Uku hilisluule Elutundest

Üks vana haruldane foto just sellest ajast, millest Lauri Sommer allpool kirjutab. Selline elav monument, kus suurmees kasvab välja muusast. Fotol siis Uku Masing ja Leena Kiivit.

Ühel päris kurvakesel päeval kui argisekeldamisest sootuks ja lõpuni tüdinenud olin, kuulasin Lauri Sommerit laulmas. Panin Kago plaadi peale ja jäin kuulama. Tegin õige valiku. Sain Lauri ja muusika abil sekeldavast maailmast välja ja kurjus, mis oli väljakarjumise vaevas enne kuulamist, tundus tühine.

No ja siis kui meel juba koos ja ei sugugi lahutatud enam, kirjutasin sest, et tema muusika ja sõnad mind sel päeval aitasid, ka Laurile. Ta kirjutas vastu, rääkis oma sügistundest ja selles kirjas oli muuhulgas lause, kus ta ütleb, et kirjutas Raikkülas peetud ettekannet  “veidike edasi” ja et ma võiks selle Taskusse uuesti üles riputada. No, et asi oleks selline veel lõplikum, kui eelmine lõplikus. Ka see Lauri pakkumine tegi rõõmu. Lugesin ettekannet veel ja tõesti ta mõjub uuesti üha.


LAURI SOMMER


Ettekanne Raikkylas, Lipa koolis

UM 100. synniaastapäeval

12.08.2009

Uku seal, kus Sa praegu oled ja head kuulajad –

Me räägime siin uhke arvu poolt tekitatud õhkkonnas mehest, kes palju kõneles aja illusoorsusest, kellele juubelid tihti kenitlemistena tundusid ja kes ytles, “pelga iga ylendamist”. Aga austada saab ka teisiti, proovides auväärselt saadut jätkata kuidagi omamoodi. Lahkunu vägi suureneb, kui ta peale mõtlevad paljud inimesed lootuse ja tänuga ja see vägi saab aidata mõtlejaid, tulla nende juurde. Muidugi pole päris kindel, et me teame, kes ta oli. Seepärast mõelge sellelegi, et mõned õpetajad võivad muutuda ka kodukäijaiks tontideks ja kui suudate, ärge laske sel juhtuda. Liigne jyngerlus, kitsale liistule tõmbamine ja “tervemõistuslik” eitamine on kõik Masingu uurimist ja mõistmist pidurdanud. Vaja oleks vahepealsemaid teid. Elujõuline kultuur ei vaja oma suurmeeste kuulutajaid, vaid pigem mitmekylgselt inspireeritud inimesi eri tegevusaladelt. Õnnelik võib olla see õpetaja, kelle õpilased lähevad eri suundadesse ega jää teda kopeerima. Ja ma usun, et Ukul on seda õnne olnud. Ta on puudutanud väga erinevaid elusaatusi. Ja nii vist tänagi – igayhele oma. Need, kes on kohal rohkem kultuurilise teatri pärast, saavad omad etendused ja need, kelle sydames Uku palju aastaid on elanud, saavad ehk meie öeldu või Eenu talukohal ja selle aia taimedes tuntava kaudu endasse natuke selgust ja õnnistuse temalt, kelle pärast me täna siin selles koolimajas oleme.

 

Loe edasi Uku hilisluule Elutundest

Tõnu Virve: Eesti on maja tee ääres

2003.aastal kirjutasin Maalehte loo Eesti läbi aegade ehk ühe parima teatrikunstniku Tõnu Virvega, kes nüüd teeb filme. Teatri ja kinomehe jutt on tähelepanuväärne ka viis aastat hiljem. Kas  sisuliselt on üldse midagi muutunud?

 

1960. aastatel hakkab Nõukogude Liidu majandus kosuma. Eesti kodudest visatakse välja vana mööbel. Kõike moderniseeritakse.

Tehakse ruumi uuele arhitektuurile. Tartus õhitakse (ametlikus keeles “tasandatakse”) sõjas purustatud Vanemuise teatri varemed – Eesti rahvuse sünni sümbol.

Pärnu Endla teatri varemetele – kohale, kus kuulutati välja Eesti Vabariik – hakatakse ehitama moodsat hotelli.

ERKI stiilipuhas maja Tallinnas “kaasajastatakse”. Kõik vana tahetakse unustada.

Draamateater saab Viktor Kingissepa ja Toompuiestee Juri Gagarini nime. Usk omariikluse taastamisse hakkab kaduma.

 



“Praegune Eesti film on osaliselt ehitatud nõukogude filmikunsti ideoloogilisele vundamendile,” väidab Tõnu Virve aastal 2003. Pildil on Ervin Õunapuu näituse “Miraazid” avamise seltskond. Vasakult Ain Jürisson, Andrus Kivirähk, Tõnu Virve ja küljega Roman Baskin.

 

Põletatud kirjanduse ja hävitatud kunsti asemele luuakse uut kultuuri. Kujunema hakkab nõukogude inimene. Nii ongi reaalne nõukogude võim jõudnud ka okupeeritud Eestisse.

Kuuekümnendatel sündinud inimestest peavad saama helgesse tulevikku uskuvad, täisväärtuslikud Nõukogude kodanikud. Selle aja noorte minevikumälu on hävitatud, side vanavanemate vaimse pärandiga läbi lõigatud.

Praegu on nad neljakümnesed.

 

Loe edasi Tõnu Virve: Eesti on maja tee ääres

Väärtuste ülekande sild on armastus

Kirjutab Urve Uusberg – kolme loova poja ema, psühholoog


Mis teater on, miks teater on?

Sellise küsimuse sain ajakirjanikult mõni aeg tagasi, palus mul kirjutada sel teemal. Mina aga uudistasin alustuseks, mida Lea Tormis ütleks . Mulle sobis tema mõte sellest, kuidas meil endil mingis asjas, elamise protsessis sees olles võib olla raske eristada, mis tähtis, mis tühine….et teater, näitlejad ja lavastaja koos suudavad ehk meile seda näidata.

Minu jaoks on hästi oluline ka puudutatus. Mõnikord on mul keerukas usaldada mänge vormiga – just selles mõttes, et mõtet leida. Igal omad tööpunktid.

 


 

Urve Uusberg oma keskmise poja Uku kaisus Võru viinavabriku ees, kus tunni pärast esietendub Uku lavastus Sławomir Mrożeki tekstist lähtuv „Pidu“.

 

Loe edasi Väärtuste ülekande sild on armastus