Abbey Road – kloostri tee

Biitlite plaat „Abbey Road” ilmus maailma 50 aastat tagasi 26. septembril 1969. aastal.

Laupäevane sügishommik Eestimaal. Kaks kraadi külma on maa valgeks teinud. Sõidan bussiga Raplast Tartu ja ei saa silmi kirjutelt puudelt, mida raamib valge valgus.

Kell 16.34 mõtlen sõbra autos istudes, milline õnn oli hakata elama just siis, kui Beatles´i muusika lapse maailmale põhja pani. Viiskümmend aasta tagasi olin 13 ja kuulasin juba raadio Luksemburgi. Üsna kindlasti ei tahtnudki saada aru sõnadest, mind intuitiivselt võlus muusika.

Üsna kindlasti ei mõtleks ja kirjutaks ma neid mõtteid ilma selle sügisespäikeses laupäevata, kui sõbra autoraadios ei oleks mänginud KUKU raadio Koit Raudsepa muusikasaade. Jah, alguses olid biitlid, ka seal autos. Me ei rääkinud, vaid kuulasime. Saates ütleski Koit Raudsepp, et selle muusika sünnist on möödas 50 aastat. See muusika tekitas isemoodi õnnetunnet ja pani mõtte liikuma. Hiljem otsides selgus, et mängis hoopis R 2 raadio.

Kraavist leitud biitlid

Mõte viis aega, kui Mäos ei olnud veel superviadukte. Arvan, et võis olla 1976. aasta. Hääletasime oma tulevase lapse emaga Tartust Tallinna. Usun, et olime käinud vaatamas Jaan Toominga lavastust „Veli Joonatan”, aga see võis „Põrgupõhja uus vanapagan” ka olla. Usun, et oli sama ilus sügis. Ja auto, mis meid Tartust peale korjas, keeras Paidesse, meie tulime maha. Vaatasin maanteeservas ringi ja märkasin neljakandilist silti kirjaga „Tallinnasse”. Ilmselgelt oli see maha jäänud eelmisest hääletajast. Olin siis noor ja vihane mees, mäletan, et mulle ei meeldinud siltidega hääletajad. Ilmselt just sellepärast, et meeldis hääletamisega kaasnev juhusliku valiku printsiip – mitte teada, kuhu sa satud. Hääletades ei olnud kunagi kiiret.

No aga selle plakati ma sealt maanteekraavist ikkagi korjasin üles ja – oo imet! – see oli pakk, milles plaadid. Üks neist oli „Abbey road” originaal. Ilmselgelt olin ma sel ajal juba heietanud mõtet minna kloostrisse. Elu oli seks ajaks mind üsna mitu korda viinud Petserisse ja see klooster ja seal kohatud noored mungad panid sellele mõtlema.

Nõukogude liidu viljakal maal olid keelatud viljad mõlemad, klooster ja rokkmuusika. Eks see pelutas. Ma polnud enne neid ridu siin säädes mõelnud, et abby road tõlgitakse kloostri teeks. Püha muidugi, püha tee, aga see me tollases propagandas seostus miskil moel sõjateedega. Praeguses vanuses on neil kõigil tähendustel muidugi omad teistmoodi seosed tekkinud.

Tollal kuulutasin oma leiust tollases Moskva kohvikus ja mujal, kus kolasime. Teine plaat sest pakist on ka meeles, see oli Demis Roussos. Plaadi nime ei mäleta. Demis oli hiigelsuure habemega kreeka laulja ja bassimees. Kuulasin nüüd ta auks You Tube´st „Aphrodite’s Childi”. Ka Roussose alustamine jäi maailma, kus kasvasin. Olin siiamaani arvanud, et ega see Demise muusikategemine mulle väga korda ei läinud ega lähe, aga võta näpust. See, mis ta tegi, oli vaatamata suurele menule muusika, mitte äri vaid.

Juubel, mis maailmasündmus

Täna, 21. sajandil on ennast üsna lihtne puudutavasse hetke elus tagasi viia. Kuigi ma laupäeval ei fikseerinud, kelle saade ja mis raadiojaam seda Beatles´ite mixi lasi, otsisin järelkuulamisest, mis kõlas Eesti raadiojaamades laupäeval kella poole viie paiku ja leidsin Koit Raudsepa saate Raadio 2st üles. Kuulasin kogu saadet. Ka seda enda jaoks tähtsat hetke, kui mind valdas totaalne õnnelaine põhjusel, et olen sündinud biitlite tulemise lähedal, sama tunne muidugi ei kordunud. Aga liigutas taas. She game in thru the bathroom windov… Tõlkida võiks ju me tollast aega silmas pidades, et ta ei tulnud mitte läbi vannitoa akna, vaid hoopis läbi raudse eesriide

Koit Raudsepp aitas nüüd mind ka järje peale, öeldes, et see mix, mida kuulasime, oli 16 minutit pikk üheksast loojupist kokku pandud uus stereomix. See ilmselt tähendab, et helipilti oli muudetud tänapäevase 21. sajandi tehnilisi võimalusi kasutadades. See oli laupäeval esimest korda kuuldes ka kuulda. Ja Koit Raudsepp ütles saates, et see 50 aasta juubeli asi on maailmas väga, väga suur sündmus. Kui ma selle seon enda eluga, siis tõesti on nii.

