. Nii on, et oma plaane tehes pidasin võimalikuks, et plaanide ja mingite programmide ettevalmistamiseks kulub vähemalt aasta. Tööle hakates ja reaalsust nähes arvasin, et poole aastaga peab hakkama saama ja tegelikult on see valmis saanud paari kuuga. Nüüd oleme jõudnud nii palju, et ma ei tea, kuidas jõuame mõeldut ellu viia. Samas sedagi tuleb teha kiiresti.
Kuidas te suhtute teatrikriitikasse?
(Ohkab.) Sellele ei ole kerge vastata, minu jaoks on teatrikriitika rohkem seotud edukuse ja sotsiaalse adaptsiooniga. Mis puudutab elukutset, minu lavastajatööd, loomingut, siis see väga palju ei sõltu kriitikutest ja kriitikast. Võib-olla varem oli seoseid rohkem, kuid nüüd üha vähem. Ma loen üha vähem ja vähem, mis minu kohta kirjutatakse, sest see, olgu ta kirjutatud hästi või halvasti, on enamasti ikka kahjulik. Ma ju siis olla kas väga rõõmustan või väga kurvastan, olen ülitundlik.
See muidugi ei tähenda, nagu ma ei suhtleks kriitikutega. Vastupidi ‒ isiklik suhtlemine nendega on mu jaoks ikka väga tähtis. Otse ja silmast silma. Armastan rääkida professionaalse vaatajaga, kes on mulle võimeline ütlema tõtt. Lugemine on teine, kriitik kirjutades tihtipeale lahendab ju seal mingeid oma probleeme ja siis ta tihti ei saa olla väga objektiivne. Vahel muidugi on põnev lugeda kriitikat kui kunstiteost, millest millegipärast siis iseenda leiad, kuid üldjuhul on otsesuhtlus parem, huvitavam ja kasulikum. Praegusaja kriitika on üha sagedamini ajakirjandus, millel on su karjääri ja sotsiaalsete tegemistega rohkem pistmist kui loominguga.
Saan aru, et teie lähiaastate loomingulised plaanid lõi sassi suure teatri juhi kohale asumine, aga ikkagi: millise materjaliga te praegu tegelete lavastajana?
See esimene suurem lavastus, mille ma ses teatris välja toon ja millega tegelen praegu koos abilistega, tugineb Nikolai Tšernõševski romaanil „Mida teha?“. See võiks välja tulla vast tuleva aasta märtsis või mais. See, mida teha, on Venemaa jaoks alati olnud tähtis küsimus ja on praegu ka, on võtmeküsimuseks. Sellesse romaani suhtutakse skeptiliselt, öeldakse , et see on halva maitsega kirjutatud ja seda peetakse Vene kirjanduse ebaõnnestumiseks. Ma ei ole sellega nõus, teda tuleb lihtsalt tähelepanelikult lugeda.
Dostojevski ja Tšehhov sidusid 20. sajandi inimesed perspektiivitu traagikaga. Minu meelest on nüüd aeg, kus on vaja propageerida hoopis armastust ja optimismi… Ma ei kasutanud siin sõna “propaganda” juhuslikult. Leiangi, et on aeg propageerida headust ja armastust. Tšernõševski seda tegi ja rumalus oli see 20. sajandi vaatevinklist. Arvan, et 19. sajandil oli teistmoodi ja, mul on tunne, et sama kehtib 21. sajandi esimese poole kohta. Selliste asjade väljaütlemine teatris on minu kohus ja elamise mõte.
Pluss Lisad:
Andrei Mogutši meistriklassis Viinistul osalesid näitlejad: Piret Rauk, Katrin Saukas, Maarja Mitt, Elina Reinold, Külli Reinumägi, Karin Rask, Liisa Pulk, Ivo Uukkivi, Mart Aas, Marko Leht, Veljo Reinik, Alo Kõrve, Roland Laos, Nero Urke ja Kristo Viiding.
Korralda meistriklass ja ruum on täis
Märt Meos, produtsent
Meistriklasside korraldamiseni jõudsin näitlejate pärast, kellega olen koos töötanud. R.A.A.A.M-i teatrilavastustes osalevad enamasti ju vabakutselised näitlejad, kel selliseid enesetäiendamisvõimalusi tavaliselt pole. Viimastel aastatel välislavastajatega koostööd tehes olen aru saanud, kui tähtsad niisugused kokkupuuted me näitlejatele on.
