Arhiiv kuude lõikes: juuni 2012

Dialoog

„Galvas maina“ autor on Uku Usbergs

Lisa kommentaar

alt

Riias Läti rahvusteatris esietendus Uku Uusbergi näidend „Pea vahetus“. Autor käis esietendusel.

 

Uku, kas on olemas üks üleüldine teatrikeel, mis on mõistetav kõigile kogu maailmas?

Jah, on. See on isuga tehtav teater. Südamega tehtud. Kõlab trafaretselt, aga on täiesti mõõdetav kategooria, täiesti tajutav. Teatris küll. Nagu tuuleiil või müks vastu õlga on südamega tehtud teater, saalis kindla peale tajutav.

 

Millised on sinu muljed, nähes oma näidendit kellegi teise lavastuses?

See esietenduse õhtu seal Riias oli küll üks selliseid teatris istumisi, mis jättis mulle mulje “keset mu keset”, kuid seda on keeruline intervjuuvormis avada. Mina pole kirjutades sekunditki planeerinud, et mu stsenaariumist võiks hiljem saada näidend, mida keegi tahaks ise lavastada, oma näoga, teises keeles. Ometigi see kogemus näitas, et saab küll. Selline mulje jäi küll.

Ja milline tunne see on! Sama selgelt tunnen, et mu kirjutamise impulsid ei muutu ka tulevikus. Ja kahtlus, et ma tegelikult ei peaks ise kirjutama, see jääb ikka alles. Aga veel üks mulje. Üks tõsiasi, mis näikse ikkagi tõsi olevat, et me siin maailmas tõepoolest väga ei erine, keel ja kasvukeskkond, jah, aga tuum on tuum. On konstant.

 

Loe edasi „Galvas maina“ autor on Uku Usbergs →

Monoloog

Ülejäänud inimeste oma jaam

Lisa kommentaar

alt

Tapa raudteejaamas käivad suvelavastuse proovid. Jaam on teater. Neljapäeval 21. juunil on esietendus. Lugu ilmus esmalt Maalehes.

On pühapäeva õhtu. Tund tagasi lõppes Lääne-Virumaal, Vihula uhkelt üles ehitatud mõisa külje all näitleja Kaarel Karmi talus Rakvere teatri suveetendus „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“. Suveteatrihooaeg on alanud.

Tapa linna suures tänapäevases raudteejaamas perroonil istub üksik mees. Rakvere teater alustab hetke pärast seal metsas „Hullumaja suvepäevade“ teist etendust sellel päeval. Üksi istuv mees märkab meid üle raudtee Tapa mahajäetud jaamahoonet uudistamas ja hõikab: „Tüdrukud!“. Kui pöördun, et vastata, on ta mu habet märgates pettunud ja ütleb kurvalt: „Mul on täna sünnipäev.“ „Palju õnne!“ „Saan kuuskümmend kolm.“ Hüüan: „Vägev vanus.“ „Kuidas?“ Mees ei kuule, sest meie vahele sõidab rong.

Loe edasi Ülejäänud inimeste oma jaam →

Monoloog

Mäng on alateadvuslik loominguline seisund

Lisa kommentaar

alt

Tiina Mälberg juhatab publiku mängu, millal see lavastus algas…

 

(Lugu ilmuas esmalt ajalehes Postimees.). Kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi on kusagil öelnud, et „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“ oli enne suvelavastuseks saamist filmiks mõeldud. Ja siis, ju ma sest ikka õigesti aru sain, on mees mõelnud, et just Kaarel Karmi talu ürgses metsas Vihula taastatud mõisahiilguse vahetus läheduses sõidab sesse lukku sügavalt sisse. Jah, tõesti, see lavastus sunnib mõtlema, mis on päris ja mis mängult. Fantaasia on tihtipeale rohkem usutav kui see mida me realistlikuks pida harjunud oleme.

Kuna tegemist on hullumaja suvepäevadega, oli selles lavastuses algusest peaaegu lõpuni raske sisulise järje peale saada. Nüüd mulle tundub, et see oli lavastaja Vadi eesmärk.

 

Mehed ei nuta

Etendusele eelneb rahvamatk sündmuspaika. Üksikuid rajale ei lasta, platsile saab gruppidena ja tempo ei ole kõige aeglasem, on just selline, et ei lase süveneda sellesse, mis raja ääres kasvab, kuidas kasvab ja kellega koos… Laseb fikseerida vaid – loodus on lopsakas. Minu nähtud etendusel oli päikest ja palavust, vihma, oli tuulevaikust ja tugevaid tuulepuhanguid. Rakvere teter oleks selle ilma justkui lavastanud, et publik aru saaks maailma imelisest paljususest.

