22.aprillil 70aastaseks saanud Heiki Pärdi parandab mind, kui ütlen talle tiitliks vabaõhumuuseumi teadusdirektor. Tänaseks on direktorist saanud rõõmus vanemteadur. Heiki Pärdi ise ütleb, et võin selle tiitli vabalt kirjutada ka kahes sõnas – vanem teadur.

Heiki Pärdi on Raikkülast (täpsemalt tänase Raikküla külje alt Raela külast) pärit. Ta on seda päritolu uurinud ja ütleb, et sealkandis on elanud vähemalt kümme põlve tema esivanemaid. Kaks suguseltsi, Pärdid ja Rahkemad, on sealtkandist teadmata aegadest. Ajaloolase arvates on Raikküla kuulsusele kaasa aidanud, et seda kohta on mainitud kauges kroonikas. See teadmine on meieni jõudnud ta meelest koolihariduse kaudu. „Kes muud ei tea, siis seda, et just Raikkülas peeti esimest n-ö Eesti parlamenti. Noh, see on muidugi väike nali ja liialdus, aga ikkagi.”

Räägime hakatuseks vanusest ja sellest, et me mõlemad üsna hästi üle arvutiekraani jutuajamisega hakkama saame. Pakun ajaloolasele, et sadakond aastat tagasi öeldi 70aastase kohta ätt ja saadeti sauna elama. „Ma olen ka nii aru saanud. Mäletan, kui mu vanaisa sai 70, olin siis 7, aasta oli 1958. Kolhoosi esimees käis vanaisale kingitust toomas. Kinkis kunstnahast kollase portfelli. Sellega vanaisa iialgi kusagil ei käinud.” Heiki vanaisa oli maamees läbi ja lõhki. Kui poiss ülikooli läks, sai ta selle portfelli endale. Heiki käis sellega ka vähe, aga tal on see alles, tore mälestus kaugetest aegadest.

„Enda pealt aastaid ei loe, aga seda näeb hästi oma laste pealt. Kui vanaks lapsed jäävad, karm värk.”

Ühel hetkel, kui Heiki küsib, mis aasta mees mu isa oli ja ma kohe vastata ei oska, ütleb ta: „No lambist kohe peab tulema. Sa ikka tead, kui vana ta oli, kui sina sündisid?” Nüüd mõtlen siin, et need on väärtused tõesti, mida hoida…

Kas oma kodukandi eriliseks pidamine on eestlastele kõikjal omane? Loe edasi Ajaloolane Heiki Pärdi: aeg sõelub välja selle, mis on väärtuslik ja püsiv →

Raul Oreškin ütleb, et on Tartu peetavas poes poodnik ja Peipsi-veerses galeriis galerist. Kui ta räägib kaasaegsest kunstist, kõlab see nagu novell. Muuhulgas selgub, et koroona paine võib kunstnikku inspireerida ja ka kunsti müügile hästi mõjunud.

Raul Oreškin peab nii Tartu Aparaditehases asuvat tARTu poodi kui ka Peipsi veeres Varnjas asuvat Voronja galeriid koos elukaaslase Kaili Kasega. Ta ütleb, et tARTu poe eesmärk on algusest peale olnud kunsti müüa. Voronja galerii mõte on aga olnud galeriitegevust populariseerida, näitusi korraldada, müük oli seal pigem tagaplaanil.

Voronja galerii avamise ja pidamise taga on missioonitunne. Voronja avamine toimus ajal, kui Tartus galeriidid suleti. Oreškin räägib, et Tartus on umbes 250–300 kunstnikku, neist ainult 40–50–60 saavad aastas kuskil näitusevõimaluse. „Isegi praegu pole olukord kiita, kuigi Tartus on palju galeriisid juurde tekkinud. Voronja galerii avamine oli meiepoolne panus anda kunstnikele võimalus oma teoseid näidata,“ tõdeb ta. Loe edasi Galerist Raul Oreškin: koroona-aeg on kunsti müügile kasuks tulnud →

Praegusest pausist, hoo maha võtmisest võib me teatritele kasu olla, leiab oma lavastajatööde eest äsja Ants Lauteri nimelise auhinna pälvinud Hendrik Toompere noorem. „Klassika muutub kõnekaks,“ usub Eesti Draamateatri kunstiline juht.

Kuidas sa tunnustusse suhtud?

Olen loomulikult tänulik. On tore, kui sind märgatakse ja tehakse pai. See teeb tuju heaks.

Samas, mis toimub sinu, Eesti Draamateatri kunstilise juhi hinges ja peas, kui mõtled sellele, et teatrid praegu etendusi anda ei saa. Kasutad sa sõna kriis?

Kuidas nüüd võtta… Ühiskonnas on kindlasti kriis, seda tunnetan kodanikuna tugevalt. Rääkides teatrist, siis kui ma oleks vabakutseline, ütleks ka, et kriis, aga riigiteatri töötajana kasutaks pigem sõna paus. No mis teha, loodetavasti läheb see varsti üle. Loe edasi Hendrik Toompere noorem: Ma ei armasta konflikte →