Ita Ever mängib uues mängufilmis

 

Ita Ever Keil

Oktoobris esilinastub Mart Kivastiku teine mängufilm „Õnn tuleb magades”. Selles filmis teeb kaasa ka Ita Ever. Pildistas Andres Keil.

Filmi produtsent Anneli Ahvenal on see teine koostöö Ita Everiga: „ Ita on üks soojemaid ja vastutulelikumaid näitlejaid, keda ma olen kohanud. Ja see vastutulelikkus ei ole iseenesestmõistetav, ta on töises plaanis ka väga otsekohene ja konkreetne. Aga kui ta ütleb „jah”, siis on temaga koostööd teha väga lihtne. Suured inimesed ongi lihtsad.”

Eelmine film, kus produtsent Anneli Ahven ja näitleja Ita Ever kohtusid, oli  Hardi Volmeri „Elavad pildid”. Selles filmis oli Ita partneriks Aarne Üksküla.

Kirjaniku ja filmirežissööri Mart Kivastiku praegune töö on ta teine täispikk mängufilm, aga ka temal ei ole see esimene kokkusaamine Everiga. „Me oleme Itaga varemgi koostööd teinud, kuigi hulk aega tagasi. Tookord oli see mu lühifilm “Armuke”. Selles tegi ta väikese, aga toreda stseeni, kus Aarne Üksküla tahtis viina võtta, aga ei saanud, sest naised, Ita Ever ja Herta Elviste hoidsid tal silma peal,” meenutab Mart Kivastik. Loe edasi Ita Ever mängib uues mängufilmis

Mällu maalitud for Ever ja lihtsalt Ita

Ita Ever - märts 2016

 

 

Suu…re…pära….ne…i…me..li..ne naine!!” ütles Mikk Mikiveri Veršinin Ita Everi Mašale juba 1973. aastal. See on kõrvades ka nüüd, aastal 2016, kui Ita Ever saab 85.

Ma ikka kaua hoogu võtan, enne kui söandan Ita Everile helistada. Siis, kui jõuame kohtumise aja ja kohani, ütlen, et mul on aega siis, kui temal on aega, ja see on nii. Ita nimetab päeva ja kellaaja. Mina vastan korrapealt: jah, muidugi. Ita võtab teise tooni ja kamandab mind märkmikku otsima ja järele vaatama, kas mulle see aeg ikka sobib. Mängin kaasa, „otsin” märkmiku, vaatan järele ja kinnitan, et jah, kõik sobib.Ita Ever - märts 2016

Loe edasi Mällu maalitud for Ever ja lihtsalt Ita

Kuritöö ja karistus

 

Kurjale saab vastu vaid kurjaga. Aitaks vaid surmanuhtluse taaskehtestamine.

Kaks päeva tagasi tõukas jässakas jõmm Raplas Maxima poe seinal oleva pangaautomaadi ees seinud kaks vanaldast meest õlaga eest. Urahtas midagi arusaamatut, kui mehed arglikult protstisid, võttis raha. Urahtas veel ja läks kiire sammuga minema ‒ juhtumit pealt näinud naised alles kogusid ennast, et hurjutama hakata. Jõmm istus lähedale pargitud auto rooli, aga ei tormanud sellega kuskile, vaid hoopis hakkas telefoniga rääkima.

See juhtus just sel ajal, kui Tartu kesklinna peksmine ajalehtede esikülgedele jõudis. Ilmselt just seetõttu jäi üsna tavaline elumehe-ülbus silma ja meelde.

Ma ei tea, kumb on suurem ülbus, kas see, kuidas igat masti riigiteenrid minu maksuraha enda hüvedele kulutavad, või see, kuidas lapsepõlveta pätid tänaval ülbitsevad. Või on ühed mustad mõlemad? Ühtmoodi üsna karistamatud ka. Pean kuriteoks ja kurjategijateks ka neid kes on haiglatest ja ülikoolidest teinud teenindus asutused. Eestis nii ei tehta,

  Loe edasi Kuritöö ja karistus

Kolmikhüpe tundmatusse ‒ et jääda

kalju

altaltNad tulid koos Eesti teatripilti, lammutasid, muutsid, ehitasid, hoidsid ja on nüüd klassikud. Kalju Komissarov, Raivo Trass ja Jaan Tooming olid 18-aastased, kui Panso koolis kokku said.

