Aivar Tommingas: Sõnad ei pruugi tähendada seda, mida kuuleme

Aivar Tommingas ei unusta pühendunult näitlejatööd tehes elu ja elamist.

Vanemuise näitleja Aivar Tommingas jõuab laupäeva hommikul Raplasse rongiga. Ka sellel suvel on ta Aleksei Karenin lavastuses, mida mängitakse Tapa raudteejaamas.

Vihma sajab. Aivar särab. Räägib vaimustunult nähtud ja kuulatud Trad.Attacki kontserdist Telliskivi loomelinnas.

 Mis töö, mille vihm ilmselt ära segab, sul täna plaanis oli seal oma isakodus Hõredal?

Täna pidime sõber ja klassivend Andrus Volgaga palke vedama.

Mis palke?

Minu metsast. Tema tahab kaevu ehitada. Mina tegin talle materjali valmis.

Eelmisel suvel tegid?

Ei, nüüd. Lasin paar puud maha ja saagisin need metsas õigesse pikkusesse. Tegin nii, nagu mu enda kaev on. Loodan, et see sobib talle. Täpse plaani joonistasin, kuidas postid peavad asetsema, kui pikk on kaevukook, kui kõrgel on liitepunkt postide ja kaevukoogu vahel. See peab täpne olema

Kust sa selliseid asju tead?

Mu oma kaev lagunes ära. Sealt võtsin mõõdud ja tegin uue. Nüüd on mul tibens kaev. Kaevuvinn – seda pulka ma otsisin metsast tükk aega, et saaks õige. Siis leidsin ja paar päeva tagasi panin selle ka uue.

Mitte, et mul seda vaja oleks, pump on kaevus nagunii… Ilu pärast ja igaks juhuks peab olema. Kui elekter ära läheb…

Tean, et sa ammu võtsid nõuks, et suvel teatrit ei tee. Teed teisi asju. Nüüd aga mängid juba teist suve Tapa jaamas Aleksei Kareninit?

On küll nii, et ega ma suvel teatrist ei taha mõelda, aga kui on selline huvitav töö, nagu see Kareniniga meil on, siis… siis tahaks ikka teha küll!

Ka see teine suvi ei ole kuidagi vägisi?

Ei, mul on puhkust pikalt enne ja pärast Kareninit, nii et ma olen sellega väga rahul. Ja 22. augustil hakkame Uku Uusbergiga jälle „Ivanovi” proove tegema Draamateatris.

Kuidas sa tunned, kas sul on nii, et sa polegi pika näitlejaelu jooksul oma lavastajat leidnud?

Ei, ma arvan, et neid oma lavastajaid on mul olnud küll.

Alustades Kaarel Irdist?

Alustades Kaarin Raidist. (Lavastaja Kaarin Raid oli ka Aivari õpetaja Panso koolis. MM). Siis Ird, siis tuli Ago-Endrik Kerge ja Uku on kindlasti minu lavastaja.

Mis teid seob?

Rapla. Eks me mõtleme teatrist ühtmoodi. Vähemalt kasvatame teineteist nii, et mõtleksime ühes suunas. Oleme palju rääkinud ja mõelnud. Konkreetsetest lavastustest ja muiduelust.

Olid rõõmus, et Uku sind „Ivanovi” mängima kutsus?

Väga, väga. Isegi see ei seganud, et lavastaja tegi minu ja Guido Kanguriga vangerduse, Guido mängib nüüd Lebedevi, keda pidin mängima mina. Minu roll on nüüd hoopis elu hammasrataste vahele jäänud vaesunud krahv. Mul ei ole selle vahetuse vastu midagi, lugesin ja mõtlesin, mõlemad rollid on superrollid.

Kui kunstnik Lilja Blumenfeld näitas meile veel kujundust ja kostüüme… Sellest, ma arvan, tuleb tükk. Päris asi.

Mulle meeldib see ka, et Uku on nüüd pöördunud päris klassika poole ja on mõneks ajaks ise kirjutamisest loobunud. Peale „Ivanovi” hakkab ta Linnateatris lavastama Maksim Gorki kuulsat näidendit „Põhjas”. Ma arvan, et ta on millegi uue lävel.

Huvitav jah, et Gorki taas ka meie teatripilti tuleb. Rein Oja ütles, et Kerttu Moppel lavastab Draamas „Väikekodanlasi”.