Juba see fakt, et mugavad linnainimesed tulevad metsa, kus neid vähemasti meedia väitel varitsevad sajad ohud, sääsed ja puugid, ilvesed, hunt, karu, jänes ja põder, on kõnekas. Situatsioon meenutab kaadreid unetute filmist „Mehed ei nuta“.

Seepeale teeb näitleja Tiina Mälberg publikule ekskursiooni, mis kohati tuletab meelde filmi „Siin me oleme”. Tegelikult: kas see on Tiina Mälberg või mängib ta pisut hullu külaeite? Äkki ta ei mängi, vaid on? Äkki on hoopis oma kodupaiga – siin magas Raivo Trass, siin lõhkus puid Jüri Järvet, siin ehitasid Noormetsad ja Nüganen peldikut… vanatüdrukust kooliõpetaja? Ma ei tea ja polegi tarvis tead vist. Üllar Saaremäe sipelgapesa ses metsas (seal on sildistatult ka Inna Taarna männid, Andres Noormetsa kullerkupud jne) on kõige selgemalt uusleiutis ja seotud selle lavastusperioodiga, mis just lõppes. „Loomi sööta ei tohi!“ kordab publiku ekskursioonijuht Mälberg refräänina, ka vaheajal. Ja see kahemõttelisus kõlab, sest kuidas sa jätad sääsed söötmata, isegi, kui sa seda ei taha…

Loe edasi Mäng on alateadvuslik loominguline seisund →

Dialoog

Kannatused ja moos kümme aastat Eesti Draamateatri laval

Lisa kommentaar

alt

Tõnu Kark ja puurtiit lavastuses “Eesti matus”. Foto: Teet Malsroos

 

10 aastat “Eesti matust”. (Lugu ilmus esmalt ajalehes Postimees.) 7. juunil 2002. aastal esietendus Eesti Draamateatris Andrus Kivirähki näidend „Eesti matus“. Lavastus on mängukavas tänaseni.

Draamateatri dramaturg Ene Paaver ütleb lavastusest „Eesti matus“ rääkides: „ See on Eesti teatriloos ikkagi täiesti erakordne asi, et algupärand suures saalis nii kaua vastu peab.”

Draamateatris sai aprillis 10 aastat mängukavas püsimist täis ka “Rahauputusel”, mida dramaturg nimetab rahvusvaheliseks meisterlikuks naerumasinaks.

“Tõesti ka suurepärane lavastus, aga mulle tundub, et see on siiski natuke teine asi,” ütleb Ene Paaver. “”Eesti matus”, mis räägib meie enesepildist, on teistsuguse kaaluga. Ja et lavastuse eluea jooksul on peale kasvanud uus põlvkond vaatajaid, kellele see samuti korda läheb, on minu meelest tähelepanuväärne.“

Miks nii on läinud? Sellest räägivad näidendi autor Andrus Kivirähk, näitleja Aleksander Eelmaa ja lavastaja Priit Pedajas.

 

Matused ja pulmad

Margus Mikomägi(MM): Sina, Priit, olid siis see mees, idee autor, kes tegi Andrusele ettepaneku kirjutada mingi näidend.

Priit Pedajas (PP): Mitte “mingi näidend”, vaid me rääkisime kohe matusest.

MM: Kord Andrus ütles, et ideena oli loos kohe sees ka pulm…

Andrus Kivirähk (AK): Ega ma väga hästi enam ei mäleta.

PP: Mina mäletan hästi. Tegelikult on mujal maailmas analoogid olemas. Ma olen kuulnud, et näiteks itaallased New-Yorkis mängisid Itaalia pulma, juudid mängisid juudi matust – neid versioone on palju. Ma pole küll ühtegi lugenud, aga kui hakkasin mõtlema, siis, jah, nii pulm kui matus on huvitavad, aga mu jaoks on matused põnevamad. Mul pulmadest ei ole nii häid mälestusi. (See tõdemus ajab seltskonna naerma.) Matusel on suguvõsa koos ja sealt annab punuda. Rääkisin Andrusega ja ta kirjutas minu meelest kaks teksti lausa.

AK: Alguses oli ju, minu mäletamise järgi, plaan seda mängida kusagil õues, kus oleks olnud reaalne haud ja reaalne leinarong. Oli ju nii?

PP: Jah, selline mõte käis läbi, sest olime siis värskelt teinud „Aristokraate“ Keila-Joal. Üks võimalik variant oli, et mängime matust sealsamas Keila-Joa mõisa õues.

Kui lugesin Andruse viimast versiooni, siis vaatasin… kuidas nüüd öelda…, et selleks pole siiski erilist vajadust. Aga seda, et lavastus nii menukaks osutub, ma küll ei osanud mõelda.

 

MM: Kümme aastat suures saalis on suisa fenomenaalne. On teater midagi teinud selleks, et nii on juhtunud?

