Kolm kindrali tütart, provints ja viipekeel

Tänu festivalile Kuldne Mask Eestis sai Kultuurikatla saali täis inimesi näha Timofei Kuljabini tänaseks kogu maailmas kuulsust kogunud lavastust „Kolm õde“. Novosibirski teatri Krasnõi Fakel itlejad mängivad Anton Tšehhovi näidendit viipekeeles.

Fotod: Stanislav Moshkov

Olgu kohe öeldud, et oleksin tahtnud seda lavastust päeva-paari pärast uuesti vaadata. Ja ehk alles siis sellest kirjutada.

Kuulsin noore ja juba kuulsa lavastaja teatrieksperimendist kohe, kui see 2015. aastal Jekaterinenburgis Oleg Lojevski juhitud Reaalse Teatri festivalil esietendus. Küllap sellepärast, et maailmas ja Venemaal eriti palju lavastatud „Kolme õde” pole nii kunagi tehtud. Loe edasi Kolm kindrali tütart, provints ja viipekeel

Parem käsi ei tea, mis vasak teeb

Mu Rapla linna külje alla jääva maakodu tee äärde jääb vana postikõrts. Katus sellel hakkab tasapisi sisse vajuma. Olen aastaid imestanud ja mõelnud, miks sinna jõeäärsele krundile uut elu ei teki. Vana maja külje all voolab jõgi ja selja taha jääb mets. Nina all on asfalttee.

Eelmisel kevadel tekkis vajadus kirja saata. Sellist tavalist, käsitsi kirjutatud aadressiga ja margiga kirja, valges ümbrikus. Ei mäleta, aga küllap ostsin ümbriku ja margi Rapla linna viimaset ajaleheputkast, kus ammu müüakse peamise kaubana kohvi ja jäätist ja kui ma ei eksi siis ka hot dogi ja pudelivett. Ajakirjandus on garneering kõigele muule. Loe edasi Parem käsi ei tea, mis vasak teeb

Milline on hetk, kus pendel peatub

Pärnu Endlas esietendus sakslase Marius von Mayenburgi näidend „Märter”.

Ilmus Maalehes.  Mats Õun pildistas.

Lavastaja Ervin Õunapuu annab etenduse alguses publikule publikumärgi – ta paneb kesklaval kõikuma äärmusest äärmusesse liikuva kivipendli. Seda liikumist jälgib tähelepanelikult peategelane Benjamin, mustad ristiprillid ees.

Vähemalt üks kujutluspilt, mis selle nööri otsas pendeldava kiviga kindlalt kaasneb: kes on patuta, visaku esimene kivi. Mulle tundub see Õunapuu lavastuse tundetoonide tabamise juures tähtis. Loe edasi Milline on hetk, kus pendel peatub

Helmi Tohvelmani ja Marika Vaariku ühistants Väätsal

Marika Vaarik ja Helmi Tohvelman on mõlemad sündinud 13. oktoobril. Helmi aastal 1900, Marika aastal 1962. Ühest on alles mälestused ja nimeline preemia, teine on tippvormis näitleja, selle preemia laureaat.

 

Marika Vaarikule andis Helmi Tohvelmani preemia üle selle esimene laureaat Laine Mägi. Pildistas Viio Aitsam, Maalehes ei ilmu.

Ma seal Väätsal, Tohvi (Helmi Tohvelmani laialt levinud hüüdnimi – MM) sünnikohas, preemia üleandmisel esmakordselt mõtlesin, et kui esimest korda lavaka tantsuõpetajat nägin, oli ta 74aastane. Ta tõesti oli… selline läbipaistev. Ja kamandas meid tantsutundides ennast liigutama, oli seal koos Viive Ernesaksaga, kes mängis Tohvi taktilöömise järgi klaverit. No ei osanud ma siis mõelda, et see naine oli nii vana. Täna mõtlen veel, et tantsutunnid tantsutundideks, Helmi tuli teisest ajast. Temast hoovast selle aja suursugusust, loomingulist vaimu, kasvatust, esteetikat. See jäi märkamatult meelde. Kas külge ka, ei julge öelda. Mingi elurõõm ja sirgeselgsus on sellest väikesest naisest meeles siiani. Paradoksaalne, aga meeles on ka see, et ta suitsetas kirglikult. Loe edasi Helmi Tohvelmani ja Marika Vaariku ühistants Väätsal

Peatükk tänaste klassikute noorpõlvest

 Eesti Rahvusraamatukogu 6. korruse näitusesaalis on kunstinäitus „Peatükk Andres Eilarti kunstikogust”.

Näituse avamisel meenus kunstiteadlane Mai Levini öeldu, et heal kunstil on omadus põranda alt välja tulla. Oma avasõnades ütles koguja Andres Eilart sama, et tajub endal kohustust kogutut teistele näidata. „Kõige lihtsam oleks ju pildid kuhugi keldriboksi, sahvrisse või kambrisse tolmuma jätta. Aga seda ei lase teha teadmine, et see kunst esindab ja on meie kõigi lähiajalugu, kultuurilugu.”

Loe edasi Peatükk tänaste klassikute noorpõlvest

Andres Lepik: Ma oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele

Kohtume Andres Lepikuga tund aega pärast seda, kui väljun kinost, kus muu hulgas uhkusega vaatasin tema mängitud Parunit.

Fotod: Gabriela Liivamägi ja Sven Arbet, ilmus Maalehes.

Rõhutatult üliaeglaselt kulgev aeg oli ilmselt see, mis meie argisekeldavas ajas tehtud filmi „Põrgu Jaan” võluvaks vaate- ja mõttemänguks muutis. Maagiline realism. Kunstiliseks filmiks tegid filmi ka suurepärased näitlejatööd.

Andres küsib esimese küsimuse: „Kas sa filmi näinud oled?” Vastan, et just nägin. Mul on üsna raske nii vahetult näitleja käest argiseid küsimusi küsida, seepärast koperdan, et räägime filmist ja sinust. „Minust ei ole vaja rääkida. Nendest, kellega ma avalikkuse jaoks olen filmist rääkinud, oled sa esimene, kes on ise filmi näinud. Äkki meil tõesti on, millest rääkida.”

Eelmisel õhtul oli „Põrgu Jaani” esilinastus. Ja jälle juhib juttu Andres: „Enamus kipub ütlema, et see film on „Novembri” kloon.” Loe edasi Andres Lepik: Ma oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele