On neljapäeva õhtu 5. veebruaril, päeval on krokodillid söönud ära veel 10% teatritele mõeldud rahast. Teatrijuhid ilmselt seedivad kodudes seda söömaaega. Kõht valutab.

Rahvusraamatukogu väikeses teatrisaalis algab samal ajal „Ingel, ingel, vii mind taeva“ järjekorras kolmas etendus. Algab hilinemisega. Publik ei mahu saali ära.

Lava ette astub ilus noor naine. Valged saapad jalas. Vabandab segaduse pärast. Viitab ebamugavusele. Küsib: „Kui kellelgi on kitsas, siis me ostame pileti tagasi seekord ja pakume teile sama etenduse vaatamist aprillis.“

Loe edasi Kriminaalne järjelugu “Jänesenahkne kasukas” →

Leino Rei 

„Mulle meeldivad algused. Ma võiksin lõputult lugusid alustada või tõmmata lugudest mingeid katkendeid paberile. Õhk on teatavasti lugusid täis. See, kas ja kes ja kuidas need kirja paneb, on juba teine lugu. Kui kirjutada üles ainult loo algus, jääb tume lugu paksu ja tuumakana universumisse rippuma. Kui aga hakata tervet lugu kirjutama, siis tuleb juba süsteeme ja seoseid luua ning inimmõistus on terve loo tõmbamiseks universumist liiga jõuetu masin. Hea küll, mitte inimene, vaid mina olen. Ma olen piisavalt tugev masin, et lugude olemasolu enda ümber tajuda, aga neid tervenisti sõnadesse tõmmata ma ei suuda. Sellepärast siis algused ja keskpaigad ja lõpud. Lood tõmmaku igaüks ise. Sest nad on universumis kogu aeg üleval. Meie ümber. Terve igaviku.“

Triin Voorel, katkend raamatust „Tants ühele naisele“

Minu tutvus Triinuga sai alguse, kui me mõlemad sattusime enam-vähem ühel ajal tööle Nukuteatrisse. Tema kirjandustoimetajana, mina näitlejana. Ehkki meid mõlemaid sidusid juured Raplaga, ei olnud me varem kokku juhtunud.

Loe edasi Mäletades Triin Voorelit →