Pärtel Poopuu (29) on Tartu ülikooli psühholoogia instituudi magistrant, kes uurib oma magistritöös, kuidas kevadise pandeemia aegu koroonauudised inimeste emotsionaalset seisundit mõjutasid. Üks osa tema tööst räägib sellest, kuidas ise oma emotsioone reguleerides negatiivset mõju vähendada saaks.

Küsimuse peale, kuhu on liikumas kaasaegne psühholoogia, ütleb Pärtel Poopuu, et kui varem aitas psühholoog kukkunul üles tõusta, siis nüüd on põhisuund peale selle proovida inimese tugevusi rõhutades talle ka tiivad anda.

Selgub, et Pärtli isa on samuti ülikoolis psühholoogiat õppinud. Keskkoolis õppides oli Pärtel kindel, et teda ootab sama tee. Kui aga lõpetas, siis oli jõudnud mõttele, et ükskõik mis, aga mitte psühholoogia. Viis aastat kulus eneseotsinguteks ja leidmisteks, et taas naasta psühholoogia juurde. „Isal jäi diplomitöö tegemata. Äkki see on see, mis mind motiveerib – olla isast parem. Samas ma usun, et isal on kindlasti hea meel, kui ma magistriks saan. Eks ma saan ka!” ei ole noor mees just tagasihoidlik.

Kui palju sinu sõpruskonda huvitab see, mis maailmas ja Eestis sünnib?

Huvitab üsna otseselt. Näiteks ühe mu sõbra naine ootab last. See tähendab, et naine on riskigrupis. Tuleb jälgida, et ta kindlasti viirust ei saaks. Sõpruskonnas on ohutaseme äratundmine varasemaga võrreldes kindlasti kõrgem. Mõnd sõpra on see, mis sünnib, mõjutanud ka majanduslikult – pole, mille eest oma ettevõtte töötajatele palka maksta. Reaalsed mured. Tajutakse ohtu, aga elu ei saa sellepärast elamata jätta. Kas kõigest loobuda? Praegu saadakse tavaliselt esimesed lapsed kolmekümneselt. Kes käib enne seda Austraalias ära, reisib palju, kes tegeleb oma karjääriga. Kui tulevad lapsed, siis saadakse aru, et sa ise ei ole maailmas enam kõige tähtsam. Loe edasi Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu soovitab muremõtetelt hapniku ära võtta →

„POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“

Aija Kaukule usutles Riia Uue Teatri kunstilist juhti Alvis Hermanist. Meediamaja “Latvijas Mediji” ja Alvis Hermanise lahkel loal läti keelest tõlkinud Hannes Korjus.

Novembri lõpuks oli vaatajateni jõudnud Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri suvel loodud 10-seerialine film „Agentuur“, mille tegevuspõhjaks on tänapäeva reklaamiagentuur. Moskvas Rahvuste Teatris esietendus Alvis Hermanise lavastatud „Gorbatšov“ – NSV Liidu viimasest liidrist Mihhail Gorbatšovist.

Me kohtume 23.novembril, Läti teatri aastaauhindade väljakuulutamise päeval (tuntud kui Peiarite öö / läti keeles Spēlmaņu nakts), aga Riia Uues Teatris lavastatud „Valge helikopter“ nomineeritud lavastuste hulgas ei olnud. Mida tähendab teile koduse teatriilma tunnustus?

Tolle auhinna määrab ära viie inimese kollektiivne maitse. Mul on omaenda isiklik maitse, ning minu teatri aastaauhind möödunud hooaja parima lavastuse eest kuulub raudkindlalt režissöör Gatis Šmitsi lavastusele „Peiarit otsides“, mis ei pälvinud ühtegi nominatsiooni. Hea teater ja mitte hea teater on väga laialivalguvad mõisted. Ma tean, mis on “Valge helikopter”, mulle pole tarvis hindeid panna, justnagu koolis. Ma arvan ülepea, et kunstnikel, oma ala tõsistel tegijatel, on omaenese baromeeter, neil pole mingit tarvidust, et tuleks üks žürii ja hakkaks midagi arvama.

Kas me näeme veel “Valget helikopterit” Riias?

Eks ikka. Niipea kui vaatajad jälle priilt saali lubatakse ning lennukitel lubatakse Ameerikast siia lennata, saab kõik toimuma. Mihhail Barõšnikov ootab väga, et saaks jälle mängima tulla.
Loe edasi „POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“ →