Kui ma välismaal näen mõnda geniaalset lavastust, siis alati need viivad mind mõttele, et just selle või teise lavastaja peaks me näitlejatega kokku juhtima. Nii oli see näiteks ka Lev Erenburgi lavastatud „Äikest“ vaadates ‒ asusin kohe temaga läbi rääkima. Analoogne elamuslikkus ja mõttekäik andsid tõuke siia lavastama kutsuda Homayun Ghanizadehi, Marat Gatsalovi ja Marco Layera.
2013 on toimunud kolm meistriklassi Venemaa hinnatuimate lavastajate Lev Erenburgi ja Andrei Mogutšiga.
Väga tähtis on ka, mis nendele meistriklassidele järgneb… Tänaseks on olemas kokkulepe, et 2014 suvel lavastab Lev Erenburg Eestis James Goldmani „Lõvi talvel“. Kahest siinsest meistriklassist valis Erenburg endale näitlejad, kellega ta tööle hakkab. Tänu meistriklassidele kutsus ta ka kolm eestlast (Hendrik Toompere jr jr, Jaak Prints, Kristo Viiding) oma kursusele lavastajaõppesse Peterburi Teatriakadeemias.
Andrei Mogutši on Peterburi Suure Teatri juht. Eelkõige meeldib mulle tema juures see, et ta ei aja kitsarinnaliselt ainult oma teatri asja, vaid muretseb kogu Venemaa teatri edasise käekäigu pärast. Näiteks korraldab ta teatrikohtumisi (TPAM meeting), kuhu kutsub teatriprodutsente üle maailma, et neid kokku viia Venemaa noorte lavastajatega. Eesmärgiks on rahvusvaheline koostöö. Ka ma ise olen kutsutud detsembris ühele sellisele kohtumisele.
Meistriklassid ise on olnud näitlejatele väga olulised, on olnud värskendavad ja andnud tohutult enesekindlust ja julgust. Võiks öelda, et meistriklassid on aidanud vabakutselistel jõuda uue kvaliteedini ja ka hoida neid teatri juures. Suurte meistrite puhul on üllatav, kui kiiresti oskavad nad usaldust võita ja kui ruttu näitlejatega ühisele lainele jõuda. Positiivne on, et mõlemad tänavuste meistriklasside lavastajad on avaldanud soovi me näitlejatega edasi töötada. See näitab näitlejate head taset.
Ka mulle isiklikult on olnud need, kokku 30 päeva tähtsad. Need on harivad ja aitavad oma eesmärkidega edasi minna, uut motivatsiooni leida. Pean ju ka oma tööd tehes eelkõige põhiliseks seda, et see oleks mulle endale huvitav ja motiveeriv.
Kokkuvõtteks võib öelda, et meistriklassid annavad võimaluse meie teatrit ja näitlejaid tutvustada ning võivad kujuneda esimeseks sammuks suure koostöö suunas. Mul on hea meel, et meie näitlejad on julged ja valmis sellisteks väljakutseteks. Suurt vajadust meistriklasside järele näitab suur huvi. Kõigil kolmel korral on grupid täitunud väga kiiresti ja paljud on pidanud ka ukse taha jääma.
Rõõmu teeb, et R.A.A.A.M.-i ja Vene Teatri planeeritava koostöölavastuse „Love and information“ (lavastaja Adrian Giurgea USAst) castingul käis pea 50 näitlejat. Rõõmu teeb ka Vaba Lava korraldatud teatrireisid vabakutselistele näitlejatele Peterburi ja Moskvasse, ootamas on Berliin. Meie näitlejad on seda väärt.
Kuna meie väiksel riigil pole võimalik pidada üleval heal tasemel lavastajaõpet, siis peaksime kas või Leedu näitel senisest palju rohkem mõtlema sellele, kuidas soodustada noorte lavastajate õppimist välismaal. Leedul on spetsiaalsed programmid, et seda toetada, ja tulemus on näha ‒ Leedu lavastajad on hinnatud ja tuntud kogu maailmas.
