Ameerikas elav venelane teab, mis päästaks Narva

Kui Narvas Vaba Lava valmis saab, mõtleb Ameerikas elav vene lavastaja Juri Urnov avada seal Eesti, Ameerika ja Vene kultuurikoostöö keskuse. Hakatuseks kutsus ta Eestisse maailmakuulsa teatrisaadiku Philip Aroult’.

Kui Juri Urnovit läinud suvel esimest korda kohtasin, kui koos teatris ja isegi põhjaranniku külmas meres ujumas käisime, ei teadnud ma veel, et ta on mees, keda teatriilma suurkuju Philip Arnoult nimetab oma vene kasupojaks. Nüüd tean, et Juri Urnovit ja Philip Arnoult’d ühendab pikk koostöö.

Tallinna Vaba Lava koridoris pakub Juri, et võib mind tõlkida, kui soovin teatrisaadikuga intervjuud teha. Ma ei soovi. Lasen suure tetrimehe pilgul ennast paitada ja hoopis Juriga räägin.

Miks sind see Narva nõnda paelub?

Ma usaldan oma keha ja sisetunnet. Alati, kui Narva satun, või sellest linnast mõtlen, tabab mind omamoodi eufooria. Kõrgendatud meelelolu.

Tavaliselt valdab mind selline tunne, kui teen lavastust, eriti kui alustan. Just samasugune tunne on mul seotud Narvaga.

Palun kirjelda?

See tunne on heas mõttes keeruline. Ma tajun, et Narva on väga tugeva väega koht. Osalt seetõttu, et siin linnas on väga palju verd valatud. Väga palju.

Alati kui satun kohtadesse, kust Vene sõdurid läbi käisid, on mul oma sisetunnet üsna raske seletada. Ausalt öeldes ei ole minu süütunne just väga suur, aga ma olen ikkagi Venemaal sündinud ja mul on vene juured. Mis siis, et olen juba kaua aega elanud Ameerikas, Venemaaga olen seotud, vähemalt vene kultuuriga.

Narvast käis sõja ajal muide läbi ka minu vanaisa, kui nad läksid Berliini. Ma ei tea päris kindlalt, aga tema peatus pisut pikemalt Rakvers. Pean seda uurima.

Sellised seosed tekitavad tunnete konflikti?

See on konfliktne tunnetepundar. Kuidas saada hakkama aramastusega Euroopa ja armastusega vanaisa vastu? Siin ei ole võimalust, et ütlen ei vanaisale või ütlen ei Euroopale. Ma saan mõlemale öelda ainult jaa.

Üsna mõistetav.

Sisemuses on konflikt. Ma ei maga siin olles. Olen üleval kella kahe-kolmeni. Midagi minuga toimub. Tähendab, see on tähtis.

Sul on Narvaga seoses oma plaanid. Millised?

Narva Vaba Lava eestvedaja, produtsent Märt Meos ja kogu suure projekti juht Allan Kaldoja näitasid meile kultuurikeskuse üksikasjalikke plaane. Vägev! On teater ja võimalused. Kohad, kus õppida. Kõik see, mis olema peab. See on rohkem kui teater. See on tõmbekeskus.

Kui õnnestub Narva Vaba Lava üles ehitada, nii nagu plaanitakse, siis see on keskus selle sõna otsese mõttes. Ja see ei tule ei Eesti, ei Ameerika, ei Vene, vaid rahvusvaheline keskus. Narva keskus, mis loob sidemeid erinevate kultuuride vahel. Minu meelest on see valjapääs…

Väljapääs millest?

Mulle tundub, et Narvas on tegu identideedi puudumisega.

Et kes nad on, need inimesed, kes seal elavad? Eestlased, venelesed…

Jah. Selliste vastasseisude puhul on vaja leida ühendav motiiv teisel tasandil. Mulle tundub, et Narvas on võimalik leida ja luua selline avatud keskus, kus erinevad kultuurid saavad koostoime. Vaidlevad omavahel, on koos, leiavad ühiseid äratundmisi, puutuvad kokku. See oleks väljapääs.

Kuidas seda nüüd arusaadavalt öelda? Öelda arusaadavalt ka seda, et me pole veel kõiges täpselt kokku leppinud?

No ütlesidki. Arusaadav. Sa võtsid Eestisse kaasa Ameerika teatri nüüdse tuntuima suurmehe, UNESCO juures teguteva rahvusvahelise teatriinstituudi ülemaailmse teatrisaadiku Philip Arnoult’.

Teda ei saa kaasa võtta. Ta sõidab sinna, kus tal on huvitav. See on pisut pikem lugu. Üks meie ühine sõber ja kaastööline nägi siin R.A.A.A.M-i „Libahunti”. Tema rääkis sellest meile Ameerikas. Siis ma sõitsin kevadel Venemaale ja Oled Lojevski (Venemaa teatriekspert, Tallinnas avatud Vaba Lava esimene väliskuraator – MM) kutsus mind kaasa Eestisse. Ja kõigest, mis siin nägin ja kogesin, kuulis ka Philip Aroult.

Ja oli nõus ise kohale tulema ja vaatama?

Enne kui loodi Facebook, oli Philipp Arnolt rahvusvaheline n-ö teatri Facebook. Ta tunneb tetriinimesi kõikjal maailmas ja nemad tunnevad teda. Just tema saab aidata mõtetel ja plaanidel jõuda väga suurde ruumi.

Selliste plaanide jaoks on raha vaja.

Üks, mida ameeriklased oskavad, on vähe kulutada ja palju teha. Alustada tuleks väikesest, me ju ei räägi veel projektidest, mis haaraksid 500 inimest.

Pean taas kasutama sõna võib-olla. Võib-olla, tulevad Narva näiteks kolm juhtivate teatrite kunstilist juhti Ameerikast, kolm Eestist ja kolm Venemaalt. Juba enne seda, kui valmib Vaba Lava. Ja selle foorumi teema oleks liider teatris.

Aga kes on liider?

Seda tulekski arutada. Et liider pole produtsent, lavastaja või kunstiline juht, vaid keegi, kes neid kõiki ühendab. Rääkida just sellest. Alustada, teha esimene samm. Ma usun, et selleks sammuks ei ole vaja palju raha.

Alustada tulebki väikeste sammudega. Et leitaks võimalus teha teine ja kolmas samm. Selline võiks olla suund, kuhu liikuda. Leida võimalus kultuuridialoogiks.

Mis see teine samm oleks?

Hariv suund. Siit algab juba teine rahastamise tase ja siin me alustame läbirääkimist Ameerika ülikoolidega. Üks kultuure ühendav suund võiks olla uued tekstid, näidendid, uus dramaturgia. Et eesti tekstid tõlgitaks vene ja inglise keelde ja vastupidi.

Suure lavastuse jaoks kulub palju raha, aga et tekste vahetada, peab leiduma inimesi, kes vajutavad arvutis saada-nuppu. Ja kui sellised väikesed sammud kaardistada, teha nii-öelda teekonna plaan kaheks-kolmeks aastaks, võib juhtuda, et jõutakse ka suure sammuni.

Muidugi on hetkel tähtsaim, et Narva Vaba Lava maja valmis ehitataks. See oleks märk, mis selles linna seistes töötab 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. See maja kõneleks, et on olemas teine võimalus, kõneleks meile kõigile.

Vaatasite Jõhvis koos Philipp Arnolt’ga „Libahundi” etendust. On teil selle lavastusega seoses mingid plaanid?

Me püüame leida võimalusi, et seda lavastust näeksid ka ameeriklased. Loodan, et see läheb nii. Lisaks kõigele muule suurepärasele on see lavastus ka teatri mõistest tehtud nii, et on arusaadav mis tahes keelsele publikule.

KAKS KÜSIMUST

Märt Meos,

Vaba Lava juhatuse liige

Kuidas õnnestus Eestisse ja Narva meelitada rahvusvaheline teatrisuurus Philip Arnoult? Olen kuulnud, et tema päevatasud välismaal algavad 1000 dollarist?

Kohtusime Philip Arnoult’ga esimest korda Poolas festivalil Dialog, kuhu olime kutsutud lavastusega “Antigone”. Mängisime seda seal 2013. aastal, kui nn Araabia kevad oli maailma tähelepanu pälvinud. Talle meeldis me “Antigone” väga. Edaspidi oleme kohtunud erinevatel festivalidel.

Arnoult on alati olnud huvitatud Venemaa ja Ida-Euroopa teatrist. Budapestis on ka tema organisatsiooni CIDT üks harukontoreid. Kutsusin teda vaatama ka “Libahunti”. Kuna Arnoult pole enam esimeses nooruses, et uisapäisa igale poole tormata, siis tema soovitusel käis esmalt meie “Libahunti” Kaasanis Nauruse festivalil vaatamas USA teatriprodutsent Tavia LaFollette ja suvel viibis Eestis tema abiline Juri Urnov.

Pean ütlema, et kõik meie välismaa külalised on olnud vaimustuses meie Vaba Lavast ja Narva teatri ideest. Suuresti nende vaimustusest nakatudes otsustas lõpuks ka Arnoult ise esimest korda Eestisse sõita.

Juri Urnov ütles välja mõtte alustada Narvas poliitikaülest ja rahvusvaheist kultuurikoostööd? Kuidas see mõte tundub?

Idee, et Narva toimiks tulevikus kui kultuurikoostöö sild ida ja lääne vahel, on sütitanud paljusid. Arvestades üha enam sulguvat Venemaad ja kahe tunni sõidu kaugusel olevat 7-miljonilist Piiteri linna, võib Narva osutuda jälle aknaks Euroopasse. Seekord kultuurikoostöö mõttes. Venamaa erksamad teatriinimesed loodavad sellele väga ja nüüd on olemas ka USA ühe hinnatuma teatriprodutsendi huvi.

