Õnnelik olemise talumatu kergus

Elina Reinold ja Solarise keerdtrepp.           Foto: Sven Arbet Maaleht

See lugu ilmus pisut lühemana ajalehes Maaleht.

Näitleja Elina Reinold ütleb, et lavastus “Antigone” mõjus Iraanis, Teheranis nagu “Vaikuse vallamaja” kunagi Eestis.

Loen enne Elina Reinoldiga kohtumist äsjaostetud Milan Kundera raamatu “Veidrad armastuslood” tagakaanelt, et autor leidis neid lugusid kirjutades “iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenda elule”. Näitleja Elina on 20. veebruaril 2011 toimunud teatrifestivali Fadjr lõputseremoonial tunnistatud parimaks naisnäitlejaks nimitegelase rolli eest R.A.A.A.M.-i lavastuses “Antigone”. Kirjutan raamatu tahakaanele hulga küsimusi. Elina tuleb ja tuba saab elektrisinist energiat täis. Vaatame teineteist. (Paus kannab.)

***

Näitleja Elina, must poole hapram, kolme lapse ema, võtab alustamise enda peale:

Ma käin õppimas lavakunstikateedri magistrantuuris. Seal Ingo Normet andis meie oma kursusekaaslasele Maria Lee Liivakule, dramaturgile, võimaluse pidada meile neli loengut dramaturgiast.

Maria andis meile ülesande, et kirjutage kaks lühikest jutukest, umbes viis lauset. Üks tuli kirjutada kõige halvemas stiilis, kõige igavam ja halvem lugu. Selline, et jätaks raamatu poest ostamata, kui seda sirvides sellist lõiku loeks. Teisele lehele tuli kirjutada enda jaoks huvitavad viis lauset, heas stiilis.

Ette lugedes selgus, et need laused, mis olid kirjutatud meie arust kõige halvemas stiilis, olid huvitavamad.

Liigne pingutus teha ilmtingimata laitmatut asja halvab.

 

Loe edasi Õnnelik olemise talumatu kergus

Eestile on kombeks üks valge daam korraga

See lugu ilmus ajalehes Postimees 08.04.2011 Postimehe fotol on Daamid katrin Saukas ja Liis Haab.

Andrus Kivirähk annab Haapsalu Valgele Daamile kaaslaseks tüdruku, kellel kirkad värvitud punahuuled, kuum veri veel, feisspuugis 1000 sõpra, siider ja surfamine, ülikoolgi.

Päev pärast NO-teatri etenduse «The Rise and Fall» vaatamist rääkisime vana haritlase, lugupeetud professoriga umbes sellist juttu.

Mina (55): «Mu jaoks tõlkisid tegijad lavastuse ingliskeelse pealkirja üsna üheselt «Punaste õhtute purpuriks» ja see andis lootuse.»

Tema (75): «Mul oli kogu aeg piinlik. Kogu aeg pidin silmad maha lööma. Vahtisin tooliridade vahele enamasti. Miks oli seal vaja nii palju ropendada?»

Mina: «Kas sa ei usu, et me, eestlased, nii räägimegi?»

Tema: «Mina küll ei ole kuulnud selliseid obstsöönsusi kusagil.»

Mina: «See oli taotlus ja mind see ei seganud mitte üks raas. Kui te Res Publica poistega parteid tegite, kas nemad siis nii ei rääkinud?»

Tema: «Minu kuuldes mitte.»

Mina: «Äkki sa oled unustanud ja ei taha seda mäletada? Et isegi purjelaevas ei kasutatud selliseid sõnu? Samas ma, jah, usun küll, et su isik kutsub korrale nii mõnegi «hästikasvatatud» noore.»

Tema: «Kas kultuurituse näitamine laval loob kultuuri juurde? Päästab meid kultuuritusest?»

See viimane tõsine küsimus jäi meil vastuseta, lihtsalt nentisime, et ei päästa. Aga mõtlemisse see läks.

