Tants aurukatla ümber ei katke

Mälestades Mats Traati (23.11.1936–27.06.2022)

Täna mõtlen teist kui MATSIST Haralas. Lihtsalt pean selle siin välja ütlema, kuidas vaid Teie romaanide pealkirjad on mõjutanud ja mõlguvad meeles alati, kui näen karukellasid õitsemas või kuulen seda, kuidas järjekordselt madistatakse metsa kaitseks. Teie olete sõnastanud, et „Karukell on kurvameelsuse rohi” ja et „Puud olid, puud olid hellad velled”. Äkki ma just sellepärast mõtlen puudele, mets ka käib ses meeles aga näen ikkagi puid seal.Nüüd, kui lahkusite, on karukellad juba ära õitsenud, puud, need hellad velled higistavad palavuse käes.

Loe edasi Tants aurukatla ümber ei katke

Hirmus Ants: Pilvede taga on alati sinine taevas. Vaba Eesti taevas

Ai, velled” lavastus Pärnumaal Pikavere vanas vallamajas oli kargelt romantiline ja hoiatav lugu meie, eestlaste lähiminevikust. Tegemist ei ole ajaloo dokumenteerimisega, vaid – nagu hea näidendi ja lavastuse puhul ikka – suurema üldistusega aja loost.

Ses näidendis ja lavastuses on minu jaoks üsna palju Kaval-Antsu ja Vanapaganat. Arvan, et hiljuti meie seast lahkunud lavastaja Raivo Trass, kes oli selle lavastuse ellukutsuja, oleks tulemust nähes rahule jäänud. Kavalehel on kirjas kaaslavastajad Sulev Teppart ja Nero Urke.

Dramaturg Urmas Lennuk, kes Raivo Trassiga viimastel aastatel koostööd tegi (üks näide: Lennuki „Paljasjalgse Debora“ lavastas Trass 2016. aastal Kuressaare Linnateatris), alustab Trassi tellitud näidendit metsavennast Hirmus Antsust tegelikult sellega, et annab lavastajale võtme, kuidas loole läheneda. Ta kirjutab: „Ruum on ühtne nii venelastel, sakslastel kui ka metsavendadel. Ühtse ruumi mõte – et kõik viibivad korraga samas maailmas, aga nad ei näe üksteist, sest osad tegelased on metsas ja osad Soontaganal. Tegevused põimuvad stseeniti läbi. See on autori poolt mõeldud kujundina ühtses ruumis viibimisest, mis ongi kogu selle ajalooperioodi kõige traagilisem osa. Oldi koos, aga samas nii erinevates maailmades, kui vähegi võimalik.”

Loe edasi Hirmus Ants: Pilvede taga on alati sinine taevas. Vaba Eesti taevas

Venemaal mõrvatakse ka teatreid

Teatri tapmine käib Venemaal nii, et senised, enamasti ennast sõjavastastena positsioneerinud teatrijuhid vahetatakse välja. Ülevenemaalise tuntuse saavutanud isiksused asendatakse riigiideoloogiat tunnustavate teise ešeloni inimestega.

Gogoli Kekuse (Гоголь-центр) rajanud Kirill Serebrennikov lavastas ajal, kui Venemaa alustas Ukrainas sõda, Saksmaal Berliinis. Ta jäi sinna. Tema lavastusi aga mängiti Moskvas Gogoli Keskuse edasi. Nüüdseks on selle teatri kunstiline juht ja direktor vallandatud. Vaatamata selle, et sinna on juba määratud uus juht, liigub internetis Kirill Serebrennikovi kiri, kus ta ütleb: „Jah, Gogoli Keskus on suletud. Kõik.”

Loe edasi Venemaal mõrvatakse ka teatreid

Kas vanad mehed ikka peavad tantsima?

Teab Jumal üksi, mis heli

sündis seal oksarao sees.

See viiul oli hullu viiul

ja see mees oli õnnis mees.

Uuno Kailas, 1901 – 1933

Raske on praegu muust mõelda kui rahust. Kogu maa rahust. Isiklik rahunemine ehk ka on tähtis, aga ilma maa rahuta ei ole sellelgi suurt tähtsust. Paradoks selline, et rahuaeg lahutab inimesi, sõda liidab. Rahu ajal koguvad inimesed, kes kuidas, endale ja oma lähedastele varasid ja siis lähevad selle pärast tülli või kaotavad tervise. Tõepoolest – saad miljonäriks ja siis kulutad miljoni selleks, et ennast ravida.

Loe edasi Kas vanad mehed ikka peavad tantsima?