Jäneda talupäevadel ütles põrgust maa peal käimas ja oma punaseks kiskuvat hauasammast tiblade käest päästmas olev Ivan Orav, et vabakutseline näitleja Andrus Vaarik on sügisest Tallinna Linnateatri palgaline näitleja.

Aasta tagasi 10. mail kirjutas nüüdseks ajalehepalgalt teatriilma päris asju ajama asunud Andres Keil Päevalehes Andrus Vaarikule sünnipäevaks muu hulgas: „ Seda soovingi Sulle, Andrus: leia motivatsioon ja tahe, leia need lavastajad. Ja ole laval. Võiks isegi ütelda: tule lavale tagasi, nagu sa seda tegelikult oskad!“

Sellest aasta hiljem 9. mail esietendus Linnateatris Elmo Nüganeni lavastus „Meie, kangelased“. Vaarik mängis siis kaasa külalisena. Linnateater, endine Noorsooteater oli Andrus Vaariku esimene koduteater. Ta lahkus sealt Draamateatrisse siis, kui Elmo Nüganen seda teatrit juhtima asus. “Meie, kangelased” on esimene Vaariku ja Nüganeni koostöö.

Etendust näinuna julgen öelda, et Vaarik tegi suurepärase näitlejatöö suurepärases lavastuses. Vaarik kiidab etendusele eelnenud prooviperioodi ülihuvitavaks ja ta pole sellega ainus kogu trupis. Lavastuse valmimiseks tehtud proovid olid elamuslikud töös osalenud mitme eri põlvkonna näitleja sõnul. Ma siin ei kirjuta “kõigi” sellepärast, et lihtsalt pole jõudnud rääkida kõigiga.

Loe edasi Andrus Vaarik on sügisest Linnateatri näitleja →

Augusti Teatrikülgedele kirjutas Masingust loo Ave Alavainu.

…ainult tunda end elavalt

determineerituna iga samm..

Selgituseks

Motoks olev fraas on pärit ühe Uku Masingu jüngri (kellest tuleb juttu ka edaspidi) otse-üleskirjutusest pärast tema järjekordset kohtumist selle suure ja kummastava isiksusega. Kui see keeruline lausejupikene nüüd tavakeelde ümber panna, tähendab see, et inimene, kes elab (=on elus), peab igal hetkel endale teadvustama, et kõik tema teed ja teod (k.a sõnad ja mõtted) on ette määratud. See on nagu omaette väike palve: „Anna, et ma eluajal elaksin nii nagu teaksin ma iga oma järgmist sammu.”

Ennast ma suureks Masingu-tundjaks ega jüngriks ei pea. Mu suhted Eha ja Uku Masinguga olid väga lihtsad ja eba-akadeemilised. Allpool jutustan vaid mõned meeldejäänud seigad.

1. Kohtumine

2. Eha ja põrgukohv

3. Usundusest

4. Jüngerlusest

5. Üksindusest

6. Lasteristimine

7. Lahkumine 

Loe edasi Uku Masingust sigaretistatud käega →

Tarkuse teise tulemise järel. Albu vallavanem kinkis Tarkuse solistidele Jaak Mae suusavõistluse fännisallid.
Kärt Johanson, Liidia  Mägi, Jarek Kasar, Tõmis Mägi, Aarne Üksküla ja vallavanem Kalju Kertsmik.

 
Jarek Kasar ja Liidia Mägi aastapäevad tagasi Paides esimesel “Tarkuse” ettekandmisel.

18. septemberil 2008. aastal ilmus see lugu Maalehehes. Neljapäeval 8.augustil 2009 on Kukenoosi viljakuivatis Albus „Tarkuse“ esietendus. Kontsert on aastaga saanud paremaks, lisandunud on heli ja valgusrezii, vahetekste loeb Aarne Üksküla. Kaasa laulab Pärt Uusbergi noor koor „Head ööd vend“.

11.augustil tähistatakse Uku Masingu sajandat sünnipäeva. Kontserdil on sellega oma seos.

 
Oma oratooriumis “Tarkus” ajab Tõnis Mägi sama asja mis Uku Masing, Ülo Vooglaid, Fred Jüssi, Veljo Tormis ja Jaan Kaplinski: õhutab eestlasi maailma mõistma, ise elama, avastama ja leidma.

Professor Ülo Vooglaiu aastatega üha täienev mõtlemisskeem, kuidas elada elusamat elu, on iseenesest lihtne. Selleks, et teada saada, tuleb mõelda, mis on täna, millisena me tahaksime näha homset, ja mõelda sellele, mis on olnud enne.

Et näha tervikut, peab maailma vaatama erinevatest vaatepunktidest. Meis võiks olla kujutlus, kuhu tahame jõuda.

Kui peegeldada Tõnis Mägi heliteost keeleliselt, siis kuulsin muusikas aegadetagust õpetust tänases keeles. Kuulsin arutlust arukusest, tarmukusest, usaldusest, austusest ning muidugi armastusest.

Kõigest sellest ja kindlasti paljust enamast koosnebki tarkus. See on oskus näha, kuulda ja, kui vaja, kuulutada. Inimkond jääb ellu vaid siis, kui tal on kultuuriseos. Muusikateose helikeeles valitses kriipiva ebakõlaga kooskõla.

Loe edasi Tõnis Mägi keele- ja meeletarkus →