Tühermaa teevad tühjaks inimesed

 

 

“Tühermaa” lavastaja Eestis, Marat Gatsalov koos oma tütrega, pärast esietendust Viinistus. Mõned tunnid varem tappis hull Norras inimesi. Täna on selgunud, et kõige noorem hukkunu oli 14 aastane. Alljärgnev lugu ilmus ajalehes Nädaline teisipäeval 26.juulil.

 

Me siis sõitsime Viinistu poole, kui hull mõrtsukas Norras noori inimesi tappis. Väga öösel, kui olime vene kirjaniku Anna Jablonskaja näidendi „Tühermaa“ esietenduselt Raplas tagasi, ütlesid internetilehtede suured pealkirjad, et Norras… ma siis ei mõelnud veel.

Selle näidendi autor, mida tol õhtul Viinistu katlamajas mängiti, suri 24. jaanuaril 2011 Domodedovo lennujaama pommiplahvatuses. Kusjuures see vene Anna lendas Moskvasse vastu võtma auhinda oma näidendi eest. Anna Jablonskaja oli Vene uue draama liikumise vaimne juht ja jäi vaid 30aastaseks.

Kui aasta algul see pommiplahvatus maailma taas terrorismist Venemaal rääkima pani, mõtlesin – hullus liigub meile üha lähemale. Esimese hooga Norra katsumusest lugedes ma seda ei mõelnud. Laupäeval Võrtsjärve ääres Eesti jahimeeste seltsi suvepäevadel nende muretust pealt vaadates mõtlesin just Norrale ja meestele, kellel on relvad. Elus pilt ja kujutluspilt oli pehmelt väljendudes hirmutav.

Näidend „Tühermaa“ räägib mehest, kes peab ennast leegionäriks, roomlaseks. Ja leegionär tapab ja treenib, et teda ennast ei tapetaks. Tema meelest on võitlusoskus elu ja surma küsimus ja ta õpetab võitlema ka oma väikest poega. Tühermaa tähendab inimeste tekitatud vaimset vaakumit.

Loe edasi Tühermaa teevad tühjaks inimesed

Mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks…

 

Margus Kasterpalu, Saueaugu teatritalu peremees, kutsub kella helistades sõbrad esietendusele.

Tasandikkude helinad

Autor: Jaan Kruusvall

Lavastaja: Aleksander Eelmaa

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Muusikaline kujundus: Jaak Jürisson

Mängivad: Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Tõnu Oja, Pääru Oja, Katariina Kabel

 

Esietendus: 14.juulil, Saueaugu Teatritalus Läänemaal, Martna vallas

(See lugu ilmus pisikeste toimetaja kohendustega ajalehes Postimees.)

 

Elu on ülekohtune, aga ometi elame, nuusutame tõrva ja värskete palkide lõhna, kuulame tasandikkude helinat, paneme tähele pääsukesi taeva all.

Jaan Kruusvalli näidendist ja sellest, kuidas see valus-habras, katkestusi täis elude lugu Saueaugul vaatajale jutustatakse, on raske rääkida. Igavik, üksinduse painav valu me sees ja mõttetuse rünnakud. Kuidas elada selle valuga ja olla õnnelik ning uskuda, et elu on targem kui inimesed?

Loe edasi Mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks…

Sürrealisti tütar ja lohelennutaja mees

Kristiina Ehinil on täna (18.juuli) sünnipäev. Olgu temas edasi koos nii saun kui katedraal.

See päev, kui me Treimanis luuletaja Kristiina Ehini ja muusik Silver Sepaga juttu rääkisime, lõppes lohe lennutamisega. Ega me väga tihti ei sõnastanud seda, et päev möödus ka juurtel kõndides, aga teadmine, et Silveri esivanemad sellel maal juba 400 aastat tagasi elasid, jäi juttudesse sisse.

Miks saavad Teatrikülgedel ruumi kirjanik ja muusik, miks on lool selline pealkiri? Lugege ja arvake ära. Ühe asja pean küll ka välja kirjutama, suurte tähtedega: kohtumine nende kahega kinnitab, et üks aeg, postmodernism, on igatahes otsa saanud. Mis siis, et enamus seda veel tunnistada ei taha või ei näe.

 

Te looming, Kristiina ja Silver, luuletused ja jutud, tantsud ja muusikategemine on teatraalsed. On palju-palju päris olemist ja palju-palju mängulisust.

Kristiina: Mis mõttes teatraalne? Ise oled! Minu luuletused ja jutud on kirjutatud südameverega!

