Gert Raudsep: Kõik asjad on päris, ka Nõia-Ints


Gert Raudsep Kultuuri Koja asutamisekoosolekul kinos Sõprus. Postimehe foto.

 

Teatri NO99 näitleja Gert Raudsep mängis hiljuti Viljandi Ugala teatris 101. korda etendunud Andrus Kivirähki näidendis „Helesinine vagun“. Kui rääkisime ei olnud “The Rise and Fall Estonia” veel lavale jõudnud. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida…

Gert, olid Kultuuri Koja asutamisel, kas sul ei tekkinud endas vastuseisu, segadust, et kuulud teatriliitu, juhid näitlejate liitu ja nüüd luuakse uus institutsioon? Kui tekkis, siis kuidas seda endale seletasid?

Ei tekkinud mingit sisemist konflikti. Ja kas peakski. Mulle tundub, et Kultuuri Koja eesmärgid on teise rõhuasetusega kui teatriliidul ja näitlejate liidul. Loodan, et need teemad, millega ka teatriliidus ja näitlejate liidus tegeleme, saaksid ehk, kui endal jõudu väheseks jääb, Kultuuri Kojas tugevama väljundi – laiemalt ja valdkondadeülesemalt. Lobitööd, heas mõttes, on üksi väga raske teha. Ning Eesti kultuuri arengu lahtimõtestamiseks ja n-ö ühiskondliku leppe väljatöötamiseks on ju valdkondadevaheline koda parim. Kui kultuuriministeerium ei tee, kes siis ikka teeb. Ise peame tegema.

 

Loe edasi Gert Raudsep: Kõik asjad on päris, ka Nõia-Ints

Tegelaste erakordne siseilm

 

Lavastaja ja näitleja Jaan Tooming peab homme 28. märtsil 2011 oma 65. sünnipäeva. Täna päev varem tähistab maailm Rahvusvahelist Teatripäeva. Palju õnne Jaanile ja palju head teatrit!

Lavastaja Jaan Tooming tunneb puudust teatrist, mis ärgitaks inimesi elule, millel on tähendus.

Miks ei ole teatrietendus meile enam pidupäevaks? Osa inimesi panevad küll teatrisse minekul selga parimad riided, kuid enamasti on see teistele näitamiseks, mitte austusavalduseks teatrietendusele. Paljud ei hooli üldse pidulikkusest, tulevad lihtsalt argipäevarõivastes ning ei tunne mingit peomeeleolu. Lihtsalt soov meelt lahutada, naerda või igavleda. Ja teater ise on langenud argipäeva kujutamisesse, kratsib vahel ühiskondlikke kitsaskohti, näitlejad tahavad nalja teha või tulla vastu vaatajaskonna maitsele. Ei mingit pidulikkust, ei midagi, mis tõuseks kõrgemale argipäevast.

 

Loe edasi Tegelaste erakordne siseilm

Ärge laske oma Koda kaaperdada

 

Ren Raud kõneleb Eesti Kultuuri Koja asutamise koosolekul.

22. veebruaril asutati Eesti Kultuuri Koda. Koda ühendab erinevaid loomeinimesi, kodalasi. Enne koja asutamisprotseduure peeti kõnesid. Teatritasku ilmutavab ka professor Rein Raua oma.

Kõnedes on dramaatilisust ja kujutlusvõimega lugejal võiks lugedes silme ette tulla elutark akadeemik.

Head kolleegid, ma võtan siin sõna sellepärast, et kui saatsin Kultuuri Koja organiseerijatele lühikese e-kirja, kus hoiatasin mõningate ohtude eest, mis seda organisatsiooni võivad valitsema hakata, siis mul paluti rääkida. Nii, et isegi, kui mu sõnavõtus kõlavad mõned skeptilised noodid, siis on see kooskõlastatud.

