Teekond mööda teatri argimütoloogiat

 

Roman Baskini lavastatud ja Gabriela Liivamägi ülespildistatud “Hamleti” eelugu, kabinetiistungid, matused… väärib suurt fotonäitust, seal on dramaturgia sees vägevalt. Alljärgnev lugu ilmus esmalt Maalehes.

 

alt

Hamlet – Üllar Saaremäe.  

Aeg liigestest on lahti, neetud rist, ja teatrilt suves nõuab paikapanemist.

Pärast „Hamleti“ esietendust Rakvere linnuse jubedast, lausa eluohtlikust kivitrepist alla turnides mõtlesin, et ei lähe tuttavatele tegijatele õlale patsutama. Mitte sellepärast, et poleks põhjust olnud. Lihtsalt see peegel, mille Roman Baskin koos näitetrupiga paariks tunniks publiku ette asetas, oli liiga kõver, et rõõmustada.

Lavastuse kavalehel on kirjas, et tegevus toimub Taani võimupartei peakorteris. Kui oleks suutnud etendust vaadates ennast Taani riiki (kus “miski mäda”) mõelda, siis ehk oleks läinud.

Loe edasi Teekond mööda teatri argimütoloogiat

Elan Raplamaal elusamust…

 

alt

See lugu ilmus mais ajakirjas Eesti Loodus. Raela kivipildid on siin lisaks.

 

Küsin vene aadliku, eesti näitleja Peeter Volkonski sõnadega endalt ja mitte esimene kord: Mis maa see on? Ma ei tea vastust. Õnneks.

1998. aastal, kui Raplamaal tähistati Mahtra sõja 140. aastapäeva, mängiti siin vanal sõjaväljal Eduard Vilde romaanist tõugatud lugu taas maha. Ja vaat siis Peeter Volkonski selle „Mis maa see on?“ sõnad kirjutas. Siiri Sisak mängis mõisapreili Juliette Marchande´. Nii, nagu ikka läheb asjadega, mis imelised, sai see Siiri viisiga kaunis laul üldtuntuks alles 2011. aasta laulupeol.

Mis maa see on, siin pole ühtki mäge, /vaid metsad lõputud ja laukasood,/ kuid siinne rahvas täis on imeväge/ ja kummalised nende laululood.//.

Siin ei ole mu jaoks ülearune märkida, et sel laulupeol juhatas sedasama laulu Raul Talmar, koorijuht, kes Raplast läbi vilksus mõni aasta tagasi ja mu mõttemaailma midagi selle vilksumisega ikka oluliselt juurde andis…

alt

 

Loe edasi Elan Raplamaal elusamust…

Järvamaa – hea teatri kultuuriruum

 

 

 

alt

 

alt

Esana lava.

 

See lugu on kirjutatud homme Albus Kukenoosi viljaaidas esietenduva „Prohvet Maltsveti“ lavastuse, Albu valla ja kogu Järvamaa auks, kus kultuuris on sündinud, juhtunud ja sünnib-juhtub veel mõndagi.

Ma pühapäeval paepäevade aegu käisin Paide ajatornis. Seal liftis, mis inimesi ajas liigutab, liigutas mind teatrist mõtlema Järvamaal ja sellest, et kultuuripuuted on pea ainus, mis alles jääb.

Laku perset, püssamies“ – selle sentensiga algab mu jaoks minu isiklik Vargamäe lugu. Hiljem alles tuleb sesse teater selle sõna otseses mõttes. Kes nüüd selle tsiiratsinna rahvaliku laulu „Kus sa käisid, valge jänes“ teksti otsima hakkas, leiab sealt tõesti sõnad, kuidas jänes Moskva linnas käis ja püssimehel püss lahti läks. Mul on selle lauluga Vargamäe seos ennekõike. See laseb mõtetel uidata.

Loe edasi Järvamaa – hea teatri kultuuriruum

Teiega koos teeks teatrit

Nad on täiskasvanumad kui ise julgevad mõelda

 

´alt

Alumine rida vasakult: Vallo Kirs, Imre Õunapuu, Hendrik Vissel, Rait Õunapuu ja Kristian Põldma. Üleval: Jaanus Tepomees, Katrin Kalma, Maaja Hallik, Maarika Palm, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Saara Kadak ja Siim Maaten.