Loe edasi Eestile on kombeks üks valge daam korraga

Lolluse kiituseks

Teatrimees Jaan Tooming kiidab Teatritaskule lollust

Mängige Irdi, kes oli kange mees, kuigi peame irvitama ka. Ja unustame, et Uku Masing tegi sel vene ajal rohkem kui kui kogu intelligents kokku. Räägime peade vahetusest, kuid ärme küsi , kust teadvus pärit on. Teeme tsirkust Ühtse Eestiga, kuid ärme küsi, miks eestlased on kümme tuhat aastat siin, kust me oleme tulnud ja kes me oleme. Mängime ameerika maetud lapsest ja unustame, et lapsed praegu nälgivad maailmas. Mõnuleme Gorgoga, kuigi meil pole midagi temaga tegemist. Armastame sakslast ja kujutame Pearu ja Andrese kaklemist, sest see jääb ju igavesti, Maurus on igas koolis ja muusikalid lömastavad me aju, mis sellest, sest oleme ju inimesed , kes vajavad meelelahutust. Oleme ikka nagu mutid maa all ja unustame kõiksusevangla, sest muidu ju läheksime hulluks. Ärme räägi, et inimene areneb, ta ju aastatuhandeid olnud üks ja seesama ja teater ka peab kujutama seda. Olgem ikka lollid, sest targaks saanuina peame hakkama mõtlema, kuid kas seda on vaja, kui saab niisama kulgeda surma poole. Ja selles auravas sitamajas peavad elama ka need, kes mõistavad ja tahavad hoopis midagi muud. Kord siiski lõpeb kõik. Me täidame oma solgiga maailma , hävitame ja mürgitame elava, mis siis sellest, sest praegu ju oleme veel vägevad ja teater on see kõikse vägevam värk, eriti kui naised säutsuvad kiidusõnu ja mehed ohkavad vaimustunult. Elagu lollus niikaua, kuni lõpeb see maailm ja algab uus, kus inimest enam ei ole. Juhhei !!!

 

8. aprill 2011

Mari Tarand: Aga kes seda andekust, andekuse geeni mõõdab

Väike suur naine, keelekõrvadega. Foto Siim Solman

Mari Tarand: „Näiteks ei unusta ma kunagi neid tubateatri etendusi, mis toimusid lausa minu majas, kus ma praegugi elan. Meie peal elasid Johansonid ja nende korteris mängiti Samuel Becketi näidendit „Õnnelikud päevad”. Andres Ehin ja Viiu Härm mängisid. See oli sügaval vene ajal. Meie toast toodi taburetid.

Tubateater, see sõna tuli koos Panso kooli teise lennuga, kus Kirjanike Maja saalis mängiti lavastust „Tagasi Metuusala juurde“.

Ellen Niidu ja Jaan Krossi korteris oli ka vähemalt üks Nigol Andreseni luuleõhtu, millega Juhan oli seotud. Andres Ehin peaks seda mäletama, mis aastal see oli.“

Andres Ehin: „See oli aastatel 19651966. Jaan Krossi toas olen ma kaks või kolm korda mänginud. Mängisime, jah, Becketit ja Ionescot. „Kiilaspäist lauljatari“. Ma arvan, et see oli siis, kui olin tööl Küsimustes ja Vastustes, mul oli palju aega. Olin suhteliselt roosa ja rahulik. Võis olla ka siis, kui olin Sirbis. Aga 1968, siis läks elu juba kuradiks kätte.“

 

 

Keelenaine Mari Tarand räägib teatrist.

 

Me kohtume keelepäeval Raplas. Mari Tarand istub Rapla raamatukogu pisikeses kabinetis tema jaoks suurevõitu töötooli, heidab käed kukla taha sõrmseongusse ja vaatab mind.

See, kuidas Mari istub ja vaatab, on üks-ühele sarnane sellega, kuidas istub luuletaja Andres Ehin – näiliselt lõdvalt, käed kuklal. Vaatamine ka on neil kahel sarnane. Mari ja Andres on tuttavad 1958. aastast, nad on ülikooli kursusekaaslased. Nad on sarnased vaimult.

 

Mari, on teil meeles oma esimene teatriskäik?

Jah, on küll. See pidi olema 1946. aastal võib-olla, ma võin aastaga eksida. Siis oli Tallinnas vineerivabriku taga üks hoone, kus tegutses… ilmselt eestiaegse teatritrupi järglane. Kuidas see oli… Noorsooteater oli selle trupi nimi arvatavasti. See tükk, mida nägin, oli „Kolm karu“. Kas võis olla, et tegu oli marionett-nukkudega. Mul on meeles, et me kiirustasime, hiljaks jäime, talveaeg oli, äkki jõuluaeg või midagi niisugust. Mäletan, et me läksime pimedas sisse.

Loe edasi Mari Tarand: Aga kes seda andekust, andekuse geeni mõõdab

Tuleb otsast alustada, sest niimoodi elada enam ei saa

 

Isegi Eesti pulm on NO teatri uuslavastuses rahajagamise tanner. Foto: NO99

Ma tean, et NO näitlejad ka teavad. Alati ei ole purki sittumine kunst.

