Kõrvalt vaadates 5: Kliimasoojenemisest jagusaamine on kultuuriküsimus

Raivo Vare sobiks ülihästi keskkonnaministriks. See oli peamine pähe pugenud mõte, vaadates läinud teisipäeval ETV saadet „UV faktor“, mille teemaks „Rohepööre: kuidas päästa planeeti?”.

Miks? Sest mu meelest hakkab vaikselt üle kriisiuudiste müra kostma küsimus, kas keegi me mõjukatest üldse valdab tervikpilti. Raivo Vare väljendas seal saates ennast kuidagi nii, et meil istub igaüks oma silotornis ja sealt kaugemale ei vaadata. Ning demonstreeris samas oma laia vaadet ja faktiteadmisi, aidates aruteludes järele ka keskkonnavaldkonna asjatundjaid.

Loe edasi Kõrvalt vaadates 5: Kliimasoojenemisest jagusaamine on kultuuriküsimus

Vana debütant Taavi Eelmaa-Electraumur

Kõrge elektrihind ja kohe väljakuulutatav uus Betti Alveri debüüdipreemia laureaat panid taas lugema Taavi Eelmaa luuletusi kogust „Electraumur”. Taavi Eelmaa on 2020. aasta luule debütant ja Betti Alveri preemia laureaat.

Kui Taavi Eelmaa oleks 15aastane poiss, kes annaks välja oma esikluulekogu ja paneks sellele veel sellise pealkirja – „Electraumur”, siis ma paremal juhul ilmselt muigaksin ja laseksin sellel luulekogul minna oma teed. Aga on hoopis nii, et Taavi pole 15 ja avaldas esimese luulekogu kui oli 50. Olen Taaviga tuttavaks saanud teatris. Sellest olen aru saanud, et Taavi ei edvista oma erudeeritusega, ta lihtsalt on ja mõtleb nii, nagu ta mõtleb. Öelda oskamisest rääkimata.

Ta debüütluulekogu ostsin tema enda käest Tartu Sadamateatris enne Juhan Ulfsaki ja Von Krahli teatri lavastuse „Pigem ei” vaatamist. Ja Taavi ei olnud seal oma luulekogu jagamise peal, vaid just tema oli selle lavastuse teksti autor. Kavalehel oli kirjas, et see lugu on kirjutatud-tehtud Herman Melville´i lühijutu „Kirjutaja Barleby” ainetel.

Loe edasi Vana debütant Taavi Eelmaa-Electraumur

Mats Traat: Mullalähedased oleme lõpuks kõik

Mats Traat saab täna 23. novembril 85aastaseks. Kirjanik meenutab läinud sajandi põllumehe Erich Erilti sõnu, kes ütles, et küll tuleb aeg, kus te kaabite mulla põldudele ehitatud majade alt välja.

Kirjanik ütleb koroonaviiruse põhjuseks, miks ta ei suhtle otse. Ütleb, et viirus jahib just temavanuseid, ja vastab kirjalikult.

Loe edasi Mats Traat: Mullalähedased oleme lõpuks kõik

Integratsioon – eestlased käivad Narvas külas

Olla eesti keele õpetaja Narva koolis … Kes me oleme? Kuhu kuulune?Kas meil on Euroopa päev või võidupüha? Õpetajad rääkisid oma loo teatrilaval.

Lavastaja Merle Karusoo ja kaheksa Ida-Virumaa eesti keele õpetajat näitasid Tallinnas kirjanike maja musta laega saalis järjekordset projekti sarjast „Kes ma olen?”. Dokumentaalteatri etendus kandis seekord nime „Ma olen eesti keele õpetaja”.


Loe edasi Integratsioon – eestlased käivad Narvas külas

Viivi Luik: Argipäev on ahnuse sünnitis

Kirjanik Viivi Luik sai 6. novembril 75aastaseks. Ta on kirjutanud 10 luulekogu, kolm romaani, aabitsaid ja lugemikke, esseesid ja lasteraamatuid.

Alljärgnevas ütleb ta, et kirjanikule enesele ei anna valmis kirjutatud raamatud suurt midagi. „Kui raamat on valmis kirjutatud, on see möödas. Sellele on kriips alla tõmmatud. Kuni kirjanik elab, vaatab ta tulevikku, oma uute raamatute poole.”

Viivi Luik on kirjatähtede valitseja!

Kuidas pääseda argipäeva kõike ühtlustavast mõjust? On seda vaja? On see võimalik?

Kõigepealt selgitan natuke, mida ma mõtlen, kui räägin argipäevast. Mina märgiksin sõnaga argipäev teatavat üdini pragmaatilist inetust. Usinat inetust, mille on alati sünnitanud rahaahnus. Euroopas sai sedasorti inetus hoo sisse 1960. aastatel, kui hakati massiliselt ehitama uusi odavaid elurajoone. Selle inetuse mälestusmärgina meenub kõigepealt Sergeli turg Stockholmis, kus kõik endised majad lükati ühel päeval buldooseritega kokku ja asemele ehitati kõledad kastmajad ning paigutati üks tülikas klaasist skulptuur, mille materjali valikul ei arvestatud põhjamaa talve ega linnatahma. See skulptuur, mis algselt oli mõeldud särava ja selge klaassambana, on enamasti tolmu ja tahmaga kaetud.

Loe edasi Viivi Luik: Argipäev on ahnuse sünnitis

Aime Undi elustav teatrikunst

Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud suurde kunstialbumisse „AIME UNT” on muu hulgas koondatud ligi seitsesada kavandit ja fotot teatrikunstniku lavaloomingust. Raamatu andis välja Tallinna Linnateater”

Loen raamatust „Aime Unt”: „Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna-ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab „Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.” Ja imestan, et kuidas nii läheb, et üleaedsetest küladest pärit andekad naised ühe lehe külgedele satuvad ühel ajal. Aga nii on. „Üleaedsed külad” on ise omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad/ on teostanud, aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.

Loe edasi Aime Undi elustav teatrikunst