See on ikka see, et teemad tänase ajaga kokku kõlksuvad. Ma leidsin ühe huvitava asja. Võtsin oma Karenini nüüd uuesti ette, lugesin. Seal ma ütlen Lidia Ivanovnale (Seda osa teeb Terje Pennie.MM), täiesti kontekstiväliselt: „Kuidas õekeste asi edeneb?”. Me tänases Eesti poliitilises maailmas on kolm õde täiesti kontekstis. Kareninis ei räägita neist ei enne ega pärast. Lihtsalt Aleksei Karenin tahab põgeneda valusa teema eest, kui Lidia Ivanovna talle teatab, et tema naise Anna ja Vronski suhted ei ole just kõige sobivamad. Seepeale ma hakkangi õekestest rääkima.

Just kontekstist lähtuvalt pean ma küsima, kas sa kujutaksid oma, kuuekümneaastase elu ette nelikümmend aastat noorema naisega?

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ega see kerge ei ole. Oma elu peale mõeldes – ei, ei. Selliseid asju saab endale lubada ehk mingi kõrgaadli liige. Ma ei tea, mis ma taga peale hakkaks! Kui see juhtuks, siis see oleks väga valus kogemus, mida ma endale ei taha. Olen selleks liiga mugav.

Nojah, aga Trad.Attacki kontserdile Telliskivis kutsusid ikkagi kaaslaseks Evelin Võigemasti?

Mu oma naine on Itaalias. Ja Evelin on sõber. Ma seda arvan ka, et Karenini ajal olid sellised suure vanusevahega suhted vastuvõetavamad kui täna, kus kõik on lubatud. Siis olid rangemad reeglid ja selline petmine enamasti erand. Inimesed ei saanud… no, ei saanud nii lihtsalt ula peale minna.

Keerulisem küll ja hukkamõist suurem, aga ikka läks Anna noorema juurde.

See oli kirg. Seda mõistus ei juhi… noorel naisel. Mis on armastus ja mis on kirg…

Ma nimetan seda selle suve Karenini mängimist Tapal enda jaoks oma kolmandaks Kareniniks. Teisest on aasta, kui seda viimati mängisin. Vahepeal on midagi muutunud.

Loen etendusteks valmistudes seda lugu mingi teise pilguga. See Karenin on ikka erakordselt huvitav tüüp.

Seal on tekst mul, et olen kaotanud armastuse oma poja vastu. Keegi kriitik kirjutas, et kui Karenin nii ütleb, siis ei saa seda talle enam andeks anda. Tegelikult on see täiesti andeksantav. See, mis ta ütleb, ei vasta tõele. Ta ei kaota hetkekski armastust poja vastu, kuigi ta nii ütleb. Mängides ei saa lähtuda sellest, mis tekstis öeldakse, sõnadest. Sõnad sünnivad keerulistest olukordadest ja ei tähenda seda, mida kuuleme. Seal on mingi teine hoovus all.

Jah, see on see, mis mulle meeldib hea teatri juures, et räägid üht, kuid sisetegevus on teine ja alateadvuses võib olla hoopis miski muu motiiv, mis käivitab taas mingi uue hoovuse. Ja siis on tegelikult kõige peenem ja keerulisem see, kuidas mina publikus olles ka sellest aru saaks.

Just, see see raskus on. Ma ei peaks sellist asja rääkima, peaksin seda laval näitama.

Ei, sellest rääkimine näitab, kuidas sa mõtled…

…ja ma olen positiivne ses suhtes, arvan, et see peaks välja paistma ka laval. See teeb mängimise huvitavaks.

 Ma väga ootan, mismoodi võtab te Karenini vastu Jekaterinenburgi „Reaalse teatri” festival, Vene publik ja kriitikud septembris?

See minek ja seal mängimine saab olema üpris keeruline töö. Sinna ei ole võimalik ehitada Tapa raudteejaama koopiat. Peame uutes oludes mängima, kiiresti kohanema ja prooviaega ei ole ka palju. Aga ma ka ootan seda külalisetendust huviga. Väike hirm on ka, missugune see lavaruum seal on. Eks seda näe.

Ma ikkagi arvan, et olen jälle vanemaks ja targemaks saanud, ja usun, et see Karenin on ka sutikene teistmoodi mees kui oli eelmisel aastal.

Kas sa oma härra Mauruse peale ka vahel mõtled?

Just eile Evelin Võigemastiga sellest rääkisime. Et oleks tore, kui seda veel mängitakse. Mina oleks väga valmis. Maurusega oli suur rõõm koos elada.

