Et me õued õitseksid

Üle 2500 isetegevuslase laulis, tantsis ja mängis pilli, Raplas Tammemäel peeti Raplamaa 2018. aasta laulu- ja tantsupidu. Peo paatost kandis pealkiri „Üle õue õunapuu”. Kui peol saab olla tulemus, siis on selleks kinnitus: Raplamaal õued tühjaks ei jää.

Pidu peeti pühapäeval. Reedel, kui olin aiamasinate poest trimmerile jõhvi ostmas, sain poodide ees kokku Valter Uusbergiga. Kes ütles, et läheb hobusele ja lehmale saba vaatama. Arvas, et see võiks olla köiest. Me seal siis üsna pikalt aretasime teooriat, kui palju peaks laulu- ja tantsupeo publikul olema visuaalset vaatamist peale esinejate jälgimise. Selgus, et Valter on Raplamaa peo kunstnik. Tean aastaid, et ta on just see mees, kes joonistab alati valmis täpsed kavandid, ja ühtlasi on selle vana kooli mees, kes oma peas valminud ideed ka oma kätega valmis teha oskab. Üsna haruldane anne täna. Loe edasi Et me õued õitseksid

Mladen Kiselovi lavastust on Linnateatris mängitud 282 korda

Tallinna Linnateatri Panso saalis avati lavastaja Mladen Kiselovi 75. sünnipäeval mälestusnäitus.

Eneken Aksel ja Elmo Nüganen. Pildistas linnatetri forograaf Siim Vahur

11. juunil, suure lavastaja sünnipäeval ütles tema elu kaaslane Eneken Aksel, et Mladeni pole meie seas juba 5 aastat, 7 kuud ja 14 päeva.

Mladen Kiselov, kes on pärit Bulgaariast, jõudis Eestis elades teha neli lavastust: Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (2010) ja David Hare’i „Amy seisukoht“ (2011) Tallinna Linnateatris, Sam Shepardi „Maetud laps“ Vanemuises ja David Edgari „Nelipühad“ Eesti Draamateatris. Loe edasi Mladen Kiselovi lavastust on Linnateatris mängitud 282 korda

Igor Gräzin: „Suveräänsus tähendab seda, et meie sõna on viimane.”

Kolmkümmend aastat tagasi, 1988. aastal oli Igor Gräzin Moskvas NLKP kongressi delegaat ja kongressi rahvasaadik. 2018. aasta sügisel võib temast Kaja Kallase asendusliikmena saada Euroopa Parlamendi liige Brüsselis.

Kolmkümmend aastat tagasi oli aeg, mil hakkas lagunema Nõukogude Liit. Nüüd näeb Igor Gräzin, et Euroopa Liit, nagu ta tänaseks on, enam edasi kesta ei saa. Eesti püsimise võimaluseks peab ta suveräänsusdeklaratsiooni põhimõtet, mis Eestis on osalt unustatud.

Professor Igor Gräzin, dekabristid olid ju ka aadliverd, olid võimule lähedal…

Jah.

Nad mässasid isade loodud korra vastu?

Vaar-vaar-vaarisade korra vastu. Jah. Mis see teie küsimus nüüd on?

Te olete olnud üle kolmekümne aasta võimu juures, aga Loe edasi Igor Gräzin: „Suveräänsus tähendab seda, et meie sõna on viimane.”

Esimene Oleg Lojevski teatrikunsti laboratoorium Eestis

Viis Vene lavastajat, viis Vene näidendit, neli ja pool päeva proove, kogu Ugala teatri loominguline kollektiiv ja enamgi veel – tulemuseks viis erilist etendust ehk lavastuseskiisi.

Ugala teatri inimesed valisid näidendid, Oleg Lojevski viis kokku tükid ja lavastajad.

Nüüd on teatri otsustada, millise nähtud eskiisiga hakatakse edasi tegelema, et see jõuaks publiku ette ja teatri repertuaari. Laboratooriumi aitas nõu ja jõuga Eestisse produtsent Märt Meos

Siinkohal tuleb seletada, et näidatud eskiisid olid tegelikult alguse, sisu ja lõpuga lavastused, kus olemas nii kujundus, kostüümid, valgus, muusikaline kujundus… kõik see, mis ühest lavastusest lavastuse teeb. Üks erinevus, mis vähemalt minul eskiise vaadates unus, oli see, et näitlejad mängivad, tekstiraamat näpus toeks.

Venes kuulsate teatrilaboratooriumite hingestaja Oleg Lojevski sõnul on taolise ekperimendi käivitavaks jõuks loominguline stress. Teatakse, et mõne päeva ja prooviga tuleb jõuda esietenduseni ja see teadmine ei lase kedagi ennast lõdvaks lasta ning harjunud rutiin ja stambid kaovad.

Taolistel laboratooriumitel on palju häid omadusi. Tänu Ugala laboratooriumile tõlgiti eesti keelde neli uut kaasaegset näidendit. Ugala näitlejad ja teatrimeeskond said tuttavaks viie omanäolise lavastaja, nende käekirja ja töömeetodiga. Kõigile on see kokkusaamine. On enese kokkuvõtmine. Loe edasi Esimene Oleg Lojevski teatrikunsti laboratoorium Eestis

Lenin, revolutsioon ja situatsioonid

Lõhkuda on lihtsam kui luua. Kahtlane on ju ka see, kas millegi püsiva loomine inimestel üldse õnnestub.

Kui Tallinnas Estonia teatri vastu Solarise keskus ehitati, lohutati neid, kes selle kohta kolearhitektuur ütlesid, sellega, et maja on ajutine, teenib oma ehitamise kulud tasa ja kasumit, siis lammutatakse ja ehitatakse midagi igavikulisemat. Usun, et Solarise koleilus aeg on juba ammu läbi. Ka kasum on teenitud.

Või üks teine näide, mis iseloomulik ja kõigile näha: väikesi poode pole meil enam palju. Ja kunagi suureks ehitatud poed on tänaseks kaubaga üle kuhjatud nii, et seal on raske liikuda. Loe edasi Lenin, revolutsioon ja situatsioonid