Muidugi on see rajatav teatrimaja mõeldud Narva linna elanikele. Kui aga kõigele lisaks toimub seal ka aktiivne rahvusvaheline koostöö, siis narvalsed sellest ainult võidavad, sest kõik sellelaadsed tegevused kulmineeruvad kas etenduste, kontsertide või esitlustena. Ja neid juba ilma publikuta ei korralda.

KOMMENTAAR

Allan Kaldoja, Narva Vaba Lava ja kogu

Linda 2 projekti eestvedaja

Kõik uus on hästi unustatud vana. Narva on läbi aegade olnud eri kultuuride kohtumis- ja kohanemispaik. Leian, et seda potentsiaali tasub kasutada ka praegu. Tahame kujundada Narva Vabast Lavast rahvusvahelise teatrikeskuse, sest sisulisi põhjusi selleks on meie ümber küllaga.

Narva oleks suurepärane koht, kus omavahelist teineteisemõistmist, koostööd ja ehk sõprustki võiksid arendada näiteks USA ja Venemaa, aga miks mitte ka Ukraina ja Venemaa või Skandinaavia ja slaavi riikide teatrirahvas.

Eestil ja Narval oleks sellest ainult võita. Ja nii tekiks Narval rohkem sisu, et kandideerida Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnaks.

***

Juri Urnov

* Lavastaja, pedagoog, tõlk.

* Sündinud 1976. aastal Moskvas.

* Lõpetanud 1998. aastal Venemaa teatrikunstiinstituudi GITIS ning omandanud seal 2000. aastal magistrikraadi.

* Aastatel 1997-2007 töötas põhiliselt Venemaal.

* Olulisemad lavastused Venemaal: Martin McDonagh’i „Inismore’i leitnant“ Vladikavkazis (2007); Maksim Kurotškini „Водка, Е.бля, Телевизор“ (e.k viin,kepp ja telekas) Moskva Teatr.doc-is (2006); Witold Gombrowiczi “Iwona,Burgundia printsess” Moskva Rahvuste Teatris (2005); Nikolai Erdmani “Enesetapja” Penzas (2004); Vladimir Sorokoni “Dostoevsky-trip” Novosibirski teatris Krasnõi Fakel ja Berliini Hahn Corporationis (2003-2004); Maksim Kurotškini „В Зрачке“ (e.k silmateras) Moskva Puškini-nimelises teatris (2002); Sergi Belbeli Ласки“ (originaalisCarícies”, e.k hellitused) Moskva loomekeskuses Debjut-tsentr (1998).

* Alates 2007. aastast töötab peamiselt USAs. On lavastaja Washingtoni teatris Woolly Mammoth. Õpetab näitlemist ja lavastamist Towsoni ülikoolis Marylandi osariigis. On lavastanud ka muudes linnades.

* Olulisemad lavastused USAs: Lola Piersoni ja Juri Uranovi “Thr3e Zisters” Austinis (2017); Guillermo Calderoni “Kiss” Washingtonis (2016); Martin McDonagh’i „Pillowman” (“Padjamees”) Washingtonis (2016); David Adjmi “Marie Antoinette” Washingtonis (2014); Alfred Jarry “Ubu Roi” („Kuningas Ubu“) San Franciscos (2014); Mia Chungi “You For Me For You” Washingtonis ja New Yorgis (2012); Jelena Gremina «Час восемнадцат“ Washingtonis ja Baltimoris (2011); Vladimir ja Oleg Presnjakovi „Изображая жертву“ Baltimoris (2010).

* On tõlkinud vene keelde Edward Albee’, Martin McDonagh’i, Sarah Ruhli, Guillermo Calderoni ja Rajiv Josephi näidendeid. Koostöös ameeriklastega tõlkis inglise keelde Jelena Gremina, vendade Presnjakovide, Pavel Prjažko ja Juri Klavdijevi näidendid.

* 2000. aastast teeb koostööd Philip Arnoult’ juhitava rahvusvahelise teatriarengu keskusega (CITD). On osalenud keskuse Vene-Ameerika ühisprojektides, teinud Arnoult’ga koostööd ka Euroopas ja Aafrikas.

* Pälvinud Texase, San Francisco ja Washingtoni osariigis parima lavastaja ja lavastuse auhindu; saanud õppejõuna maineka Fulbrighti grandi (2009-2011).

 

Philip Arnoult

* Ameerika teatritegelane, teatriuuenduse rahvusvaheliselt tuntud eestkõneleja.

* Sündinud 1941. aastal Memphises.

*Asutas 1990. aastal rahvusvahelise teatriarengu keskuse (CITD). Keskus on korraldanud rahvusvahelisi koostööprojekte Ameerikas, Euroopas, sh Venemaal, ning Aafrikas. Sellel on esindused Baltimore’is, Nairobis ja Moskvas.

*On teinud üle 30 aasta koostööd Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) rahvusvahelise teatriinstituudiga (ITI), mille liikmed 88 riiki, sh. 1992. aastast Eesti. Praegu on Arnoult üks selle instituud üheksast rahvusvahelisest teatrisaadikust.

Ilmus Maalehes, pisut lühemana ja ilma Allan Kaldoja kommentaarita. Pildistas Margus Mikomägi. Foto Narvas: erakogu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga