Olustvere mõisas esietendunud „Einstein ja Margarita” on kammerlik lavastus, mille lisaks põnevale loole täidab mõlema näitleja – Peeter Tammearu ja Triinu Meriste – detailirohke ja täpne mäng. Lavastuses ei ole erilisi rõhutusi. Lavastaja Peeter Tammearu nagu näitaks ja ütleks, et elu sasipuntras on kõik seigad ühetähtsused.
Muidugi kaunistavad seda lavastust suurepärased näitlejatööd. Mõlemat rolli iseloomustavad sügavus ja pigem sisemusse vaatamine kui sisimas sündiva bravuuriga välja paiskamine. Kuna vaatamisdistants pole suur, soovitan jälgida mõlema näitleja silmi, need räägivad enese eest ja annavad põnevale loole lisakvaliteedi.
Aleksandr Gelmani näidendit „Einstein ja Margarita“ mängitakse Olustvere mõisa suurejoonelises, uksi täis ning mõjusa trepi ja rõdudega fuajees. Etenduse lõpus avab Margarita paremal oleva kahepoolse ukse, mille taga on aimatavalt avar ruum ja vaataja näeb hämarat valgust andvat suurt kristall-lühtrit… Mu jaoks oli see märk, et tunneli lõpus on siiski valgus.
Järgmisel hommikul pärast esietendust leian Delfi uudistevoos pealkirja „Ameerika geofüüsikud: kui Putin alustab tuumasõda, siis toob see kaasa uue jääaja”. Sotsiaalmeedias jagatakse seda uudisnuppu lisandiga „õudne stsenaarium”.
Tuumapommi üks loojatest Albert Einstein näeb pärast ameeriklaste Hiroshimale ja Nagasakile pommi viskamist (tagajärg see, et muu hulgas tapeti 200 000 inimest – MM) painavat unenägu, et ta kukub lennukist ja plahvatab. Lendab miljoniks väikeseks tükiks. See on lavastuse ja näidendi teine kandev ja läbiv teema – geniaalne teadlane tunneb süüd. Süüd mitte selle pärast, mida ta tegi, vaid selle pärast, mida tegemata jättis. Kusagil seal üsna loo alguses on koht, kus Einstein ennast analüüsib, öeldes, et tunneb süüd, aga mõtleb hoopis armukadedusega Margarita võimalikule uuele armusuhtele.
Mu juuksed igatsevad sinu käsi
Kahe inimese armastuse suurus ei sõltu elu etteantud oludest. Aleksandr Gelmani kirjutatud näidendi teeb kuidagi eluterveks just see, et siin saavad kokku igavikuline suurus ja argipäeva pisikesed toimingud, mis kõik inimese eluks ühenduvad. Triinu Meriste ja Peeter Tammearu mängivad sellise partneri- ja tekstitunnetusega, et elatud elu sasipuntra traagika poeb vaatajatele nahavahele. Kammerlik on äkki suur ja suurust saadab mingi kurb alatoon.
Püüan seletada seletamatut. Margarita ütleb Einsteinile, et toogu roheline kauss, et ta peseb mehe pea puhtaks. See peapesemise rituaal Einsteini ja Margarita armastusloos seostus mul jalgade pesemise rituaaliga kristluse kombestikus. Ülima armastuse rituaal.
Selle näiliselt argise toimingu – pesen su puhtaks, siis alles suudleme – taga on mu jaoks selle lavastuse võti. Peapesurituaalini liigutakse läbi kogu esimese vaatuse ja lavastus lõpeb Einsteni kirjaga Margaritale, kus ta kirjutab: „Aed on kevadiselt ilus ja tuletab meelde, et sind pole. Mu juuksed igatsevad sinu käsi.”
Ma nean ära oma mõistuse
Mu jaoks on Peeter Tammearu mängitud Einstein ennekõike suur humanist.
Tammearu Einstein räägib Margaritale president Trumani vastuvõtust Valges majas, kus tähistati Jaapani kapitulatsiooni. Ennekõike aga hoopis uue relva edukat kasutamist. Ja seal Robert Oppenheimer, USA aatompommi projekti juht, rikub kogu peo ära. Ta karjub üle Valge maja: „Ma nean ära oma mõistuse, ma nean ära oma ajud, kes need pommid tegi! Mitte pidutseda ei tule, vaid palvetama peab, et mitte kunagi enam midagi säärast ei korduks!” Seltskond muidugi arvab, et mees on hulluks läinud.
