Lev Erenburg Tallinnas
Jutuajamine Vene lavastaja Lev Erenburgiga on esitatud koos ajalise tagasivaatega ehk põhiintervjuule on lisatud vahendused, mis on sündinud Erenburgi Eestis tegutsemise ajal alates selle aasta jaanuarist. Loodetavasti annab see parema tervikpildi asjade arengust.
Ühel me kohtumisel, mis intervjuuks ei pidanudki sama, rääkis lavastaja Lev Erenburg enda ja Eesti seosest. Ütles, et tema õpetaja Georgi Tovstonogovi (1915-1989) õpetaja Aleksei Popov (1890-1961) oli ka meie kuulsaima teatrimehe Voldemar Panso (1920–1977) õpetaja.
1962. aasta almanahhis “Eesti nõukogude teater” (numbriga V) kirjutab Voldemar Panso järelhüüde Aleksei Popovile, see on portree õpetajast ja lavastajast, suurest ja kogu maailmas harva esinevast andest. Panso kirjutab küsivas vormis: „Kas pole palju rohkem teatrimehi-tegijaid kui teatrimehi-mõtlejaid? Aga edasiviijad ja uue kvaliteedi loojad on mõtlejad, kui mõtlejaga on ühendatud tegija.“
Ja siin annab Voldemar Panso mulle enese teadmata sõnad suhu, kui ütleb oma õpetaja kohta: „Ma imestasin alati proovil ta oskust näha peamist, leida vea juur; ta võimet haarata sündmust kõige olulisemast lülist, et kogu stseeni tegevusteahel liikuma hakkaks. Ta nägi stseeni korraga idees ja vormis. Mõte tekkis momentaalselt. Misantseen kujunes hetkel. Vahel jäime päris üllatunult seisma: kust ta selle võtab!“
Lavastaja Lev Erenburg tegi 2013. aasta jaanuaris ja aprillis Eesti näitlejatele kaks meistriklassi. Nägin neid pealt osati, kuid piisavalt, et tahta ta lavastamis-õpetamisviisi iseloomustada just nendesamade Panso sõnadega…
Olgu siin öeldud ka see, et kohe esimese meistriklassi esimese tunni esimesel minutil soovis ta, et õpilased ei kasutaks ta poole pöördudes ees- ja isanime Lev Borissovitš, vaid pöörduksid ta poole nii nagu meil harjutud.
Kui omavahel suhtlesime, oli mõlemale esimesel minutil selge, et ütleme teineteisele “sina”. Tunnistan kohe, et seda lugu kirjutades ja temaga kaasa mõeldes on ikkagi kiusatus suurte tähtega “TEIE”-t kasutada…