Priit Võigemast.
“Mitte häda ja vaev, aga valguse laev tuleb hommiku poolelt.
Mitte viha või raev, aga lootuse laev jõuab meieni joonelt.”
Näitleja Priit Võigemast laulis Eesti vabariigi 93. sünnipäeval Estonia teatri laval ülivõimsalt, ülilihtsalt suureks laulu „Päike on kõikide päralt“ Rein Rannapi / Hando Runneli kantaadist „Ilus maa“.
Me riik saab uhkustada loojatega – Lepo Sumera, Rein Rannap, Hando Runnel, Tõnu Kaljuste, Priit Võigemast, Ene-Liis Semper… need on inimesed, küpsed loojaisiksused, kelle koopiat mitte kusagil mujal olla ei saa. Nende looming on ainukordne ja nad räägivad eesti keeles.
Maailmas on raha, on naftat ja hõbedat-kulda, on kivisütt… kordades, kordades, kordades rohkem kui meil. Ainus, mis meid muust maailmast eristab, on kultuur ja selle tegijad.
Priit Võigemast, kelle mõte see oli, et just sina seda laulu laulad riigi sünnipäeva kontserdil?
Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo mõte. Ma ei hakanud väga urgitsema, et mis kaalutlustel ja miks. Kui nii, siis nii… Usaldan neid mõlemaid ja vastu puiklema ka ei hakanud.
Jah, aga välja tuli nii päris, et tihti nõnda ei juhtu, iga päev nõnda ei lähe. Kuidas see käib? Kas pakuti, et laula üks laul ja sina võtsid vastu ühe järjekordse osa, rolli?
Kui see mulle kohale jõudis, mis sündmus see on, milles ma osalen, siis küsisin endalt, et kes ma seda laulu esitades olen. Ameti poolest olen näitleja ja näitleja on justkui kogu aeg mingis rollis…
Ma olen olnud ka lavastaja rollis, ikka põdedes ja ennast sellega vabandades, et ma tegelikult ei ole lavastaja, vaid näitleja. Lavastades olen rääkinud kolleegidele, et katsume nüüd hakata üksteist mõistes ja toetades otsast minema n-ö näitleja loogikat pidi.
Nüüd olen jõudnud sellise arusaamani, et see vabandus on ikka väga nõrk. Lavastaja peab võtma vastutuse ja kui ta seda võtta ei julge, siis… järgneb kaos ja segadus.
Samamoodi on näitlemisega (see on üks kole sõna, aga jäägu nii)
– kui sa parasjagu oled näitleja, siis ei maksa oma nina toppida lavastaja mängumaale. Sellest ei sünni midagi head. Näitlejal on täita näitleja ülesanded.
No ja siis ma jõudsin selleni, et kui ma pean laulma, mis rolli ma siis ikka võtan. Olen see, kes ma olen, ja laulan. Laulan nii hästi kui see mul välja tuleb. Sellega lahenes see asi mu peas ära. Mulle tundus, et kui ma võtan endale mingisuguse muu rolli, siis see on… natuke võlts või.
Loe edasi Eesti riik – lõpetamatu pala pianoolale →