 

NO teater tõlgib lavastuse „The Rise and fall Estonia” Punaste õhtute purpuriks.

“Vittu me siin Eestis teeme, kui sittagi palka ei ole,” ütlevad NO teatri lavastuse Eesti mees ja Eesti naine.

Tiia, mu armas kolleeg, kes sa nüüd enam ei kirjuta ja lapselapsi hoiad ja oma kodus maal ehk lillepeenraid elus. Sõber, professorist Ülo, kes sa mulle ikka mu kehvematel hetkedel oled öelnud, et teist Eestit meil ei ole, hoiame teda nagu silmatera. Palun lugege edasi, hoolimata roppustest, millega alustasin.

Ma järgnevalt kirjeldan NO lavastuse uksi, seda, miks mina ja miks NO teatri näitlejad oma eestlaste mandumise loos neid sõnu kasutavad.

Ma ei tea, Tiia ja Ülo, kas te märkasite, kuidas hiljuti keegi ühes päevalehes kirjutas, et täna ei raiska riik küüditamiseks sentigi raha, ei pea vaguneid tellima ega püssimehi – inimesed lahkuvad ise piiride taha. NO seltskond ütleb ses oma viimases lavastuses:

 

Eesti riiki ei ole enam

Tuleb otsast alustada, sest niimoodi elada enam ei saa, on selle lavastuse sõnum. Meil on kehvasti läinud, aga see ei pea olema lõplik. Seda saab veel pöörata. See lavastus on tegelikult appikarje, mis peaks jõudma kõigini.

Muidugi ei taha keegi meist nõus olla sellega, et eestlased ongi muutunud näruseks massiks, amööbideks, mölakateks, kes hoolivad vaid rahast ja õgimisest. Petta- ja peksasaanu ei kipu oma alandust ja väärikuse kaotust afišeerima. Aga kui on nii…

ma nüüd pisut seletan, kuidas näitlejad ja lavastajad selle eestlaste mandumise loo mu jaoks olid vormistanud. Miskipärast ei ole must varem kirjutanud sellele tähelepanu pööranud.

Mäletate, kuidas ma, kord vist isegi kirjutasin sellest, olin vastu Solarise kultuurikaubamaja ehitamisele? No ja nüüd ma siis istusin seal Tallinna keskel troonivas Eesti NOKIAs, esietendusel valitud 7000 seas ja vaatasin tõtt NO näitlejatega. Nad istusid publiku vastas, käeulatuses, ligidal ja ootasid koos vaatama tulnutega algust.

 

Loe edasi Tuleb otsast alustada, sest niimoodi elada enam ei saa

Teatriküljed numbriga 64 aprillis 2011

Täna paberlehes, hiljem Teatritaskus.

•    NO teater tõlgib lavastuse „The Rise and fall Estonia” Punaste õhtute purpuriks. “Vittu me siin Eestis teeme, kui sittagi palka ei ole,” ütlevad NO teatri lavastuse Eesti mees ja Eesti naine. Lavastus ühendab madala ja üleva, võsapets ja pealtnägija annavad teineteisele käe.

•    „Lõppude lõpuks, eks minulgi oli väike unistus teatrikoolist. Aga see, kuidagi oli juttu sest isaga (Paul Viiding), kes muide ka teatrit armastas. Ma olin selline teismeline, kui isa avaldas kunagi mõtet, et näitleja on võluv, haarav ja huvitav elukutse kindlasti. Aga tagamõte oli umbes see, et pole 100-protsendilist – ei, ta sõna “protsent” ei kasutanud –, et see ei ole elukutse, kus tingimata peaks õnnelikuks saama.“ Keelenaine Mari Tarand räägib teatrist ja elust kultuuris.

•    Draamateatri uuslavastust „Õitseng“ vaatas Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam.

•    Lavastaja Jaan Tooming tunneb puudust teatrist, mis ärgitaks inimesi mõtlema.

•    Pärast üheks õhtuks ellu äratatud Rapla Linnateatris antud viietunnist Raplamaa täiskasvanud harrastusnäitlejate ülevaatust oli selge, et ka suured inimesed tahavad mängida.
Näitleja on kunstnik, ja teater sõnakunst. Sõna saavad Rakvere teatri noored näitlejad Kerttu Moppel ja Mait Joorits ning harrastusteatrite liidu esindaja Kristiina Oomer.