Teatrikunsti valdkond on täna halvatud üle kogu maailma. Kas see, mis ees ootab, saab olla paranemise aeg? Äkki on praegu tagasivaatamise aeg sellele ajale, kui teater õitses? On ühest ruumist teise lahkumise aeg? Uue ravimi leidmise aeg inimestele, mis viib evolutsiooni edasi, sest see, mis oli, ilmselt ei tule enam kunagi tagasi.

Miskipärast tahaks selle loo siin nimetada oma läkituseks teatripäeva puhul.

Mõtlemine on tähtis, aga mulle tundub, et mõtete vahetamine on veel tähtsam. Märkan seda ka sellest, et mu telefon vajab sagedamini laadimist. Parim osa teatrist liigitub mu jaoks katgooria kunst alla – teatrikunst niisiis. Ja kunst on mu meelest pigem poeesia, räägib nendest asjadest, millest valmis trafarettidega rääkida ei saa. Kui neist asjadest argikeeles rääkida, nad lihtsalt kaotavad tähenduse.

Minu jaoks on üsna kurb meediamaastikku jälgides tehtud järeldus, et kunstihuvi on Eestis, küllap siis ka muus maailmas, väiksem kui suuri muutusi eeldades ootaks.

Mõne päeva eest oli ajakirjanduses uudis, et seoses pandeemiaga on kinnisvaraturul kallinenud maamajade müügihinnad. Ühtepidi on see rõõmustav, et inimesed pandeemiahirmus linnadest pagenevad loomulikumasse keskkonda, teistpidi tean, et just teater on suurlinnade kunst. Eelnev kinnitab seda, et elame määramatuse ajal. Midagi ei ole võimalik prognoosida. Loe edasi Teatrikunstnike mitmekihiline küsimus: Mis saab homme? →

Juhtus olema just keelepäev, kui lugesin Sirbist peatoimetaja Kaarel Tarandi intervjuud Eesti Vabariigi kultuuriministriga. Mu üllatuseks kutsub Tarand ise kurja karja, pakkudes Anneli Ottile esimesena välja sõna sisend. Ta küsib: „Kriisiaasta jooksul on iga professionaalse kunsti- ja kultuuritegevuse ala oma hädade ja probleemide kohta ministeeriumile tohutult sisendit andnud. On seda tegutsemiseks piisavalt?” Loe edasi Susi sind söögu, kantseliit →

Loll on surra mõne tüübi pärast, kes ei kanna maski. Loll on surra kaupmeeste pärast, kes oma poodidest on teinud kaupu täis kitsad labürindid. Loll on surra nende pärast, kes ennast võimalusel vaktsineerida ei lase. Loll on surra muidugi ka vaktsiini pärast. Selliseid võimalusi on palju.

Koroonauudised jooksutavad mõtted kokku, sõltumata sellest, kui vana oled. Raskevõitu on mõelda muust kui igapäevasest ellujäämisest. Neil, kellele surm veel kauge tundub, on mure pisut teine – kuidas elada, et elu oleks elamist väärt? Sellel omakorda ei ole suurt midagi pistmist mõtlemise või mõtisklemisega. Isegi rabasse minek on sel juhul trenn. Tutvumine ja suhete loomine meeste ja naiste vahel on ammu asunud telefoni.

Skepsis suureneb. Proovisin mõelda sellest, mis on ajaloos juhtunud, kui rumalad saavad võimu. Mõte uitas ega jõudnud suurt kuhugi. Suurte kataklüsmideni kummalisel kombel ei ole maailma juhtinud mitte rumalad, vaid pigem kurjad geeniused, kes mingil ajal ennast üliinimeseks on hakanud pidama. Loe edasi Ei ole tark lollilt surra →

Valter Uusberg kirjutab;

Rapla ja muu maalima teljel kirjutav kultuuritark, kes aegajalt kastab oma vaimusärgi ajavoolu jõkke, peatab voolu ja paneb sinna korraks muljetavaldava kommentaaritõkke.

Kui Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupi juht Margit Kuhi palus mul kirjutada ja ühte lausesse mahutada maakonna seekordse kultuuripärli Margus Mikomägi iseloomustus võtsin asja tõsiselt ja sain maha ülaloleva lõiguga. Tekst on mitme koodi all, püüan neid siin pisut avada.

Rapla ja muu maalima teljel kirjutamine

Margus töötab „Maalehe“ juures, peab veebiväljaannet „Teatritasku“ ja üllitab koos riskijulgete kirjastajatega aegaajalt mõne raamatu tinglikus sarjas nimega „Koguja Raamat“. Just neis hakkasin märkama seda „Rapla ja muu maailma telge“. On tajutav, kuidas ta oma mõtterännakute, reaalsete reiside või mälestuste kirjeldustes jõuab kuidagi märkamatult tagasi kusagile siia nende väärtuste juurde, mille keskelt on end kunagi sirgu ajanud ja mis talle siiani jõudu annavad. Olgu näiteks kasvõi see, et tema möödunud aastal ilmunud paljude tuntud inimestele järelhüüdetega tervikteos „Surnute raamat. Elu kiituseks“ (Kirjastus Kaarnakivi Selts 2020) algab tekstiga emale ja lõpetab tekst kaaslinlasele Andres Ehinile, vahepeal olulisel kohal tekst isale ning kusagil ka järelehüüd Raplas mahavõetud linnapuudele. Loe edasi Margus Mikomägi Raplamaa kultuuripärl. →