Esimene oht, mis seda loodavat organisatsiooni varitseb, on see, et ta kaaperdatakse. Et keegi hakkab seda organisatsiooni kasutama, infiltreerub siia selleks, et tõepoolest kasutada teda oma isikliku projekti, oma isikliku mõtteviisi või millegi võimendamiseks. Ma ei võta siin seisukohta näiteks inimesi ühendava seltskonna suhtes, kes tahab, et kõikidel Eesti lastel oleks üks hääl, aga kui ma leidsin selle väite, selle idee ka Koja materjalide hulgast, siis ma küll tahaksin ütelda, et palun minu nimel seda ilma minuga sellest enne rääkimata mitte esitada. See on mu meelest üks niisugune kaaperdamise katse näide.

Loe edasi Ärge laske oma Koda kaaperdada

Tragöödia ja juhus.

 

Rapla “noorkirjanik” Avo Kull kirjutas loo, mille arvasime sobivat siia Taskusse. Avo Kullil on ka oma koht virtuaalruumis – http://avokull.blogspot.com/

Omapärase loo sellest, kuidas juhus teinekord teatrit teeb, jutustab tuntud Vene filmirezissör Grigori Kozintsev oma raamatus “Tragöödia sügavus” (Prostranstvo tragedii, Moskva, 1973).

Grigori Kozintsevi tegid maailmas tuntuks kaks Shakespeare`i ainetel vändatud filmi: “Hamlet” (1964) ja “Kuningas Lear” (1971). Neist esimeses tegi oma elu rolli Innokenti Smoktunovski ja teises Jüri Järvet. Võib vist päris julgelt väita, et Jüri Järvetist sai selle linateosega Eesti tuntuim filminäitleja maailmas.

Oma raamatus pühendab rezissör Järvetile ohtralt lehekülgi ega jõua meie kaasmaalast kuidagi ära kiita. Ta imetleb Järveti sügavat intelligentsust, väärikust ja oskust rolli jäägitult sisse elada. Lisaks veel välimus! Kozintsev väidab, et Leari tundis ta ära kohe kui esmakordselt Järvetit näost-näkku nägi.

Ometi juhtus nii, et tragöödia vapustavate lõpustseenide erakordsele õnnestumisele aitas kaasa juhus. Jaani kindluse (Doveri) kiviseinte taustal rullub lahti panoraamne stseen sellest, kuidas vana Lear kõrgelt eendilt alla vaadates näeb oma laesrippuvat tütart Cordeliat. Kozintsev kirjeldab, kuidas see stseen õnnestus täielikult juba esimese duubliga. Ta väidab, et harva saab näha näitlejatöö täiust, mis selles stseenis avanes. Kõikuva sammuga läheneb Lear müüriavausele, haarab värisevate kätega seinast ja tema pilgus avaneb kirjeldamatu õudus. Tema silmad ümarduvad erakordsete mõõtmeteni ja tundub, et kohe kargavad need peast välja. Tema lubivalge nägu peegeldab nii ehtsat ahastust, et käratsev võttebrigaad vakatab. Lear kõigub kõrgel eendil ja tundub, et kohe ta kukub. Nii täiuslikku ümberkehastumist, väidab Kozintsev, pole ta kunagi enne näinud.

Võte lõppenud ja rezissör kiirustab näitlejat õnnitlema: “Juri, kuidas sul see šedööver õnnestus?”

“Ah …mida kuradit … ta seal õnnestus! Ma kardan kõrgust.”

Väärituid ei ole võimalik häbistada, aga häbistatuid väärikaks muuta küll

 

 


22. veebruaril asutati Eesti Kultuuri Koda. Koda ühendab erinevaid loomeinimesi, kodalasi. Enne koja asutamisprotseduure peeti kõnesid. Teatritasku ilmutavab neist kaks:kõigepelt helilooja Erki Sven Tüüri ja hiljem professor Rein Raua oma.
Kõnedes on dramaatilisust ja kujutlusvõimega lugejal võiks lugedes silme ette tulla kirglik muusik ja elutark akadeemik.

Helilooja Erkki-Sven Tüür EEsti Kultuuri Koja loomisel kõnelemas. Foto: Toomas Huik Postimees


Auväärsed kaasamõtlejad! Põhjuseid, miks me oleme täna siia kogunenud, on kahtlemata palju. Minu soov on, et me ei jätaks tähelepanu alt välja üht äärmiselt olulist valdkonda. Ei ole kahtlust, et väärtushinnangute kujunemine ja loovuse genereerimine saab alguse maast madalast, kodust ja koolist. Kodudes toimuvat on meil vähem võimalik mõjutada, kuid see-eest seda, mis toimub koolides, me mõjutada mingil määral saame. Küsimus on muidugi selles, kui palju meil on ressurssi, tahtmist ja võimalusi sellega tegelda.

 

Loe edasi Väärituid ei ole võimalik häbistada, aga häbistatuid väärikaks muuta küll

Eesti riik – lõpetamatu pala pianoolale

Priit Võigemast.

“Mitte häda ja vaev, aga valguse laev tuleb hommiku poolelt.

Mitte viha või raev, aga lootuse laev jõuab meieni joonelt.”

 

 

Näitleja Priit Võigemast laulis Eesti vabariigi 93. sünnipäeval Estonia teatri laval ülivõimsalt, ülilihtsalt suureks laulu „Päike on kõikide päralt“ Rein Rannapi / Hando Runneli kantaadist „Ilus maa“.

Me riik saab uhkustada loojatega – Lepo Sumera, Rein Rannap, Hando Runnel, Tõnu Kaljuste, Priit Võigemast, Ene-Liis Semper… need on inimesed, küpsed loojaisiksused, kelle koopiat mitte kusagil mujal olla ei saa. Nende looming on ainukordne ja nad räägivad eesti keeles.

Maailmas on raha, on naftat ja hõbedat-kulda, on kivisütt… kordades, kordades, kordades rohkem kui meil. Ainus, mis meid muust maailmast eristab, on kultuur ja selle tegijad.

 

Priit Võigemast, kelle mõte see oli, et just sina seda laulu laulad riigi sünnipäeva kontserdil?

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo mõte. Ma ei hakanud väga urgitsema, et mis kaalutlustel ja miks. Kui nii, siis nii… Usaldan neid mõlemaid ja vastu puiklema ka ei hakanud.

 

Jah, aga välja tuli nii päris, et tihti nõnda ei juhtu, iga päev nõnda ei lähe. Kuidas see käib? Kas pakuti, et laula üks laul ja sina võtsid vastu ühe järjekordse osa, rolli?

Kui see mulle kohale jõudis, mis sündmus see on, milles ma osalen, siis küsisin endalt, et kes ma seda laulu esitades olen. Ameti poolest olen näitleja ja näitleja on justkui kogu aeg mingis rollis…

Ma olen olnud ka lavastaja rollis, ikka põdedes ja ennast sellega vabandades, et ma tegelikult ei ole lavastaja, vaid näitleja. Lavastades olen rääkinud kolleegidele, et katsume nüüd hakata üksteist mõistes ja toetades otsast minema n-ö näitleja loogikat pidi.

Nüüd olen jõudnud sellise arusaamani, et see vabandus on ikka väga nõrk. Lavastaja peab võtma vastutuse ja kui ta seda võtta ei julge, siis… järgneb kaos ja segadus.

Samamoodi on näitlemisega (see on üks kole sõna, aga jäägu nii)

– kui sa parasjagu oled näitleja, siis ei maksa oma nina toppida lavastaja mängumaale. Sellest ei sünni midagi head. Näitlejal on täita näitleja ülesanded.

No ja siis ma jõudsin selleni, et kui ma pean laulma, mis rolli ma siis ikka võtan. Olen see, kes ma olen, ja laulan. Laulan nii hästi kui see mul välja tuleb. Sellega lahenes see asi mu peas ära. Mulle tundus, et kui ma võtan endale mingisuguse muu rolli, siis see on… natuke võlts või.

Loe edasi Eesti riik – lõpetamatu pala pianoolale