Aarne Üksküla 21. IX 1937 – 29. X 2017) in memoriam
Ma ei julgenud Aarne Üksküla poole intervjuusooviga pöörduda ta eluajal. Ei tahtnud kuulda äraütlemist ja mõtlesin sellele ka, kui ebamugav on tal seda teha. Ta oligi selline inimene, kes oskas vaikida. Küllap hoidis oma sõnad ja mõtted lava jaoks.
Sellest, miks ta ei soovi intervjuusid anda, sain teada hiljem. Räägin sellegi ära nüüd, mil mul muud võimalust polegi kui vaikivale Aarnele monoloogi pidada.
Ühes viimaseks jäänud intervjuus (ikkagi) telesaatele Pealtnägija, kui said 2009. aastal elutööpreemia, ütlesid sa – nii, nagu Sa oskad, enda öeldus justkui ette kaheldes ja napilt – peapõhjuse: kultuuritust on rohkem kui kultuuri.
Kui said kuuskümmend, pidi Draamateater seda tähistama sünnipäevaetendustega. See oli 1997. aastal. Tähistamine jäi nendele päevadele, kui suri Jüri Krjukov. Jätsid kogu juubeldamise ära. Kuulsid sellest surmast õhtul ja hommikul helises Su telefon. Helistas ajakirjanik, kes soovis Sulle reipalt sünnipäevaks tagantjärele õnne ja ühtlasi soovis teada, kuidas Sulle mõjub Krjukovi surm. Sa olevat selle lauatelefoni katki löönud.
Kui Jüri Järvet enam ei mänginud (suri1995), hakkasid Sa mängima Tšebutõkinit Draamateatri kuulsas „Kolmes ões”. Enne seda hakkasid mängima Kulõginit samas lavastuses, kui Ants Eskola enam ei jaksanud (suri1989). Veidi hiljem hakkasid Linnateatri „Isades ja poegades” mängima Pavel Petrovitš Kirsanovit, kui Mikk Mikiver haigestus ja läks (2006)…
Nägin nii Sinu kui ka Järveti Tšebutõkinit. Näidendis on stseen, kus ta võtab kätte portselanist lauakella ja uurib seda. Siis ütleb tulekahjult tulnud Veršinin, keda mängib Mikk Mikiver, et näe, ta määris ennast ära ja on nüüd nagu hernehirmutis. Lisab mõtte, et on kuulnud, nagu paigutataks ta ise ja ta sõdurid ümber. Tusenbachi mängiv Juhan Viiding kommenteerib, et siis jääb linn ju päris tühjaks. Portselanist kell kukub Tšebutõkini käes kildudeks. Mari lille Irina ütleb, et see oli mamma kell. Veidi varem on Tšebutõkin tunnistanud, et ta nooruses oli armunud Irina emasse ja pole sellepärast abiellunud…
Kirjeldan Sulle seda kõike üheainsa tsitaadi pärast. Tšehhov on arst Tšebutõkini öelnud kuuekümneaastaseks ja ätiks. Kell puruneb ja aeg – mida ta teeb? Tšehhovil ja teil seal laval on selle koha peal pikk paus. Aeg tõesti nagu seisatub ja siis Sa, Aarne, ütled Tšebutõkinina: /…/”Ma ehk ei pillanud puruks, vaid ainult paistab nii. Võib-olla meile ainult paistab nii, et me olemas oleme, tõeliselt aga meid ei olegi. Midagi ma ei tea, keegi ei tea midagi. /…/”. Loe edasi Portselanist lauakell on puruks pillatud →