Ma võtan laulu appi, et need vinged vanamehed jorisema ei hakkaks. „Äkki ongi siia kätketud mu saatus?/ Riiulit ma riivan…ja siis/ liivakell on maas/”. Mulle tundub, et selles Villu Kanguri tekstis ja Tõnis Mägi laulus on see elu võlu ja valu, mis teile kolmele mõistetav ja kindlasti ka te loomingut iseloomustav. Loe edasi Kolmikhüpe tundmatusse ‒ et jääda

Ülle Kaljuste – matroon ja huligaan ja: muuseas ma armastan sind

Õlle Kaljuste

Haruldane on anne olla lavale astudes kättesaamatus kõrguses ja sealt alla astudes kahe jalaga maa peal vägagi. Selline anne on Ülle Kaljustel.
Me üsna pika jutuajamise lõpupoolel ütleb Ülle, et on mänginud mõttega, kuidas olla üksi Naissaare talves. Et tal oli maal tädi Elli, kes polnud kunagi elus Tallinnas käinud. Ja ilus lapsepõlv. Mõtlen, et nii elus saabki naine olla vaid siis, kui ta hoolib maast. Tema arutleb aga, et kui näitlemise värk kord lõpeb, siis läheb ta maale päriselt elma nagunii.
Me jutt jõudis sinna ka, kuidas Üllele meeldib maal olgu või dressides poes käia. Mina rääkisin talle Ülle Ullast, kes ei andnud oma 80. sünnipäeval televisoonile intervjuud, sest arvas, et on liiga vana ja kole, ükski ümberveenmise katse ei aidanud. „Meie emade koduses kasvatuses oli see sees. Poodi minnes värviti suus punaseks,” rääkis Ülle Kaljuste. „Mina katsun, kuidas saab kergemini ‒ tahan sulanduda massi. Aga seda hoolitsust on väga kena vaadata. Inimesed ootavad ja tahavad sind näha ka tänaval kui näitlejat.”
„Ma saan Ülle Ullast väga hästi aru. Ta on imeline naine, DAAM suurte tähtedega,” jätkas Ülle. „Kunagi tegi ta mulle märkuse ja õpetas kummardama nii, et ei näita publikule kukalt, vaid vaatad otse silma. Teised naeravad vahel ‒ pidin nüüd kummardama nagu baleriin.
Arvan, et sain oma nime just tema järgi. Minu algkooliajal oli meil klassis viis Üllet ja keskkooliklassis ka viis. Meie vanemate jaoks oli Ülle Ulla tohutult ilusa naise võrdkuju.” Loe edasi Ülle Kaljuste – matroon ja huligaan ja: muuseas ma armastan sind

Vanemuise draama. Tulija ja mineja

Iiri draama „Öörändurid” alustab, Rootsi perekonnalugu „Fanny ja Aleksander” lõpetab lavaelu Vanemuise teatri Väikeses majas.
Ingmar Bergmanni suure haardega lugu on Tartu teatris selline, et kui oleksin teatrijuht, siis ma hoiaksin selle lavastuse repertuaaris. Mis iganes on lavastuse viimaste etenduste väljakuulutamise põhjused, ma leiaks võimaluse need kõrvaldada. Kuigi see mõte ikka pähe tuleb, et üks põhjustest võib olla vähene publikuhuvi, oli laupäevaõhtune etendus rõdudeni välja müüdud ja aplaus me teatrite keskmisest pikem ja üksmeelsem. Muidugi võib mõelda, et ka teised saalis tulid vaatama sellepärast, et lõpp on lähedal. Olgu nüüd kuidas on selle publikuhuviga ‒ lavastuse suurus, tema sümfoonilisus, osatäitmised ja selle loo päevadega kasvav aktuaalsus väärib elushoidmist. Loe edasi Vanemuise draama. Tulija ja mineja