Kassi-hiire skandaal Elva harrastuslaval

Elva Lendteatris esietendunud lavastuses „Kassi ja hiire mäng” oli mõnes mõttes professionaalse teatri tunnuseid liigagi palju.

Olen seda mõelnud ka varem harrastajate teatrit vaadates, et miks nii on, et mõnikord haarab lavastus kaasa, aga teinekord ei saa laval sündivat emotsionaalselt vaimustusega vastu võtta. Segama võib hakata see, et kui harrastajate eesmärgiks saab kas lavastaja või enda soovil olla sama hea kui professionaalsed näitlejad, võib tekkida originaali ja koopia suhe. Kui mõelda, saab koopia olla originaalist parem küll, aga enamasti pole. Loe edasi Kassi-hiire skandaal Elva harrastuslaval

„Ainult valgetele” on äärmus, mis vahetab värvi

Mis toimuks suitsemise kahjulikkusega, kui selguks näiteks, et nikotiin tapab koroonaviiruse?

Mul on raske uskuda, et mittesuitsetajad on parim osa inimkonnast. Istusin väikese restokese terrassil ja suitsetasin. Vihma tibutas. Toetasin ennast hunnikusse tõstetud terrassitoolide hunnikule, mis ketiga laua külge olid lukustatud. Oli ebamugav. Ja siis vaatasin käitise aknaid. Igal aknal oli mustal taustal valgega kirjutatud silt, mis teatas, et terrassil on suitsetamine keelatud. Et loll ka aru saaks, oli kirjale igaks juhuks lisatud pilt – mis pagana pilt… pilt on enamasti ikka ilus, mitte loetav, aga sellel oli suitsetav käsi, millest keelu mõttes kriips üle tõmmatud. Midagi sellist, ma ei jätnud detaile meelde meelega. No ma tegin muidugi, hoolimata käsu ja keelu intensiivsusest, isegi ebamugavusest, sigareti lõpuni. Mõtlesin sellest, kuidas keelud muutuvad. Loe edasi „Ainult valgetele” on äärmus, mis vahetab värvi

Peeter Volkonski: Sünnipaikade kaardistamine taastab inimeste mälu

Tuhat (1000) lugu Teatritaskus
Juhtus nii, et kirjutis, kus Peeter Volkonski räägitud lood Sünnipaiga projekti juhtumitest koos Andres Keili analüüsiga, osutus ühtlasi Teatritasku looks, mis kannab numbrit 1000. Pildid, portreed, intervjuud, arvamuslood, kriitika, ülevaated…
Teatritasku sündis, kui tegin muu hulgas Raplamaa ajalehe Nädaline Teatrikülgede lisa. Üks ja teine ütles mulle, et tahaks ka neid lugusid lugeda. Nüüd siis on see võimalik olnud 11 aastat.
Esimene lugu sai üles 31. detsembril 2008, pealkirjaks „Kõige tõesem elu käib teatris”. Olen seal kirjutanud nii: „Kui poleks kultuuri, siis ei oleks inimese peas ja südames mitte midagi.
Ilmselt on meil kõigil aeg endale aru anda, et ilma kultuurita ei ole mitte midagi. Kodu-, pere-, kogukonna-, ühiskonnakultuur, kui soovite.
Muide, kui keegi Riigikogus idiootliku küsimuse peale ütleb „tänan küsimuse eest”, kuigi tegelikult tahaks küsija kuu peale saata, siis see on valetamine.
Teatrihuviliste tähelepanu köitsid selle suve suurlavastused Vargamäe mail.
Kui pole vaimsust, lähevad asjad nässu ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas.”
Olen täna sama meelt ja julgen üsna uhke olla kõigi nende 1000 loo üle, mis siin n-ö ühtede kaante vahel on. Alustades ei kujutanud ette, et nii kaua välja vean. Tänan lugejaid.
Eriline tänu IT-mehele, kes algusest tänaseni mind on toetanud, Craig Tislarile. Viio Aitsamile muidugi. Kultuurile, mis oma igasugustes ilmingutes siia kihistustesse, ma loodan, ka edaspidi koguneb.

Sünnipaiga” projektis on Peeter Volkonski ja operaator Andres Keil üles võtnud juba üle 200 pea minutilist klippi, kus suurmehe sünnipaika tähistava mälestuskivi või -tahvli juures, loeb keegi – enamasti teeb seda kohaliku kooli õpilane – ette tema loomingut või saavutusi kajastava katkendi. Projekti partner on ERM.  Projekti rahastab KULKA, toetavad Alexela ja Topauto.

Mälestuskive ja -tahvleid, mida kaardistada, on Peeter Volkonski sõnul üle 300 ja neid avastatakse inimestega kohtudes veel juurde. Lisaks on sellest projektist innustatuna mälestusplaate ka täna juurde pandud. Näiteks toob Peeter Kanepis sündinud mehe Saul Hallapi, kes tuli 1922. aastal tõstmise maailmameistriks ja osales 1924. aasta suveolümpiamängudel. Uhiuued mälestusplaadid on saanud veel näiteks koolipapa Hugo Treffner, samuti Kanepis, ja kontrabassimängija Ludvig Juhtil Väägveres. Loe edasi Peeter Volkonski: Sünnipaikade kaardistamine taastab inimeste mälu

Lavastus, kus ollakse koos üksi

Rakveres Baltoscandalil esietendunud lavastuse „Koos” teemaks on üksindus. Lavastaja Anatoli Tafitšuk jõudis lavastust liigitada proovides sinna, et tegu on multimeedia-lavastusega. Iga etendus sünnib kohapeal uuesti. „K O O S” Lisaetendused 5., 6. ja 7. augustil Põhjala tehase „Sepikojas”, võimalik on vaadata ka Elisa Stage vahendusel.