Kõik, mis mõjutab

Pagan küll, et taas on mu mõte jõudnud Hermann Hesse romaani „Klaaspärlimäng” juurde ja ei tea kui mitmes kord otsin seda silmadega riiulitest. Tean, et ei leia, sellepärast kaua ei otsi, aga ju see kloostri märksõna mind sinna juhtis seekord. Nii nagu see muusika, mis jõudis teel kommunismile kolhoosidesse, mõjutas ka „Klaaspärlimängu” ilmumine 1976. aastal vähemalt neid noori inimesi, kes olid tollel ajal kõige vastuvõtlikumas eas. Mõjutab kuidagimoodi siiamaani.

Ega ma veel sellest pole aru saanud, mida tollane ametlik nõukogude inimeseks kasvatamise ideoloogia meiega tegi. Ei saa ju olla, et oli nagu hane selga vesi. Ma muidugi mõtlen ka nii vahel, et just läänest tulnud, raudsest eesriidest läbi murdnud uus muusika minusuguse päästis, lollmõtlemisest. Fanaatiliseks kah ei kasvanud millegipärast. Ei mäleta ennast kunagi mõttelt, et kõik, mis Venest, on tingimusteta halb. Saati siis inimesed. Mannekeeniks ei osanud küll lapsena ennast unistada, kosmonaudiks ehk Mick Jaggeriks olen ennast ilmselt teatud eas küll mõelnud. Seda ka, et täna on see üsna üks ja sama. See muidugi ajab nüüd muigama. Paneb ka mõtlema, miks elu on läinud just nii, nagu ta on läinud? Üks põhjus on kindlasti see, mis inimestega olen elus kohtunud ja kokku saanud.

See kloostri tee…

Näiteks Tõnu Virve. Ta oli Noorsooteatri peakunstnik, kui hakkasin väga tihedalt teatrit vaatama. Kümme aastat vanem kui mina, kümme aastat targem ka täna, kui suri. Ma ikka pean ta auks rääkima ära ühe loo. Äkki on see suure isiksusega kaasas liikuv müüt, aga minu jaoks on see mu väärtusskaalal ikka meeldetuletuseks, et ka nii saab ja peab. Parajaks võrdluseks samuti. Loo pealkiri võiks olla „Kuidas mulle hakkas meeldima Urmas Paet”. Urmas Paet, me tänane eurosaadik oli siis kultuuriminister. Ma tasse üsna ükskõikselt suhtusin. Mees flirtis Vanilla Ninja bändiga. Jah, ma ka nägin, et seal olid koos andekad tüdrukud, aga selle bändiga tehti ikkagi raha, mitte muusikat…

Täpselt ei mäleta, võimalik, et selle loo rääkis mulle Tõnu ise. Ta oli saanud KULKAlt filmiarenduseks raha, mingi arvestatava summa. Nagu ikka, nõuti ka aruannet, kuhu raha kulus? Tõnu ei tahtnud seda teha ja asi kiskus skandaaliks. Seepeale – ta oli ju korralik mees – esitas ta ametnikele arve, kus oli maksnud koorma kivisöe eest, KUKU klubi arveid terve portsu, ka kauplustest toidu ostmise arveid. See ajas ametnikud pööraseks, et kas nii raisatakse maksumaksja raha. Kogu summa tuleb tagasi maksta! Kära läks nii suureks, et jõudis Paeti kõrvu – kultuuriminister juhib automaatselt Kultuurkapitali nõukogu. Ja siis oli Urmas Paet ametnikelt üsna ärritunult küsinud, kas kunstnik siis ei pea sööma ja oma tööd soojas toas tegema? Ametnikud taltusid… Oli, kuidas oli, see film, mille arendamiseks Tõnu raha sai, sai valmis ka mu meelest. Ja mina tänini jään kuulama, kui Urmas Paet kusagil sõna võtab. Selles on Tõnu Virve süüdi.

Hamlet ütleb Opheliale – mine kloostrisse! Ma mõnikord mõtlen, kas tänane noor teab, mida klooster tähendab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga