Kõiksus on kõigest viiv

(30. mai 195121. mai 2019 )

Sel päeval kui Sa, Jüri, surid, uppus vana õunapuu mu aias õitesse. Jah, õunapuude õitsemisega on ka nii, et eredus ja silmatorkavus ei püsi kogu aeg. Seisin selle õunapuu all ja nutsin. Sa mulle rõhutasid ikka, et pole vaja enda kohta öelda vanamees. Et las teised otsustavad. No nüüd olengi Maalehe kõige vanem mees.

Ma kunagi Sulle ühes raadiointervjuus ütlesin, et ei taha oma suhet puudega müstifitseerida. Aga kui ma seal teistest puudest hiljem õitsema hakanud õunapuu all siis olin, võttis ta ette esimest korda oma lumivalgeid õielehti langetada.

Ütlesin Sulle selles intervjuus, et mina ei räägi puudega, vaid puud kõnetavad mind. Sa said aru ja me mõtlesime mõlemad, et inimene rääkigu ikka inimesega. Sina rääkisidki. Ma usun, et oled veel kauaks see mees, kes on teinud kõige rohkem intervjuusid Eesti teatriinimestega. Nii hea improviseerimisoskusega inimest nagu Sina ma teist ei tea. Ise rõhutasid, et oled pealiskaudne, aga Su pealiskaudsus… oskasid oma ülelennul kurioosumeid märgata ja meelde jätta. Ma üsna kindlasti jään puudust tundma dialoogidest, mida Sinuga pidasime. Esineja olid ja vajasid publikut. Mul on tunne, et päriselt Sa ei andnud ennast kätte mitte kellelegi. Haruharva me vaikisime koos – neid kordi ikka oli, kui jäime kahekesi.

Ma ei räägi puudega, ma kuulan neid. Teisipäeval, kui teisi ei olnud läheduses, ikkagi rääkisin õunapuule loo, kuidas Sa mulle ütlesid, et presidendi auraha, teenetemärki on kena saada, aga meiesugustel ei ole seda kusagil kanda. Mina pakkusin, et tuled mulle Raela aeda külla, võtad auraha kaasa, siis paneme need rinda ja patseerime koos ja uhkustame. Kivid ja sitikad saavad aru küll, kui tahavad. Küsisin, kas sobib. Sa olid nõus ja ütlesid, et teeme selle ära. Läks teisiti.

Sa olid ainus, kellele ma olen intervjuusid andnud ja kellega ma samas ise olen intervjuu teinud. See oli 2007. aastal. Pealkirjaks panin „Jüri Aarma põhjalikult pealiskaudne ülelend”.

On võilillekollane aeg. Panin Sulle ja endale Betti Alveri luulepäevadel kingituseks saadud suure sinise küünla oma väepaigas põlema. Kuidagi juhtus nii, et kuuri muldpõrandale oli sattunud üks suur lopsakas võilill. Selle asetasin sinna küünla kõrvale. Öö hakul küünalt ära puhudes vaatasin, et võilill ka oli oma kollase õie sulgenud. Ei saa mõelda hüvasti…

Narva Vaba Lava kolmikvõit

Narva Vaba Lava korraldatud Peterburi teatrikunsti päevad 10.–12. mail testisid nii Narva linna võimalikku teatripublikut, Vaba Lava teatrisaali kui ka oma teel üsana alguses olevat väikest korraldusmeeskonda.

Reede lõuna paiku Narva poole sõites ei saanud keegi märkamata jätta lõputut Tallinna suunas kulgevat sõjatehnika liiklusvoogu. Lisaks iseliikuvatele sõjamasinatele jäi meelde suur rivi rekkadega transporditavaid tanke. Käis sõjaväeõppus Kevadtorm. „Käimasoleval ajaloo suurimal Kevadtormil osaleb sel aastal lisaks eestlastele ligikaudu 2500 liitlasvägede sõdurit 17st riigist, kes harjutavad koos töötamist nii esimese kui ka teise jalaväebrigaadi koosseisus,” jäi silma õppuse mastaabist aimu andev uudis.

Kui pisut hiljem Narvas produtsent Märt Meoselt, kes on Vaba Lava ja Peterburi teatrikultuuri päevade idee väljamõtleja, küsin, miks Peterburi teatrite ja inimeste kohalolu linnapildis silma ei paista kohe üldse, vastas ta mulle napilt „raha ei ole”. Pole midagi parata, kui ma oma peas, küll abstraktselt, aga siiski, võrdlen ühe tanki maksumust Narva ehitatud teatrikeskuse maksumusega. Mõtlen teatri ehitamisele kunagisse salajasse sõjatehasesse ja sealt edasi. Need mõtted näivusest ja kultuuri väljapaistvusest kaovad, kui kella kuue paiku hakkab publik tasapisi kogunema. Loe edasi Narva Vaba Lava kolmikvõit

Päevapoliitiline ärapanemine kahjustab eestlaste argitunnet. Kurjus on nakkav!

Päevapoliitiline ärapanemine ja katastroofiuudiste ja ennustuste mass võivad kahjustada kõikide eestlaste argitunnet.

Ühiskondliku silmakirjalikkus võimendamine meid ümbritsevas meedias mõjutab kõigi eestlaste meeleolu.

Kui me oleksime suurrahvas – ameeriklased, venelased, hiinlased – oleks õnnelikke rohkem, sest suurrahva liikmed ei satu kunagi kõik korraga ühte meediaruumi. Meid on eriti vähe ja meie just ühes ja samas meediaruumis elamegi. See tähendab piltlikult, et iga kuri sõna, mis Toompealt (või mujalt) lendu läheb ja kõike negatiivset võimendada tahtvasse meediasse maandub, puutub külge igale eestlasele. Ka siis, kui eestlasel on silmad kinni ja ta ühtegi kuriuudist enam vastu võtta ei taha. See mõjutab tahes-tahtmata me argielu, enesetunnet, tuju. Loe edasi Päevapoliitiline ärapanemine kahjustab eestlaste argitunnet. Kurjus on nakkav!

Ettur on absoluutväärtuselt kõige nõrgem malend

Viljandi Ugalas laupäeval esietendunud Eno Raua „Etturid” dramatiseering jagab sündiva kolmeks: Avamäng septembris 1944, Keskmäng 1944–1948 ja Lõppmäng 1949. Lavastuses muutub kriidiga kirjutatud aastaarv küüniukse kohal ja kõik tegelased jäävad sundmuutuste hakklihamasina vahele.

Kuradi palju riike, kelle eest eesti rahvas sõdima peab!”, ütleb Avamängus nooruke, veel unistav ja laulev Heiki – Ringo Ramul mängib seda poissi. Eestlaste sõdimine riikide eest tõuseb teemaks siis, kui selgub, et taluperemehe, kelle juurde kolm Pitka-poissi on venelaste eest taganedes jõudnud, üks poegadest langes Narva pataljonis, teine sõdib venelaste poolel. Säälsamas Avamängus on teinegi stseen, mis määrab mängitava ajahetke mängureeglid. Loe edasi Ettur on absoluutväärtuselt kõige nõrgem malend