Ma ütlen: rohkem meistriklasse!
Ivo Uukivi, näitleja
Andrei Mogutši meistriklass andis mulle võimaluse korraks kooli tagasi minna ja saada ühtlasi kinnitust teatris oldud aja jooksul tekkinud samasuunalistele mõtetele. Kahju muidugi, et samas see meistriklass nii lühikeseks jäi, tundus, et saime tunnetada vaid ääremaid, mida oli siiski piisavalt palju.
Vahemärkusena ütlen, et tundsin ennast seal täpselt sellise poisikesena nagu lavaka aegadel, samas suhtlesime kui võrdne võrdsega, mis on äärmiselt oluline loomingulise ameti juures ‒ sellest tasuks õppida nii mõnelgi Eesti lavastajal. Ta ei ole sinust üle, vaid me teeme seda koos!
Mogutši läheneb materjalile nii, et see ei põhine mingil kontseptsioonil, lavastaja isiklikul nägemusel materjalist ega ka niisama välistel efektidel, vaid kõik sünnib näitlejast, näitleja vabal tahtel ja see on ainuõige! Ei määrata midagi väljastpoolt ja alles sinna peale tuleb kõik muu. Näitleja läbitunnetatud situatsioon, isegi siis(enamasti), kui see ei tundunud hetkel mõistuslikult või tehniliselt põhjendatud, on see kõige alguste algus, mille peale ehitatakse stseen ja siis kogu lavastus. Ainult nii on tegelikult võimalik mittevaletamine laval endale ja teistele. Pole vägistamist ja oma tegevuse õigustamist.
Isegi, kui sa ei osanud hetkel midagi välja pakkuda ja endale võis asi tunduda mitte kõige parem, oskas Mogutši just selles näha stseeni võtit. Ta pööras su enda arust “vale” tunde sujuvalt õigeks ‒ näitleja kasuks, kui nii võib öelda. Jäi üle ainult imestada. Ta nägi igas näitleja lavaloleku hetkes sel hetkel ainuõiget olemist ja see vaimustas. Seejuures vabastas ta äärmiselt lihtsalt kogu seltskonna krambist ja ebavajalikest hirmudest, tekitas avatud, vaba ja loova õhkkonna ning sajaprotsendilise kohalolu. Harjutused prooviks häälestumisel, mida me repertuaariteatris tavaliselt ei tee, kuigi võiks, olid väga lihtsad, samas äärmiselt tõhusad.
Ma ütlen: rohkem meistriklasse ja kellel võimalus, mingu sinna kindlasti! Suur aitäh Märt Meosile, kes järjekindlalt Eestisse ma ei tea mis valemiga oma ala meistreid kokku ajab. Jälg jääb Eesti teatrisse.
Andrei Mogutši
Lavastaja, mitmekordne “Kuldse maski” festivali võitja.
Sündis 1961. aastal Leningradis.
Õppis inseneriks, diplomi sai 1984. aastal.
1989. aastal lõpetas Leningradi kultuuriinstituudi näitlejameisterlikkuse ja režissuuri kateedri
Üheksakümnendatel sõitis enda asutatud Formaalse teatri lavastustega läbi kogu Euroopa, võitis mitmeid tuntud teatetrifestivale, teiste seas Edinburgi festivali Grand Prix.
Samal ajal õpetas oma meistriklassides, muu hulgas Berliinis ja Helsingis.
Sajandivahetusel lavastas vabakutselisena Peterburi ja Moskva tuntud teatrites.
2004. aastal asus lavastajana tööle Peterburi Aleksandra teatris.
Viis oma nägemust mööda ellu Peterburi Aleksandra teatri uue eksperimentaalse lava ja saali ehitamise. See avati 2013. aasta mais. Just selle teatri ja lava juhtimiseks tegi ettepaneku me tänasele Eesti Vene teatri kunstilisele juhile Marat Gatsalovile, kes võttis pakkumise vastu.
2013. aasta aprillis võttis vastu Peterburi Suure (Tovstonogovi-nimelise) Draamateatri kunstilise juhi koha.
On abielus ja nelja lapse isa.