 

See lugu ilmus ajalehes Postimees. Siin on nüüd rohkem pilte ja tegin ära ka enda vigade paranduse. Sorry Kristian.

 

Laupäeval, 22. juunil said Viljandi kultuuriakadeemia 2013. aasta 150 lõpetajat Ugala teatris kätte oma ülikoolidiplomid.

Teiste seas lõpetas akadeemias IX lend etenduskunstide osakonna teatriinimesi, lavastajaid ja näitlejaid.

Vaatan Ugala teatri terrassil kuut neist ümber ümmarguse laua ja ütlen südamest: teiega koos teeksin teatrit. See ei ole lihtsalt emotsioon, vaid nende noorte nägemise, kuulmise ja tähelepanemise tulemus viimase nelja aasta kestel. Tean neid nägupidi ja pisut tegupidi…

Ajan juttu lavastajate Vallo ja Siimu ning näitlejate Klaudia, Katrini, Kristiani ja Imrega.

Loe edasi Teiega koos teeks teatrit

Dinosaurus on surnud

alt

Siis.        Fotod Viio Aitsam

 

Mülleri Sass on surnud. 1996. aastal märkasin temaga intervjuud tehes fikseerida ka täpse aja. Need Sassi mõtted on mõeldud ja räägitud Pärnu-Jaagupis 29. juunil, niisiis 17 aastat tagasi. Tookordse loo pealkiri oli “Dinosaurus on elus”.

Olen 17 aastat tagasi tehtud pika intervjuu algusesse kirjutanud täna tõsinaljakana tunduva viite „Mõned päevad tagasi tuhandete lemmik Sven Kivisildnik on ajalehes Post kuulutanud: Aleksander Müller jättis joomise maha.“ Enne intervjuud näitas Sass mulle uhkelt seda ajalehte ja juhtis tähelepanu, et temast kirjutatu kõrval on teine lugu ja kui kahe loo pealkirjad kokku lugeda, moodustub veelgi uhkem pealkiri: „Sass Müller jättis joomise maha. Homodel lõbu laialt“.

Loe edasi Dinosaurus on surnud

Plahvatus ploomipuuvõras

 

alt

Leopold köögis: “Sa otsid puhtust – aga see ei tähenda mittemäärdunut, vooruslikku või vaga. Sa otsid selgust. Ma tean, et sa praegu ei usu, aga ütlen ikkagi – see kõik ON mööduv ja see  praegune on selle – kristalliks põletava, täielik puhastuse – osa. Aga ka kõige raskem osa. Selleks, et saada puhtaks ja selgeks. Täiesti selgeks. Kuni kõige tähtsam ei ole, et keegi sind armastaks, vaid see, et oled ise selleks võimeline. Ükskõik, mismoodi. Võib-olla see ei puutu enam inimestesse. Võib-olla see on juba ainult kosmos, maailmaruum, kõiksus, tühjus.
Sa elad selle üle. Kas või üks kord veel.”. Leopoldi sees on Lauri Kaldoja, temaga köögis Liisa Pulk.

 

Lavakooli 23. ja 24. lennus õppinute taaskohtumine lavastuses “Mõnikord on kõik nii selge“ on sündinud rühmatööna, kus erinevad positsioonid ja funktsioonid loominguliselt tulusalt sassi läinud. Nii juhtub ka selgituste jagamisel: dramaturg Maria Lee Liivak kõneleb, lavastaja Kertu Moppel kirjutab.

 

Küsis ja kirjutas Piit Põldma

 

Kas lavastust võib vaadata kui manifesti?

Maria Lee Liivak: Nüüd ma räägin enda seisukohast, kuidas mulle tundub… Manifest kindlasti mitte, pigem, ma arvan, me oleme kõik kes kauem, kes vähem aega tagasi, lõpetanud kooli ja meil on tekkinud küsimusi. See on väga selgelt üks subjektiivne vaade teatritegemisele või Oliver Sacksi (neuroloog, kelle uuringud lavastust inspireerisid – PP.) tõlgendamisele ja tajuhäiretele… Oliver Sacksist oleme ammu juba kaugel, see ei puutu enam asjasse.

Mingitel hetkedel on see küll väga tugev või jõuline, aga sealt ei kao ära subjektiivsus. Me ei ütle, et teatrit peaks niimoodi tegema, psühholoogiat niimoodi käsitlema.

Loe edasi Plahvatus ploomipuuvõras