Silver: Ma olen oma teel püüdnud õppida maneeritust – teha muusikat ilma maneerita. Kui ma läksin siit Treimannist Viljandisse kooli, siis meil oli rokkbänd. Panin tagi selga, nahkpüksid ostsin, kauboisaapad… pikk pats oli. Olin maalt tulnud mingi imelik tüüp akadeemias, linnas oli selliseid jõudnud juba küll ja küll. Sain aru, et ei pea kedagi mängima. Saab õppida vaid iseendamaks.

Kristiina: Kui oled endaks saanud, siis võib leida endas ka enda vastandeid. Ja selle väljendused kunstis võivad küll teatraalse mulje jätta, kuigi neis on ehk rohkemgi tõde kui siiruses. Nüüd rääkisin oma juttudest.

Loe edasi Sürrealisti tütar ja lohelennutaja mees

Kuulsuste kaabudelt langeb tolmu

Gorki, H.G.Wells ja Mura, pärast surma Jänedal. Foto:Hendrik Toompere.

See lugu ilmus Postimehe lehes.

Jänedal peegeldub kadunud maailm. Vene kirjaniku Maksim Gorki kaabult pudeneb lavastuse alguse veel valguseta ruumis vaid tolmu. Meenub, et tolm, mis tõuseb taevani, jääb tolmuks ja kalliskivi poris on kalliskivi ikka.

Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Bencendorff-Budberg, kirjanikud Maksim Gorki ja H. G. Well­s ja Tanja Bencendorff, hiljem Alexander ei ole keegi veel sadatki aastat surnud saanud olla ja ometi on nad unustatud. Ükski neist ei taha ka pärast surma seda tunnistada. Ometi on surnud Jänedal Pulli talli laval ehk elavamadki kui ainus elav tegelane ses lavastuses – eestlane.

 

Loe edasi Kuulsuste kaabudelt langeb tolmu

Vee ümber keerlev klassikaline rokenroll

See lugu ilmus 28.juuni ajalehes Postimees.

Elmo Nüganen lavastab ja tema õpilased mängivad Moliere’i näidendi «Scapini kelmused» Tallinna Linnateatri lavaaugus mereäärseks looks.
Teadupoolest kuulutas Euroopa kultuuripealinn Tallinn kunagi oma kultuuriaastat läbivaks ideeks «Mereäärsed lood». Vähemasti mõni päev tagasi ei viidanud spetsiaalsete mereäärsete lugude jutustamisele pealinna kallil koduleheküljel miski.

Loe edasi Vee ümber keerlev klassikaline rokenroll

Teater ei saa olla naelaga seinale löödud

 

Sellel Ervin Õunapuu fotol on näitlejad Marta Laan ja Hendrik Toompere noorem, allpool kirjeldatud stseenis.

 

Jänedal eietendus eile Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis”. See siin on neljapäeval Maalehes ilmud intervjuu kärbeteta variant. Nii näidend kui lavastus on seda väärt, et vaadata, kui vaja siis isegi mitu korda. 1.augustist juhib Vanemuise draamapoolt lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk.

 

Su eile (1.juulil) Jänedal Pulli tallis esietendunud näidendis „Pärast surma Jendalis“ on stseen kus kuulus kirjanik Herbert Wells sunnib ainsa elus oleva tegelase ses näidendis – Eestlase – külmutuskappi, et saada teada kas lamp sees kapis ukse sulgedes kustub. Eestlane lähebki.

Pärast surma Jendalis“ on Eestlase tegelase puhul tähtis see, et tema usub, et tuli külmikus pärast ukse sulgumist kustub, aga ma ise pole selles 100% kunagi kindel. Poleks ka ilmselt siis, kui ise Eestlasena külmikusse roniksin ja selles füüsiliselt veenduksin.

Võib olla see olekski kujund? Millal me saame milleski lõpuni kindlad olla? Teater ei saa olla naelaga seinale löödud. Mida jämedama naelaga teda sinna lüüa üritatakse, seda rohkem tekitab see kahtlusi.

 

Alustad põneval ajal. Tartu Uus teater on võimsalt Eesti teatripilti tulnud ja kuigi selle juht Ivar Põllu rõhutab oma avalikes sõnavõttudes, et tema teater ei võistle Vanemuisega, nopib noor ja uus preemiaid ja tetraalide tähelepanu, Vanemuine aga muusikalide suurt publikumenu.

Aeg on aeg ja teater on teater. Kuni ta Juhan Liiva sõnu kasutades „liigub ja loob ja lehvitab“, seni on ta teater ja teda on tarvis. Olen Ivar Põlluga nõus – teatrid ei peaks konkureerima. Teatrid võiksid luua. Ja kanda väärtushinnanguid. Ja kesta…

 

Loe edasi Teater ei saa olla naelaga seinale löödud