AK: Pigem teater vähemalt esimestel aastatel üritas lavastust nii-öelda tühjaks mängida. Plaan oli, et teeme selle üheks suvehooajaks. Kõik arutasid, et mis pärast saab, kes saab endale lavakujunduseks olevad küttepuud. Siis käidi temaga lausa ringreisil Eesti lauluväljakutel. Selline kindel tühjaks mängimise märk, et kõik on näinud ja seda enam teatrisse vaatama ei tulda.

PP: Lauluväljakute ring oli meil häda pärast. Teater oli remondis, otsisime variante, mida ja kus mängida.

Aleksander Eelmaa (AE): Sellest ajast saadik, kui lauluväljakute ring oli ära, on etendus tänaseni kindlalt välja müüdud. Saalid on täis. Ja lauluväljakutel oli ka palju rahvast. Kui näiteks mängisime Keilas, öeldi, et vaatas 3000 inimest. See kümme aastat on tõesti veidi uskumatu.

AK: Imelik fenomen.

Loe edasi Kannatused ja moos kümme aastat Eesti Draamateatri laval →

Monoloog

Rääkimine silver, vaikimine kuld

Lisa kommentaar

alt

Etendus on lõppenud, elu mitte. Elus (paremalt) Tiit Ojasoo, Gert Raudsepp, Sergo Vares, Risto Kübar ja Jaak Prints, laval jutustaja, Rein Lang, Silver Meikar, Jürgen Ligi ja no ei tule selle niiditõmbaja nimi meelde, keda Jaak mängis.

 

Selle loo pealkiri on uusvanasõna. See öeldi maha NO teatris teisipäeva õhtul, kui teatritrupp mängis ette värske näidendi „Reformierakonna juhatuse koosolek“. Kirjutan etendusest, kuid illustreerin seda Rapla valla näitega, mis võiks vabalt olla näidendi järjelooks.

Kui Nädalises kirjutamist nuusutanud hea maapoiss Teet Teder mulle Õhtulehe reporterina NO aktsiooni ja me riigi olukorda kommenteerida palus, ütlesin talle, et NO teatriseltskond aitas pildistada elevanti.

Elevant on suur loom ja enamasti me pildile ei mahu. Pildile jäävad detailid. Silver Meikar ütles avalikult, et on reformiparteile raha annetanud nii, et isegi ei tea, kellelt see raha tuli.

NO teatri eelmisel etendusel Saku suurhallis, „Ühtse Eesti suurkogul” öeldi see sootuks mõjuvamalt välja näitleja Jaak Printsi juhitud valimiskoolis. „Rahapesusüsteem on hästi toimiv, tõhus, ja mis peamine, salajane. Keegi ei saa teada, kes on raha taga ja kellele erakond teene võlgu on,” rääkis Prints juba 2010.aastal avalikult. See mõjus, aga ei muutnud. Miks? Elevant oli ju tervikuna pildil ka pimedate jaoks.

Jah, siis ei teadnud ka need, kes KAPOt telefonide pealtkuulamises kahtlustavad kahtlustada, et tuleb keegi, kes oma nime, näo ja teoga seda tunnistab. Nii pagana kindlad oldi kaks aastat tagasi oma võimu ja raha jõus, et ei vaevutud isegi midagi varjama, muutma.

Loe edasi Rääkimine silver, vaikimine kuld →

Dialoog

Indiaanlasest lavastaja proovist “Suurele õgimisele”

Lisa kommentaar

alt

Vabanäitleja Margus Prangel Moskvas enne Kuldsel maski festivalietendust „Tühermaa“, märts 2012.

 

Näitleja Margus Prangel loobus riigiteatri kindlast leivast ja hakkas vabanäitlejaks.

See jutt jääb päeva, mil vabanäitleja Margus Prangelil oli päeval Tšiili lavastaja Marco Layeraga näidendi „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“ esimene proov ja õhtul Lauri Lagle lavastuse „Suur õgimine“ teine etendus.

 

Mis indiaanlase esimeses proovis juhtus?

Saime tuttavaks. Tekkis silmside. See ongi teatriime, et lavastaja tuleb teiselt poolt maakera ja tal silmas see sama säde ja ta tahab seda jagada. Ja meil on see äkki selge, meie tahame ka.

Me käisime hiljuti Argentiinas teatrifestivalil. Kibelesin sinna, et näha just mõnd indiaanlaste tehtud, mängitud lavastust. Ehedat. Ei näinud. Üllatas aga see, et teatrit tehakse ka seal täpselt samadel alustel ja põhjustel. Teatriinimesed on kõikjal nagu vennad, Lõuna-Ameerikas ja Venemaal. Kui ma selle ära tundsin, seda nägin, tekkis suur rahunemine. Põhimõtteliselt oleme me üks kamp.

Loe edasi Indiaanlasest lavastaja proovist “Suurele õgimisele” →