Siinkohal kirjeldan üht stseeni, mis iseloomustab nii Peeter Tammearu lavastust kui tema loodud Einsteini kuju. Kui mees esimest korda kuuleb, et Margarita on tulnud vaid üheks ööks ja sõidab hommikul New Yorki tagasi, ütleb ta, et ei saa midagi aru. Teeb sellepeale üsna pika käigu ukseni ja ajab seal käed laiali – märgiks, et ta armastatud naist kuhugi ei lase.
Loen kusagilt, et Nõukogude Liit võib oma 1949. aastal valminud esimese aatompommi eest rohkem tänulik olla oma heale spionaaživõrgule kui omaenese andekatele teadlastele. „Einsteini ja Margarita“ tegevus toimub 1945. aasta augustis.
Geenius vaid paariks tunniks oma elus
Gelmani Einstein defineerib geeniust, öeldes, et see on inimene, kes sosistab jumalaga. Charlie Chaplin on öelnud – meister ja Margarita tuletavad seda lavastuses meelde –, et teda tuntakse, sest ta on näitleja ja kõik on näinud tema filme. „Aga see, et kogu maailmas armastatakse teid, Albert, kuigi keegi ei taipa teie relatiivsusteooriast mitte tuhkagi, vaat see on tõesti imelik,” olevat ta öelnud Einsteinile.
Seepeale selgitab Einstein oma kuulsuse fenomeni. Teeb seda nõnda, et kõik kõlab väga tänapäevasena. Geeniust ei armastata mitte selle pärast, mis tal peas on, vaid selle pärast, mis pea ümber ( väljanägemine, juuksed). Einstein kirjeldab, kuidas sündis maailmakuulus foto, kus tal on keel suust väljas. Kui fotograaf oli teda mitu päeva passinud ja lõpuni ära tüüdanud, siis ta näitas talle keelt. Kui foto ilmus, siis peeti seda siiraks lapsemeelsuseks.
Ja siin tuleb jälle mängu süü. Einstein süüdistab ennast, et ei suutnud Ameerika liidreid veenda, et kui USA-st saab ainuke riik, kellel on aatompomm, siis ei tohi ta seda mitte kellegi vastu kasutada. Kusagil siin tuleb armastusloo sisse hääl, mis toob meid 21. sajandi 22. aastasse. Einstein ütleb: „Ainult hirmu tasakaal võib aatomisõja ära hoida!” Ja veidi aja pärast ütleb Margarita sedasama: „Ainult hirmu tasakaal päästab maailma uuest maailmasõjast.”
Siin vist tuleb veel korrata, et ajal, kui käib antud näidendi tegevus, oli tuumapomm vaid Ameerikal. Einstein unistab ülemaailmsest planetaarsest juhtimissüsteemist, mis võiks tekkida 50–80 aasta pärast, süsteemist, mis juhib eriti ohtlikke relvastussüsteeme.
Gelman kirjutas selle näidendi 2019. aastal, nüüdseks on olukord maailmas ja Venemaal muutunud nõnda, et maailma hirmutatakse hullu juhi võimuga päästa valla katastroof.
Mu jaoks oli juba näidendit lugedes pikemat mõtlemist väärt mõte, mida ütleb Albert Einstein: „Kui olla lõpuni aus, siis tõeline geenius olin ma vaid paar tundi oma elus – 1905. aastal. Siis, kui ma avastasin valemi E=mc² ja lõin relatiivsusteooria. Noh, võib-olla mitte paar tundi, vaid paar päeva, paar nädalat, kõige rohkem mõni kuu.”
Nüüd sunnib selle näidendi lavastuse ja mängu mõju mõtlema elamise argisele geniaalsusele. Sellele, mis on armastus, ja kuidas see kahe inimese elu seob nagunii, aga ka see, kuidas kahe inimese armastus muudab maailma… Kui seda teeb liblika tiivalöök…?
Ja veel üks tarkus paljude seast, mille armastajate dialoogist meeldejäämiseks noppisin. „Kui jutt käib tõsistest asjadest, tuleb istuda millelgi kindlal. Seda õpetas mulle isa,” ütleb Einstein. Peeter Tammearu mängib selle suureks, tundes ennast istudes esialgu just füüsiliselt ebakindlalt.
Ilmus Maalehes.