Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde

 Lembit Ulfsak 4. juuli 1947–22. märts 2017

Mul on meeles pilk, millest sain enesekindlust tükiks ajaks. Oli aasta 2006. Rahvusvahelist teatripäeva tähistati Kuressaares. Lembit Ulfsak seisis seal kusagil väikesek jääva saali tagareas. Ma olin laval just kohmanud, et näed, milline elu, tahtsin näitlejaks, aga nüüd teevad mu kriitikuks… Ja siis kohtusid me pilgud. Ta naeratas ja see oli mulle tähtis. On siiani, aga sellest me mitte kunagi omavahel ei rääkinud.

Inimene ei sure siis, kui lakkab löömast ta süda, vaid siis, kui ta unustavad need, kes teda armastasid – kuidagi nii saaks kokku võtta neid tuhandeid venekeelseid kaastundepuhanguid. Filmid tegid Lembit Ulfsaki kuulsaks. Ma tean, et talle ei meeldinud see täna nii magus sõna kuulsus, aga venelased on oma väljaütlemistes emotsionaalsemad, nad ei karda kasutada ülivõrret. Paljude ilusate sõnade seas korduvad kõige rohkem andekus ja talent. INIMLIKKUS. See, et ta oli sündinud näitlejaks. Loe edasi Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde

Uuenenud teatrimaja: Vana mees sai uue ülikonna

Kui teatrimaja on 36aastane ning kui seda on teiste seas juhtinud Jaan Tooming, Kalju Komissarov, Jaak Allik, Peeter Tammearu ja Andres Lepik, on maja väärikas, aga parimas loomiseas. Viljandi Ugala teatris ja majas nii on. Käidud on teekond „Rahva sõjast” „Nähtamatu daamini”.

„Me oleme teid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme teid raffaks peksnud!” hõiskas Jaan Toominga mängitud mõishärra, parun suurejoonelises ja rikkalikus söögilauas oma verevendadele. Hetk enne oli uue seaduse eest seista püüdnud eestlastest talupojad aetud läbi vene sõdurite kadalipu. Noore balti paruni imestuseseguse ironiseerimisega lõppes „Rahva sõja” esietendus Ugala teatri uue maja avamisel 1981. aasta 29. detsembril. Loe edasi Uuenenud teatrimaja: Vana mees sai uue ülikonna

Armastuse vägi tapab surma väe

Tõnu Mikiver – 02.08.1943–21.03.2017

“Ja ma ei oska öelda, miks sulle kohe ei saanud rääkida esimest asja, mis mul Tõnuga seoses meenus: Olin veel lavakas vist ja toimus mingi suvine aiapidu Olku Ehala juures, kus olid ka Tõnu ja Lembit ja kuna selgus, et igal eestlasel peab olema oma venelane, siis läksid nad vaidlema, kumma venelane ma olen.

Vaidlus arenes nii kirglikult, et kõigepealt hakkas Tõnu nutma ja kohe tema järel Lembit…” kirjutab mulle täna hommikul, kus me juba mõlemad päev otsa teame, et ka Lembit on surnud,  Peeter Volkonski.
Loe edasi Armastuse vägi tapab surma väe

Konverents keskmaa ärksuse kiituseks

Keskmaa identiteedi kandjad: Haldi Välimäe, Vaiko Eplik, Alo Aasmaa, Pärt Uusberg ja Hendrik Relve Raplas. Pilt: Siim Solman.

Raplas räägiti Kesk-Eesti identiteedist konverentsil  „Noored kultuuriruumi ristteel”.

Pange tähele maja, mis jääb Tallinna poolt Raplasse sisse sõites vasakut kätt. Paremale jääb  bussijaam, mis arhitektide sõnul inspireeritud Stonehenge’i päikesetemplist. Sadakond sammu edasi kõrgub linnakese kuulsus, kahe torniga kirik. Maja, millest jutt, oli siis, kui ma olin noor, autobaas. Nüüd autobaasi ei ole. Kord prooviti selles majas pidada ööklubi, nimi ei tule meelde. Täna on selles ehitusmaterjalide pood ja maarahva pood ja veel müüakse seal ühes kaupluses muruniidukeid.

Kirik müüb lootust elule pärast elu. Bussijaamast saab bussiga Tartusse ja Vahastusse. Päikesetempli moodi kõveras hoones müüakse bensiini ja tööriideid. Loe edasi Konverents keskmaa ärksuse kiituseks

Mina olengi Regilaul

Ses raamatus on võimalik ka pilte pidi teksti sisse minna. Eile hoidsin teda esimest korda käes. Loodan, et ostate, loete ja ei kahetese.

Tiina Kaalepile, kirjastuse Hea lugu pealikule, olen tänulik ta jonnakuse eest.  Temata see raamat poleks ilmavalgust näinud. Maalehele ka vähemalt kaks kummardust.

Kaanepildi tegi Birgit Püve.