Pildil osa meestest, kes hoolitsevad lavastuse tehnilise õnnstumise eest: Renzo van Steenbergen, Anatoli Tarfitšuk ja Emer Värk. Tagaplaanil Rene Köster. Pildistas, mees sealt samast laua tagant, Mikk-Mait Kivi.

Lavastuses on elemente filmist ja videokunstist, on elemente teatrist. Kõik need esteetikad kohtuvad pluss interneti voogedastus. Seda, mis sündis, on endalgi veel raske defineerida,” ütles Anatoli Tafitšuk.

Vabadus minna teatrisse

Tundsin koroonakriisist tingitud eneseisolatsioonis üsna kohe puudust mitte teatrist, vaid oma vabadusest minna teatrisse. Just võimalusest minna. Ja nagu elus on, läks nii, et enne, kui tekkis taas võimalus valida, kas minna või mitte, valisin võimaluse osaleda lavastuses „Koos”, teha proove ja etendusi. Minu osaline on üksindusega leppinud vanamees. Mu jaoks on seekordne üle tunni pikkune lavalolek meditatsioon. Loe edasi Lavastus, kus ollakse koos üksi

Millal kaebamisest saab pealekaebamine. Kuri tegevus

Kaks kuuldud ekspertarvamust ei lase mõtlemise küljest lahti. Üks, et me inimesed on hakanud taas agaralt krimilugusid lugema. Teine, et kahekuuse 2+2 nõude kestel tehti politseile 20 000 kaebust.

Ma ei luba oma naisel auto tulesid vilgutada, kui tee ääres politsei on. Ometi ta teeb seda. See on miski autojuhtide solidaarsus ilmselt: teine vilgutab ja mina ka, elame sõbralikult. Kusjuures enamasti me kiirust ei ületa. Usun, et niisamasugused on ka teised vilgutajad – liikluskuulekad. Need, kes inimesi surnuks sõidavad, ka potentsiaalselt, pisirikkumisega vahelejäämisest vist nagunii ei hooli.

Mida see tähendab, et meil on hakatud taas hooga lugema uudiseid kurjategijatest? Minu jaoks ennekõike seda, et elu oli vahepeal nii argiselt kaasahaarav – ühtpidi ehmatav nagu kriminull, teisalt äkki isegi meeldiv –, et kuritegelik maailm ja sealsed klaarimised ei huvitanud. Või ei soovitud seda ligi lasta? Mõte, et äkki oli kuritegevust mingil ajal vähem kui praegu, tuleb pähe viimasena. Loe edasi Millal kaebamisest saab pealekaebamine. Kuri tegevus

Mart Helme: Ma ei võta nende hädakisa tõsiselt

Siseminister ja viimaseid päevi EKRE eesotsas olev Mart Helme ironiseerib, et Eesti targa majanduse aluseks on saanud odav tööjõud teistest riikidest. Vägivalla ja vägivallatuse jutud viivad ka zen-budismini.

Kohtume esmaspäeval kell kolm. Küsin siseminister Mart Helmelt, kust ta tuleb ja mida tegi enne me kohtumist ja vestlust. Selgub, et kohtus kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisaluga. Kui avaldan arvamust, et ega ma teada saa, millest räägiti, ta muigab ja ütleb, et sai ülevaate olukorrast ja teada, kellega vajadusel suhelda ajal, mil peadirektor puhkab.

Päeva esimesse poolde olid jäänud telefonivestlus politseipeadirektor Elmar Vaheriga, nõupidamine, kus vaadati üle kooskõlastatud ja kooskõlastamisele minevad eelnõud, kohtumine haridusminister Mailis Repsiga, kus arutati õpirände teemasid… „Vahepeal on üht, teist, kolmandat. Vasaku ja parema käega toimetamist olnud, lauale laekub pabereid, tuleb telefonikõnesid. Kui minister tahab tööd teha, siis tal tööpuudust ei ole. Kui ta tahab olla ainult esindusfiguur, käia vaid käesurumis- ja lindilõikamise üritustel, siis jääb vahepeale pausikohti küll. Kui tahad sisuliselt asjadega tegeleda… siis enne lõpeb põrgus tuli kui töö.”

Kui oleksin kõrgel riigijuhi positsioonil, siis võtaksin enda lähedale tööle ainult endast targemaid inimesi, et ise ja ka riik targemaks saaks. Samas on mul jäänud mulje, et poliitikud võtavad tööle just allujaid ja käsutäitjaid inimesi? Olen ma õigel teel?

Ei ole. Esiteks on kõikides ministeeriumites suhtumine selline, et ministrid tulevad ja lähevad, aga meie jääme. Loe edasi Mart Helme: Ma ei võta nende hädakisa tõsiselt