 Mängisite seda aastaid. Kui palju tema sinus muutus?

Ei, Maurus on mul algusest saadik selline, nagu ta on. Küllap ta muutus, aga ise ei märka. Maurus pidi nihverdama ja ta oskas seda teha. Ta oli selline… nagu Kaarel Ird. Ma ei ole enne ega hiljem näinud niivõrd südamega teatri küljes olevat inimest. Kuidas ta hoidis näitlejaid… Tema elu oli teater, muud elu tal polnud. Tänapäeval võibolla aeg ei nõua selliseid inimesi enam.

Mäletan, kuidas Ird otsis ja unistas, et saaks lavale musta valgust. (Aivar on hetkeks Ird:) „Saaks lavale musta valgust, kurat!” Ta tahtis, et laval oleks pime ja kõik oleks näha.

Mõni on veel. Kui ütlesin sulle, et vaata ringi siin, siis mõtlesin, et vaatad ringi toas. Sina vaatasid hoopis mu suurt ülielus vahtrapuud.

Toas on kultuur sul, aga see jätab mu suvel suhteliselt külmaks.

Tahtsid keska ajal saada heliloojaks ja sümfooniaid kirjutada. On sul kahju ka, et läks teisiti? 

Ei, enam mitte. Elu on nii läinud, et helistab Priit Võigemast ja tahab mind oma lavastusse mängima. Ütlen, et ei saa, ajad ei klapi. Aga mõnus tunne on küll, et ma olen olemas ja mind ikka veel tahetakse ja kutsutakse. See on tore teada. Olen tähele pannud, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem tahetakse. Ja ettepanekud on huvitavad.

Näiteks?

Näiteks see, mis kulmineerus Trad.Attacki kontserdiga. Tulin kevadel Sadamateatrist ja mulle helistas Sandra Vabarna, keda ma ei tundnud. Ütles, et tahaks teha minuga koostööd. Rääkis, et ühes loos – ta püüdis seda pehmemalt öelda, oleks vaja vanemat häält. Mul ei ole muide midagi selle vastu, kui mulle öeldakse vanamees… Ütlesin, et hea küll. Ja siis lugesin need liisusalmid sisse. Lugesin, püüdsin lugeda nagu näitleja. Meeletu tempoga oli vaja lugeda, keel läks sõlme ka.

Eile õhtul kuulsin seda lugu. See läks lausa kordamisele ja mul on selle üle väga hea meel. Hea, et mu hääl kõlab selles laulus. Vägev.

Vihm on järele jäänud.

Jah… Kas tead, et järgmisel kevadel hakkan ma Biedermanni mängima Max Frischi näidendis. Ain Mäeots lavastab. Jah-jah, sedasama näidendit, kus me sinuga lavaka esimesel kursusel esimest korda tuletõrjujate kooris Noorsooteatri lavale astusime ja mängisime. Selles Kaarin Raidi lavastuses, kus Biedermanni pidi mängima Ants Eskola ja tema naist Lisl Lindau. Kelle me ära hirmutasime oma koleda kooris karjumisega – mängisid hoopis Andres Ots ja Hilja Varem. Nüüd olen mina jõudnud sesse Biedermanni mängimise ikka. Selline eluring. Ja mind vist nii väga kergelt ei eh

Festuvali „Reaalne teater“(8-15 septembet Jekaterinenburgis) asutaja ja kuraator Oleg Lojevski:

На фестивале РЕАЛЬНЫЙ ТЕАТР в Екатеринбурге, старейшем Российском фестивале, ему 28 лет, будет два спектакля по пьесе Василия Сигорева АЛЕКСЕЙ КАРЕНИН, из Кирова и из Эстонии. Эстонский спектакль привлёк мое внимание глубоком умной режиссурой Алексея Песегова и филиграней актёрской работой Aivar Tommingas. Мне кажется очень важным, чтобы это сочетание русского и эстонского таланта увидели и оценили в России.

“Tegu on
Venemaa vanima, 28aastase
festivaliga. Vassili Sigarevi
“Aleksei Kareninit” mängivad
kaks truppi – Kirovist
ja Eestist. Eesti tüki puhul
köidab lavastaja Aleksei
Pessegovi sügav tarkus ja
Aivar Tommingase
filigraanne näitlejatöö
Karenini rollis. Pean väga
tähtsaks, et seda Vene ja
Eesti talendi koostööd saab
nüüd ka Venemaal näha
ning hinnata.”

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga